laupäev, 17. mai 2008

Tagasi kodumaale...


Ei ole ma kõige parem kirjasõber, ega plogi pidaja. Aina harvemaks jääb see kirjutamine. Kirjutasin siin ennist, et Šotimaal viletsad lood internetiga. No jah... Eesti on küll tehnoloogiliselt arenenum aga sõjavägi ise piirab seda tehnoloogia kasutamist. Ajateenijatele on jäetud internetis käimise võimalus ainult sõdurikodus, kus on üks arvuti ja 4 neti juhtme otsa, kuhu saad oma läpakaga minna. Seda kõike on 100 ajaeenija peale. õnneks meie laeva kaadrikaitseväelased orgunnisid neti ka laeva ja meil on võimalus käia ühes arvutis netis. Ehk siin on üks neti koht 12 ajateenija peale pluss veel mõni palgaline käib aeg-ajalt. Mis sest, et laevas on olemas tehnoloogia, mis võimaldaks wifi püsti panna. Mereväes on wifi keelatud. Miks, sellest pole ma veel aru saanud.

See selleks. Räägin parem, mis on vahepeal (mitte) juhtunud. Käisime viskitehases. Saime tasuta maitsta 10, 12, 17 jaa 21 aastast viskit. Sain ka teada, et poes müüdavad viskid ei ole õiged viskid. Need on maitsestatud viinad. Igatahes joodeti seest soojaks, ning siis viidi poodi. Muidugist ma ostsin 17 aastase viski, kuna see oli kõige maitsvam (samas vastik ikkagi, kuna ma ei joo viskit) mis maksis umbes 800.- . Oleks tahtnud 21 aastast osta, aga see oli juba minu arvates liiga kallis (1500.-).

Tehniliste probleemide tõttu hilines meie kojusõit nädal aega. Aga esimesel võimalusel põrutasime minekule. Hoolimata ilmast. 2 päeva oli tormi. Meie hakkasime kolmandal päeval kodu poole minema. Ookeanis ei ole nii, et kui tuul kaob, kaob ka laine. Seal on seda lainet veel kaua. Nii oligi. Juba saarte vahe oli paari meetrised lained. Jõudnud vähe suuremasse vette (siiski üks saar varjas meid ookeani lainete eest), olid juba 7m lained. Enamus pildid on ka sellel ajal tehtud. Varsti peale sellistesse lainetesse jõudmist, keelati välistekile minna, kuna see oli liiga ohtlik. Meie laev on ju ka plastikust ning väiksemgi laine ajab seda kõikuma, siis suuremates lainetes on see nagu jonnipunni mänguasi (kui te sellist asja mäletate lapsepõlvest... mulle ikka meeldis seda togida). Öösel aga jõudsime kõikide saarte tagant välja avatud ookeanile. Seal oli lahe! Seal olid juba kuni 10m kõrgused lained. Ehk laine oli kõrgem kui laev ise. Kõige lahedam oli olla meeskonna messis, mis asub laeva vööris. Kui laev hakkas laine harjalt alla liikuma, siis hetkeks tundsid pea-aegu kaalutut olekut. Pepu tõusis ise-enesest madratsilt paar sentimeetrit ülesse ning laine orgu jõudes tahtsid kõik siseorganid jalgadesse tungida. Nagu ameerika mägedes oleks olnud. Ma ikka nautis täiel rinnal seda kõikke. Larry oli teine, kes nautis. Ülejäänutel oli nägu valge ja kui vähegi said, siis magasid. Sest ärkvel olles tuli kergesti okse häda peale. Ja üllatus, üllatus; sööjaid oli väga vähe.
Meie laeva maksimum kiirus tavaoludes on 12,5 sõlme (12,5 miili/h). Öösel jõudsime Šoti põhjatippu, millest veel põhja poole jäi üks saar. Need kaks rannikut moodustavad aga väina, kus on möödetud maailma kiiremaad hoovused. See pärast on see koht ka üheks ohtlikumaks kuulutatud. Laeva õnnetusi on seal omajagu olnud. Kekmine hoovuse kiirus on seal 14 sõlme. Seega kui hoovus oleks meile vastu olnud ja me oleks täis võimsusel sõitnud edasi, oleks ikkagi 2,5 sõlmega tagasi liikunud. Laeva juhtkond aga kavandaski sõittu nii, et hoovus tagant oleks. Nii õnnestus meil kätte saada laevaga 18,5 sõlmene kiirus. Mina kahjuks sellel pühal hetkel magasin, kuna oli vabavaht.

Põhjameres oli aga juba meri märksa rahulikum. Seal nägime terve hunnik naftaplatvorme. Mõned platvormid olid ka pea-aegu kesset Põhjamerd, aga kõigil neil olid mobiilimastid. Seega kesset merd oli meil parem mobiili ühendus kui tihti peale maapeal on.
Reisi neljandal päeval jõudsime lõpuks Taani väinadesse. Käisime ka ühes Taani väikelinnas tankimas. Tahtsime prügi ka maha panna, aga võta näpust. Seal maal ikkagist Euroopa liidu seadused kehtivad, erinevalt UK-st ja Eestist. Kuna meie prügi ei olnud sorteeritud, ei saanud seda ka maha panna. Pidime kõik Eestisse kaasa vedama. Ega me kaua seal sadamas ei olnudki, kütus võetud põrutasime edasi. Kui öösel vahti läksin, siis illuminaatorist (aknast) välja vaadates oli ümberringi tulede meri. Küll oli palju laevu, maatuled, sadamate ja poide tuled vilkusid. Ees paisti 46 (keegi viitsis üle lugeda) punast tuld. Need olid tuulepargi generaatorite tuled. Mega suur tuulepark ikka. Imelikul kombel aga meie kaardile seda märgitud ei olnud (kuigi kaartide parandus tehti möödund sügisel vastava ameti poolt, kes ometi peaks sellist "pisiasja" teadma). koidikul jõudsime siis Taani saarestiku vahelt välja. Ees siras ilus rahulik Läänemeri. Me juba siis teadsime, et täiskäigul minnes jõuaksime plaanitud päeva hommikul 5-6 aeg. Kuna aga kokkulepe oli jõuda sadamasse kell 12, et külalised ja ajakirjanikud saaksid meie sisenemist jälgida, võtsime hoo maha. Vahtidega mul ei vedanud. Ma olin sadamasse jõudmise päeva öösel vahis, kus ma sain sillavahi käimiste vahel natukene tukastada. Hommikul kell 6.30 lõppes vaht. Tavaliselt siis hakkab öisel vahi une aeg kuni lõunani. Meil aga ei lubatud magama minna. Kohe peale hommikusööki hakkas laeva suur koristus. Hommikul olime juba ka Naisssaare juures triivimas, aega parajaks tegemas. Nii ma siis koristasin koos teistega nagu sombi üle 4h.

Sel hommikul andsin oma perele teada, et on võimalus tulla kai peale vastu. Mõtlesin, kutsuda ka mõned sõbrad. Meile aga öeldi, et kutsuga võialikult vähe inimesi. Sest meeskonnas on 30 inimest ja kui igaüks kutsub suure karja kohale, läheb laev inimmassi all põhja. Nii ma siis otsustasingi, et sõpradele helistan järgmine päev (pühapäeval siis), et kokku saada, kes tahab kokku saada. Laupäeval, kui laevast lõpuks minema sain, viidi kind muidugist sööma ja solgutati mujal ringi. Ema oli õnnest loll :D Koju jõudsin alles õhtul. Siis olin juba endaga päris läbi ja varsti jäin magama. Magasin pühapäeva lõunani. Üles ärgates teatasid vanemad, et lähevad kodunt ära. Õde oli ka küla peal. Esimest korda 6 kuu jooksul oli mul võimalik täitsa üksi olla. Nautida vaikust ja rahu. Lebotada terve päeva. Mina, kes ei ole väga seltskondlik inimene ja kellele meeldib ka vahest täitsa üksinda olla, ei saanud ju jätta juhust kasutamata. Seega otsustasin, et ka see päev ei helista kellelegi. Puhkan üle pika aja. Järgmine nädalavahetus saan niikuinii välja, küll siis hakkan ka sõpradel külas käima (või nemad minul). Ennem kui nädal jõudis oma selgroogu murdma hakata, tulid juba vihased telefonikõned, miks ma ei helistanud, kui Eestisse jõudsin ning järgmine nädalavahetus mul pääsu ei ole. Nii siis hakkasingi nädalavahetust planeerima (mis oli üsna pikk, kuna oli lisapuhkus mul; ehk siis reedest kolmapäevani):
Reedel Kõrmi juurde sauna
Laupäeval, pidid aga pärnakad Tallinna tulema, veedan siis päeva ja õhtu nendega.
Pühapäeval pidi Viimsist mulle üks aega leidma, et rattaga sõitma minna
Esmaspäeval mõtsin Tartusse minna, et sealseid sõpru külastada
Ning teisipäeval (viimasel vabal päeva) siis puhkan, et kolmapäeval jälle laevapeale tagasi minna.
Ilus plaan või mis? Kas plaan läks täide ka? Nii palju läks, et enamus sõbrad sai nähtu/nendega oldud (Tartus jäi ainult käimata) aga mitte selles järjestuses. Vähemalt oli tegus puhkus ja niiiiiiiiiiiii hea oli jälle normaalsete inimestega suhelda. See andis palju energiat juurde ning edasine ajateenistus on lihtsam läbi ajada.

Edasine ajateenistus Eestis aga on surm igav. Mitte kui midagi pole teha. Pole harjund sellise asjaga enam. Šotimaal olid kogu aeg mingid õppused ja väljasõidud. Siin saime ühe korra välja minna, et tõdeda järgmist tehnilist riket, mille tõttu järgmine väljasõit oli paar päeva tagasi. Sellegi väljasõidu ajal avastasime uusi tehnilisi rikeid. Seega enamus ajast lihtsalt passime kai ääres. Nädalavahetusel ka kõik koju ei lasta. Komandöri (Kapteni) käsul peavad pooled ajateenijad sees olema. Keegi pole ka selgitanud, miks selline kord. Ise ma arvan, et kui laevas peaks tulekahju tekkima, siis oleks kustutusbrigaad olemas. Inglismaal on sadamavahi grupis palju rohkem inimesi, ning sadama häirete korral on neil hoopis teistsugused tegevuskavad kui meil Eestis. Meie aga saime ju Inglise süsteemi järgi õpet. Laeva tuletõrje organisatsioon on ka nende süsteemi järgi üles ehtatud. Nende süsteem aga nõuab palju inimressurssi. Eesti riik ei ole aga nõus maksma nii paljude inimeste palga eest. Nii ongi sadamavahis minimaalselt inimesi ja ajateenijad siis istuvad selle asemel tasuta sees.
Nüüd aga on jäänud 2 nädalat ajateenistuse lõpuni. Siis olen jälle vaba. Vipiiiii!!!!

Karu ütleb Mömm....

... ja nii ongi

reede, 28. märts 2008

Tere üle pika aja!


Vabandan Teie ees, et pole nii kaua kirjutanud. Aga kahjuks need lood netiga siin Lääne-Euroopas ei ole nii head kui Eestis ja aega ka pole just palju olnud. Sai jälle üks tiheda graafikuga õppus läbi. Jõudsin vahepeal ka laevaarestis olla (see ka üks põhjuseid netist eemal olekuks), kuna olin hommikul ikka väsinud ja viskasin korraks voodisse pikali. Samas on ka saadud natuke ringi rännata. Käisin jälle Glasgows šoppamas (selle õiges tähenduses, ehk tulin tagasi mõlemas käes suured kilekotid ja seljas pungil seljakott). Hiljuti oli õnne mahtuda autosse, mida juhtis Komandör jašoti mägede vahel tiirutada. Päris mõnus oli ja selle roadtripi käigus tekkis ikka ka soov mingi mägi vallutada. Ega vajadused ei anna ju kannatada. Järgmine päev juba ronisin mäe otsa.

See mäeotsas käimine oli ikka üks mõnus ettevõtmine. Autoga viidi meid sellise mäe jalamile nagu Ben Arthur. Kaardid väidavad selle mäe kõrguseks olema 881m, mida me hiljem avastasime. Lootsime, et ikka vallutasime 1000m kõrguse mäe. Aga võta näpust. Alustasime entusiastlikkult mäkke ronimist. Olime viiekesi, kõik ajateenijad. Ega siis me ei taibanud mööda teed poolde mäkke minna (see tee läks suurte sikk-sakkidega üles poole (mina küll tahtsin mööda teed minna, teised mitte)) Põrutasime siis lihtsalt otse läbi võsa, mis oli täis kibuvitsa oksasid. Võite ise mõelda kui tüütu oli see ja ka valus. Vanamees nagu ma olen, olin ikka viimane. Üritasin ikka võimalikult vähe ennast kriimustada ja mitte kohe alguses ära väsitada. Lõpuks selgus, et mul olidki kõige vähem igasugu kriime. Lõpuks jõudsime teist korda sama tee peale, ainult see tee oli kõrgemal. Noored uljad poisid muidugi tahtsid otse edasi põrutada. Aga kuna ma käisin eelmine päev autoga sõitmas ja nägin neid metsasid mis mägedesse on istutatud(!) (looduslikku metsa ikka neil jube vähe), siis ma ei soovitanud seda. Kõmpisime siis mööda teed paarsada meetrit edasi ja avastasime mägioja. Otsustasime (nemad otsustasid) mööda seda üles minna. Õnneks olid enamusel meis õiged jalatsid jalas, ehk siis sõjaväe saapad. Seega vett väga ei kartnud. Väag ilus oli kõik see ümbrus seal. Jõudsime siis mööda oja nii kõrgele, et metsa enam ei kasvanud. Hakkas rohumaa. Seal pugisid rahus mägilambad ja siin-seal olid jääpurikad ja lumelapid. Kõmpisime aga edasi ülesse kuni olime madalama mäe tipus. Seal oli ilus vaade, kuivand rohi, tuul ja lõunapaus. Paus läbi, kõtus ka midagi ja hakkasime siis oma eesmärgi poole liikuma, milleks oli siis nati eemal ja veel kõrgemal olev kaljukivi. Jõudnud sinnamaale, kus juba lumi kattis enamus maapinda, läks asi huvitavamaks. Üle pika aja saime lund katsuda (Šotimaal ei ole ju lund nagu teil seal Eestis on/oli). Paar lumepalligi üksteise poole virutatud nagu pühaks kombeks ikka lume puhul. Aga sellel kõrgusel hakkas asi juba vähe kaljulisemaks muutuma ehk siis kivisemaks. Kivi iga paari meetri tagant ja lumi vahel, mis tegi asja libedaks. Meid see muidugi ei heidutanud. Jõudnud siis lõpuks selle kaljunuki juurde (mina viimasena ähkides ja puhkides muidugi), avastasime, et see ei olegi kõrgeim tipp sellel mäel, plus selle kaljunuka otsa ei olnud võimalik ronida ilma erivarustuseta (ja siiski oleks olnud raske). Teinud siis hunnik pilte ja ohtlikku turnimist selle nuki juures liikusime edasi selle päris tipu poole, mis aga oli vägagi hästi vallutatav. Seal aga oli ilus vaade, tugev tuul, tuisk, paks lumi, ja meie- õnnest õhetamas ja säramas. Teised huikasid õnnest ja võimust, mina lihtsalt naeratasin vahelduseks. Lume sisse sai ka siis Eesti Merevägi kirjutatud ning kõikide vallutajate nimed. Tipus jõudsid teiseltpoolt mäge ülesse ka teised vallutajad. Vahe oli selles, et nad ei olnud meiega ning neil oli kõik mägedevallutamiseks vajalikud varustused olemas (naelsaapad, paksud joped, seljakotid, käimis suusakepid jne). Samas meil enamus olid tressides ja saabastes, mina teksapükstes ja saabastes ning kapsun ja vest. teisisõnu me olime lihtsalt turistid kes juhusliult sattusid sinna ja nemad nagu oleks pikalt ette plaaninud seda matka. Millegi pärast nad ei tahtnud meiega eriti rääkida. Läksid vähe kaugemale maha istuma. Huvitav miks? :D
Oldud tipus, tehtud hunnik piltegi, hakkas enamustel seal tuule käes külm. Õhu enda temperatuur oli maar kübalat üle nulli, aga tuule käes oli ju alla nulli. Hakkasime alla minema. Järsku tudus see tee, kust me tulime palju ohtlikum. Alla on ikka raskem minna. Kui üles tulles lumi aitas (said trepi astmeid teha), siis alla minnes lumi ei aidanud kuidagi (need trepi astmed ei tahtnud kanda). Mõned leidsid siis parema lahenduse- lasta liugu. Üks lasi pea ees, õnnestus tal siiski napilt paarist kivist mööda tüürida, teine lasi pepu peal. Mina üritasin enamuse aega siiski jalgadel püsida. Jõudnud tagasi lumepiirini, hakkas mul jälle parem põlv valu tegema. Jälle pidin hakkama puujalga mängima. Alla läksime aga vähe teisest kohast kui üles tulime. Seal oli asi vähe järsem. ikka mööda mägi oja (ühe mäe peal on neid väga alju). Nii mõneski kohas tuli tagurpidi kaljuronimist harrastada. Kivid sellel jõel olid muidugist lahtised. See aga ei takistanud pikki hüppeid teha nende peal ning lihtsalt tasakaalu harjutusi. Jõudnud lõpuks alla, hakkasime ühe väikse linna poole minema, mis asus paar kolm miili eemal (korrutage 1,2-ga), kuna auto ei saanud meile nii kiiresti järgi tulla. Mina mängisin ikka puujalga. Ka järgmine päev mängisin. Hommikul jooksin ka puujalaga :D Järgmise päeva õhtuks oli põlv juba enam vähem, ei teinud enam eriti valu. (Mäe tippu, kus ära käisime, näete viimasel pildil.)

Aga jah, tänu sõjaväel sain teada, et jooksmine, matkamine või igasugune pikem jalgadel tatsumine ei ole mulle tervislik :( Järgmiseks pidavat puusad alla andma. Ehk varsti olen invaliid valmis. Kes veel julgeb vaielda, et ma ei ole vana :P :D See selleks. Aga sõjaväes olles ikka ja jälle tundub, et ma olen lasteaias, kus kõik lapsed peavad mind lolliks. Minust on siin ju ainult üks ajateenija vanem, see ka joodik. Räägitakse, et ajteenistus teeb su lõpuks meheks. Ma ei oska enda kohta kommenteerida, aga pohhuistimaks olen küll muutunud. Kui ikka ennem üritasin kõike teha võimalikult hästi ja olla võimalikult paljudele inimestele meelejärele (mis siiski pole võimalik), siis nüüd... siis nüüd... kuhigi poole ma liigun... ma ei ole kindel, kas selline uus mina mulle meeldib, aga eks näis. Üritan ikka muutuda ajas ja mitte jääda kas lapsepõlve, teismelise aega (üks hullemaid aegu kuhu kinni jääda minu arust) kinni. Ma ei ole see kes olin eile jne. Mingil põhjusel osad inimesed ei ole näinud minu arengut/muutust. Võtavad mind ikka sellisena kes ma olin aastaid tagasi... See ajab mind närvi. Et eelmisele tekstile loogikat anda, siis ütlen, et peale sõjavage ma Harryga enam eriti tihedalt ei suhtle. Tema on teinud a samasuguse otsuse minu poolt. Vähemalt oleme ühel asjal ühte meelt :D

Aga nüüd aitab. Järgmine kord kui peaksin kirjutama, olen juba Eestis. Kallite sõprade juures kes mind on igatsenud. Ma poleksi uskunud, et nii paljud inimesed igatsevad mind tagasi. Ma pole ju kunagi teab mis peohing olnud või seltsiline. Samas, kui inimesel on mure, siis ikka üritan lohutada ja nii head nõu anda kui oskan. Enamasti aga on inimestel vaja kedagi, kellele lihtsalt rääkida ning kes lihtsalt tunneb kaasa ilma et annaks nõu või targutaks.
Igatahes, igatsen ka juba kodumaale. Koju, sõprade juurde, isegi kallist õde.
NÄEME EESTIS!

Mõmmi kalli kõigile, kes seda tahavad!!!!



Ps. Kõik kes seda blogi loevad, võiksid endast märku anda, kas siin samas, orkutis, rates, maili teel, telefoni teel, isiklikult... Tänan ette ära!

kolmapäev, 27. veebruar 2008

Loch Ness









Mõeldud-tehtud. Käisime siis ära selle kurikuulsa Loch Nessi järve ääres. Aga alustaks algusest peale? Autoks oli see kord meil Renault Megan. Sõitjaid oli viis inimest kokku. Minul nagu ikka, ees polnud vigagi. Vähe mugavam kui see elmine käula. Tagaolijatel oli ka ruumi vähe rohkem kui selles eelmises. Aga korra õnestus mul ka seal taga istuda (kõik tahavad ju vasakpoolset liikluses sõitu ära provida), suht kitsas ja ebamugav oli seal minu arust. Ma ei saa siiani aru, kuidas see kahe meetrine vend kõik see aeg suutis seal istuda (terve päeva ~500km). See selleks. Alustasime sõitu algul kenal suurel-laial kiirteel põhja poole. Mingil hetkel sai kiirtee otsa ja jätkus kaherealine tee. Enam-vähem Eesti kaherealiste teedega ühte mõõtu, ainult teepeenraid ei ole neil. Selleks on neil eraldi umbes iga paarisaja meetri järel taskud, kus saaab peatuda. Tee äär on kas ära ääristatud kiviplokiga, või lihtsalt tuleb kohe muru. Pikk oli see sõit Invernessi. Vahepeal nägime Briti sõdureid metsalaagrit tegemas või midagi sellist. Neil need laagrid ikka eriti luks varjandiga. Kogu meestekarjale oli toodud kümmekond või isegi rohkem kuivkäimlaid. Mina noorteajal sellist luksust ei kohanud metsalaagrites. Mida kaugemale põhjapoole jõudsime seda ilusamaks ja maalilisemaks läks loodus. Linnad enam ei olnudki külg-külje kõrval nagu siin Edinburgi läheduses (~50km raadiuses). Nüüd hakkas mulle kohale jõudma see õige Šoti ilu. Kõrged mäed, ilus loodus, metsa ka nati rohkem (eriti mägedel).

Jõudsime Invernessi. Käisime väiksel pea-šoppamise tänaval, mis oli suht väike. Läksime üle jõe ja tagasi, klõpsutasime nati piltte. Käisime mingis restoranis lõunat söömas. Kuna enamus teenndajaid olid pilusilmad, siis oletasin, et tegu on mingi idamaa söögikohaga. Aga söögid olid kohaliku tavajärgi tehtud. Eriliseks tegi selle söögikoha see, et maksid £6.50 ja söö niipalju kui sisse läheb. Ise tõstad endale ette oma südametunnistuse järgi (mida ma hakkan kahtlustama, et eestlastel ei ole). Eraldi pidid maksma ainult joogi eest. Isegi õuna ei tohtinud sealt kaasa võtta, vaid pidid kohapeal ära sööma.

kurviline, samas kiire. Kiiruspiirang oli seKõtud täis, põrutasime edasi Loch Nessi poole, ehk siis lääne poole. Ka sinna viis kaherealine tee, aga veel kitsam ja aina käänulisemaks läks. Pikki Loch Nessi minev tee olial 100km/h. Eestis oleks sellisel teel max. 70km/h või kohati isegi 50km/h. Seal aga kohalikud kihutasid 120km/h. Sellel teel tekkis küll rallitamise tunne. Pidevalt vääna rooli, sirget teed oli korraga max. 50m. Lahe... Paremale jäi meil mägi, otse tee kõrvalt kerkis ülesse ja vasakul Loch Nessi järv. Tegime siis järvejuures mitu peatust. Järv on päris pikk. Vist oli 50km kanti, aga võin ka nati eksida. Vaade oli maaliline. Järvekoletist aga nägin ainult kohaliku hotelli juures autotee aluses käigus (seinapeale maalituna) ja maja ees seisnud kuju.

Järgmine siht oli Šotimaa kõrgeim tipp ära näha. Selleks pidime pikki Loch Nessi järve sõitma. Teed enam seal põhjapool sirgeks ei läinudki. Igal pool olid mäed ja autoteed vooklesid mägedevahel. Igati lahe... Kuni sinnani, kui tulin parasjagu paremast kurvist välja ja avastan et vastu sõidavad suur rekka ja tema taga reisibuss. Veok oli oma parema rattaga meie rajapeal. Eestis poleks see väga hull. Meil tavaliselt jätkub ka asfaldit nii palju, et saaks ohutult mööda sõita. Seal aga mitte. Seal on jooned sama laiad maas kui Eestis (need kitsamad teed) aga peale joont ju vaba asfaldi ja teepeenart ei ole. Seega polnud mul kuhugi keerata ja seisma ka õigeks ajaks ei saa. Mõtsin juba et pauk tuleb ära ka nüüd. Mul oli auto juba äärekivis ratastega aga näis et kokkupõrget ei saa vältida. Siiski viimasel hetkel võttis veok ennast oma rajale. Nüüd oli auto ja peegli vaheks umbes 80cm. Väike ehmatus oli aga põrutasime edasi. Pärastpoole tulid veel veokid vastu, minu arvates jälle ohtlikult lähedalt (peeglist 20cm puudu). Lõpuks aga taipasin, et minul on see ohulävi liiga kõrgel. Isei tavasõidukid tulid jumala lähedalt mööda. Kas ma mainisin ikka, et need teed olid vähe kitsamad kui see tee, mis Invernessi viis? Igal juhul harrastavad nad siin kihutamist ja napikaid. Hullud! Lõpuks keerasie siis kõrvalteele mis viis meid selle Kõrgeima tipu jalamile. Nüüd läks tee veel kitsamaks. Mina oma eesti meele ja ohutajua oleks tolle tee üherealiseks nimetanud. Millegi pärast oli seal aga kahepoolne liiklus. Nüüd läks tee veel kurvisemaks ja hüppelisemaks. Kui eestis ei näe sa kurvitaha metsa pärast, siis siin ei näe kuna kurv tuleb kas enne või peale küngast, mille taha sa ei näe. Mina, kes sõitis esimest korda sealsetel teedel, ei teadnud kuhu tee keerab peale küngast. Rallitamise tunne tuli veelgi tugevamini peale. Paarkord olid ka sellised hüpekad, kus tagaolijad lõid oma pea vasta autolage ära. Üs moment oli eriti lahe. oli tõus ja selle hari. Kiirus umbes 50km/h (poole vähem kui seal lubatud oli). Küngas oli aga nii järs, et auto tõusis korraks õhku. Õhus olles aga nägime et tee keerab kohe peale küngast 90 kraadi vasakule puu sillale, mis üle oja läks. See oli teine kord, kui kõigil süda paar lööki vahele jättis. Aga õnneks auto võttis kurvi ilusasti ära, vastu ka kedagi ei tulnud. Jälle pääsesime. Elamus oli vägev! Tahaks veel minna sinna mägedevahele sõitma. Seal ei peagi seadust rikkuma, et kiirest sõidust elamust saada.

Jõdsime õnnelike ja tervetena siis kõrgema tipu (Ben Nevis) jalamile. Tegelt oli see mitme mäe jalam, Ben Nevis oli lihtsalt üks neist. Selle mäe tipp oli ka valge lumevaibaga kaetud. Läksime mööda väikest matkarada edasi. Ei hakanud mäeotsa ronima iseseisvalt. Raja alguses olid igasugu hoiatussildid, et sellel rajal on olnud surmajuhtumed, kes rajalt on alla kukkunud. Me ei teinud märkidest suurt lugu (nagu mehepojad muiste) ning asusime teele. Järjekordselt vaade oli lummav. Kahjuks hakkas juba hämaraks minema ja eriti palju normaalseid pilte ei saanud. rada viis orgu kus nägi ühelt mäelt mägijõge järsakust alla tulemas. Üks majake oli orus jõe ääres. Selle maja juurde autoga ei saanud. Ainult jala mööda mägede jalameid ronides. Mina, kaljukits nagu ma olen, ei saanud ometigi ära minna ja mitte natukenegi mööda mäge üles ronida. ronisin siis nati kõrgemale, turnisin seal kalju nukkide peal. Vahtisin seal ülevalt teisi alla, kes paistsid suht väikesed. Muidugi pidid teised minu järgi ootama, kuni ma oma ürgseid vajadusi rahuldasin.

Õues oli päris pime, kui minema asusime. Seekord tahtis üks teine ka roolida. Läks rooli, mina taha. Millegi pärast tema roolimine läks pikemaks kui alguses kokku lepitud. Lõpuks siiski panin oma sõna maksma ja tegime bensukas peatuse. Jube oli teist inimest usaldada, kui ta on esimest korda tagurpidi liikluses. Ma ei saa aru kuidas nad mind usaldasid? Või äkki ei usaldanudki? Nüüd siis võtsime suuna tagasi idakalda poole Šoti keskossa. Tee oli endiselt kurviline. Pimeduses ei näinud ja ausalt öelda polnudki mul eriti aega kõrvale vaadata, aga nii palju sain aru, et selle tee kõrval on kuristik. Nii, et kui siin oleks mõni veok otsa põrutanud, olekime suure tõenäosusega ka kuristikust alla lennanud. Kuidas mahtusid need suured haagistega rekkad seal manööverdama??? Igatahes napikaid tegid nad ka seal meile. Üritasin hoida kohaliku sabas, kuna nemad teavad neid kurve kõige paremini. Aga teistele vist ei meeldinud, kuna sõitsime 120km/h pimedas kurvisel teel. Võtsin siis hoo maha. Aga kuna ma ei tea neid kurve, siis kujunes keskmine sõidukiiruseks 60km/h. Seega mulle tegelikult pingelisemaks. Palju lihtsam oleks olnud teise sabas sõita. Igatahes jõudsime tagasi elusalt ja tervelt.
Prömm

laupäev, 16. veebruar 2008

TÖÖ, TÖÖ,TÖÖT,TÖÖÖT.TÖÖÖÖÖ, TÖÖÖ,TÖÖÖ, TÖÖÖ,TÖÖÖ,TÖÖ, puhkepäev, TÖÖ,TÖÖ


Lõpuks sai see kõige pingelisem osa läbi. Flagship enam ei treeni meid sadama ja mereohutuse osas. Päeva jooksul tegime üldiselt 7-8 õppehäiret. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Mõni häire läks ikka omadega kapitaalselt metsa, teise häire puhul ei jõudnud ära kiita nad. Enamasti siiski olime vajalikul tasemel ja meiega jäädi rahule. Viimane nädalavahetus olime ka merel. Seega ei olnud meil pikka aega puhkust. Kolmapäev tehti siiski puhkepäev, kuna meeskond oli ikka päris väsinud + teisipäeval said ka õppused läbi. Ma ei pidanudki imekombel olema kolmapäeval sadamavahis...
Seega mõtlesin, et võiks minna Edinburghi ja osta endale iPod. Aga võta näpust. Kolmapäeva hommikul tehti ettepanek, et võiks auto rentida ja Šotimaad avastama minna. Mõeldud-tehtud. Rentisime siis Fiat Panta. Jube väike auto ikka. Kolmekesi läksime road tripile. Põhi eesmärk, kus tahtsime ära käia oli Dundee. Sinnapoole võtsime ka kursi. Dundee asub Edinburghist põhjapool. Sinna põrutasime mööda kiirteed. Kiirteel on sõidukiiruse piirang 120kmh. Algul oli ikka väga harjumata ja nati ka hirmutav see tagurpidi liiklus. Vasaku käega käigu vahetamine vajab harjumist. Neil ei olnud ühtegi automaatkäigukastiga autot rentida. Ega ma tegelikult eriti ei tahtnud ka automaati. Manuaaliga on ju huvitavam. :D Õnneks pedaalid on ikka õiges järjekorras ja käigud ka. Lihtsalt ise istud valel pool autot. Enne väljasõitu palusin kaasreisijatel aeg ajalt meelde tuletada, et ma ikka vasakul pool teed sõidaksin. Mõned korrad algul harjumisest teele välja keerates kippusin minema paremale poole teed. Aga kohe tuli ka meelde, et siin on vasakpoolne liiklus. Plus seda rõhuti lepingus ja sildidki sadama lähedal tuletasid seda neljas keeles meedle.
Jõudsime siis Dundee'sse. Selles linnas oli üllatavalt vähe vanaaegseid hooneid. Suht kaasaegne linn. Nägime sadamas üht vana purje-auru laeva. Hübriid laev siis :P. Muidugi ei saa ju kaubanduskeskusest mööda minna. Vähemalt peab ju sisse vaatama, isegi kui ei osta midagi. Millegipärast tulime ikkagi kottidega sealt välja. Ostsin mõned lühikesed püksid ja triik-vabaaja särgi suveks ja mütsi talveks. Üks vennike sai endale 200 EEKu eest jope ja muud pudi-padi. Kolmas sai ka terve hunniku riideid. Leidsin sealt ka ühe laheda kapuutsiga sooja pusa, aga seda oli ainult üks järgi, XXL suurus. Oleks hea meelega selle Merkule ostnud, aga nii suurt pole vast mõtet. Eks vaatab edasi. Karie võiks ka nati täpsustada, millist pusa ta tahtis. ;)
See kaubanduskeskus oli ehitatud poolkaares vana kiriku ümber. Tundus, et kirik enam ei olnud tegevuses. Ime et sellest pole restorani või midagi muud tehtud. Edinburghis on üks vana kirik, millest on restoran tehtud. Teisest kirikust oli tehtud ööklubi (see oli Dunfermline'is). Kui Eestis tahetakse näiteks Niguliste kirikusse teha ööklubi..... Sellest tuleks vist megaskandaal. :D Britid on ses osas tolerantsemad, mis sest et nad on suurem osa rahvast on usklikud. Kirikuid on pea igas kvartalis ja igas väiksemaski linnas.
proovile panekut jõudsime ka lõpuks sinna ülesse. Väga ilus oli seal. Sammas oli pühendatud II maailmasõjas hukkunutele. Vaade oli tervele linnale mega. Nagu näete ka piltidelt. Ilmaga ka meil vedas. See päev paistis päike. Oli küll suhteliselt külm, eriti varjus aga kevade tunne tuli peale. Nii me siis seal ülTagasi Dundee'sse. Olime seal mere ääres laeva juures kui nägime teisel pool linna kõrget mäge mille tipus oli monument. otsustasime siis sinna minna, sest seal on kindlasti väga hea vaade. Ega me ei eksinudki. Peale mõningast ekslemist ja minu sõiduoskusteeval uudistasime. Nautisime ilusat vaadet, ja ilusat tütarlast. Mis seal mail on ikka väga haruldane asi. Kahjuks oli ta mingi kutiga seal ja amelesid. Meel läks päris kadedaks.
Käidud, nähtud, piltegi tehtud... otsustasime edasi liikuda. Järgmiseks võtsime kursi Perthi poole. Ikka mööda kiirteed ja põhiliselt tuldud teedmööda tagasi. Perth on väike linn. Midagi Keila suurust. Aga see eest suht tihedalt asustatud. Nagu ikka otsisime natuke aega kuhu auto parkida. Ka siin mail ei ole parkimistega kuigi head lood. Raha tahavad igalt poolt saada. Lõpuks parkisime siis Lidle (meie säästumarketi sõsarfirma) parklasse. Ja läksime linna uudistama. Jõudsime sinna täpselt koolipäeva lõpu ajaks. Nooremad ja vanemad õpilased kondasid kampades mööda linna ringi. Kõik ilusti kenasti koolivormides. Hakkasin isegi juba pooldama koolivormi Eestis. Aga ega neid kanda nii mugav vist ei ole. Sellest linnast leidsime ka huvitava prügikasti. Mingile majadevahelisele kitsale vahekäigule oli uhke joonistusega uks ette pandud ja uksetaha prügi lihtsast laiali visatud. Üleüldse on siinmail nende prügikastidega kurvad lood. Neid on ikka väga vähe. Tallinnas on neid pea iga posti küljes kesklinnas, siis siin otsi tikutulega taga. Isegi kui prügikast on olemas, viskavad inimesed prahi ikkagi maha. Ma vist rääkisin kunagi varem prügi olukorrast? Ei hakka teistkorda üle rääkima. Lihtsalt ikka ja jälle paneb mind imestaama, kui räpased võivad olla Lääne-Euroopa linna tänavad. Perthis tegime ka väikse tiiru peale. Ei leidnud eriti midagi huvitavat (kui see kunstipärane "prügikast" välja arvata).
Järgmisena võtsime suuna lääne poole. Algul mõtlesime Glasgows ära käia. Kuna ma olin juba käinud ja teadsin, et ka seal ei ole suurt midagi ning varsti me kolime niikuinii laevaga sinnapoole, siis pole mõtet minna. Läksime hoopis enne Glasgow't olevasse tööstuslinna Stirlingusse. Sattusime teepeale kus oli iga saja meetri tagant ringtee. Šotimaal armastatakse jubedalt ringteid. Väiksemad pole veel väga hullud aga suuremad.... Enamasti suurematel pead sa enne ring teed ära valima raja. Iga rada läks erinevasse väljasõitu. Nii juhtus ka meil, et me ei jõudnud ennem ära otsustada millist rada võtta ja sõitsimegi lõpuks valesse kohta. Tegime siis ümberpööru (mis ei ole ka lihtne suure liikluse tõttu) ning läksime teisele katsele. Leides lõpuks kesklinna lähedal mingi firma parklas koha, läksime vanalinna jalutama. Siin oli ikka vanalinn olemas erinevalt eelmistes linnades. Kahjuks jõudsime sinna juba pimedusevarjus ja fotoka aku vilgutas ka punast tuld. Tegime siiski mõned pildid. Käisime Stirlingu lossi vaatamas. Sisse muidugi enam ei saanud. Aga loss oli mäe otsas (nagu alati) ja sealt oli jälle ilus vaade öötuledes linnale ja ka naaberlinnale. Kahte linna sai eristada ainult siltide järgi. Nii on paljude linnadega siin. Raske on aru saada millal üks linna algab ja teine lõppeb. Vahest on linnade vahel põllumaad, vahest on need ka linna sees.
Nüüd otsustasime tagasi laeva minna. Mõeldud-tehtud. Auto viisin ka Arnold Clarki parklasse, kust ta sai võetud. Oligi päev läbi.
Selline reisimine hakkas aga meile meeldima. Ja tegelikult on isegi kasulikum autoga reisida kui ühistranspordiga. Busside ja rongide piletid on jube kallid. Rongi pilet Rosyth'ist Edinburgh'i edasi-tagasi maksab £4.30 (95EEK). Vahemaa kahe linna vahel on 30km. Vahemaa Rosyth'i ja Dandee vahel on aga kolm korda suurem. Plus rongi või bussiga minnes oleks saanud ainult ühte linna minna, kuna jalutamine linnas võtab oma aja. Autoga läks aga kogu reis maksma £16 (325EEK) per nägu. See hind sisaldab ka bensiini, mis on siin suht kallis (u. 23EEK/l).
Pühapäeval plaanime aga minna Inverness'i. See on meie laeva (Sakala) endine nimi ning selle linna lähedal on ka Loch Ness järv. Äkki näeme ka koletist? Öeldakse, et kui läed Šotimaale, siis peab kindlasti ära käima Edinburghis ja Loch Nessi järve ääres. Nii me siis üritame ka teha. Mina olen muidugist roolis. Mitte sellepärast et mulle jubedalt meediks ja teistel ei lase vaid nii on kõige odavam. Alla 23 aastastel on rent kallim ning kellel on olnud load käes 2 aastat või vähem, on ka kallim. Nii ongi minul kõige odavam (sest ma olen vanuselt teisel kohal ajateenijatest ning load ka käes olnud 4 aastat).
Aitab kah selleks korraks....
Mrömm

pühapäev, 3. veebruar 2008

Vang

Olen need poolteist nädalat üle elanud.... Vuipii... Selle aja sees ei lahkunud ma kordagi laevalt välja arvatud hommikused jooksmised kai peal. Tekkis taas vangi tunne nagu noorte ajal. Välja ei saanud see pärast, et meil ei olnud vaba liikumise passe tehase teritooriumil. Alati kui tahtsime kuhugi minna (omal vabal ajal loomulikult) pidi keegi meid väravani eskortima ja tagasi (keegi kaatrikaitseväelasest). Mõned siiski käisid koos veeblite ja leitnanditega sportimas üleval baasis. Mina ei viitsinud nii käia. Tahaks ikka ise planeerida oma treeningu aega ja teistest mitte sõltuda. Nüüd siis saime lõpuks vabad bassid. Võime iseseisvalt liikuda laevast väravani ja tagasi. Nüüd loodan ka siis rohkem spordiga tegelema hakata. See aga pole nii lihtne, kuna üle kahe päeva pean ma vahis olema. See hakkab juba vaikselt kogu meeskonda kurnama. Ilmnevad juba vaikselt moraali ja motivatsiooni langused. Mul endal on need asjad kõik kõikumise staadiumis. Vastavalt hetke tujule, tahan kord, et oleksime juba Eestis, siis jälle ei taha. Mõnikord tahan juba et ajateenistus oleks läbi jne. Eestis jälle on see probleem, et seal me ju ei saa nädala sees õhtul minna linnapeale nagu siin. Samas siin pole peale poeskäimise midagi teha. Õhtuti on ka ainult toidupoes käia. Siin väikses linnas (Rosyth) ei ole muid poode eriti. Nädalavahetustel üritan mõnes suuremas linnas ikka ära käia. Kas siis Edinburgh'is või Dumfermline'is. Nagu teate, siis viimases linnas on ilus park ja esimeses suurem valik poode. See nädalavahetus paigutati vabavahi meeskond aga taas HMS Caledonia'sse kuna laeval toimusid kreeni mõõdistamised. Me oleks tõesti nagu vangist välja saanud. Algul mõtlesin ka, et peaks seda siis ikka tähistama. Aga Edinburgh'is tunde ringi kakerdades ja külmetades sain aru et ei viitsi ikkagi. Saab ka nädalavahetust muud moodi nautida... Nii siis tulingi suht vara sealt tagasi ning vaatasin terve õhtu üksi filme arvutist ning täna (pühapäeval) tegin seda sama. Mõne arvates on see mahavisatud aeg. Mina nii ei arva. Mina olen selline inimene kes naudib ka üksinda olemist. Tegelikult mulle on seda vägagi vaja. Ma ei ole seltskondlik inimene. Nii, et mina nautisin seda nädalavahetus ikka mõnuga... Jumal teab millal jälle selline võimalus on. Laeva peal ei ole nii lihtne üksindust nautida. Olen küll omas koikus ja vaatan filme või loen raamatut (kuna olen muusika sõltlane siis pean ka alati muusikat kuulama kõrvaklappidega, nii härib ka teiste liikumine vähem), aga siiski ei ole see privaatsus. Nagu varasematel aegadel jätkan ma ka nüüd seda kommet, et käin üksi jalutamas. Ei sea endale mingit sihti kuhu jalutan. Nii saan ühendada mitu naudingut; jalutamine (mille sõltlane ka olen), kuulata muusikat (jälle sõltuvuse rahuldamine) ning olla üksi oma mõtetega. Vahest küll mõni ikka küsib minult teed (millele alati olen sunnitud vastama, et ei oska) aga enamasti saan rahulikult üksi käia. Üksindus.... mõnus... rahu ja lõõgastus... aju saab puhata. Soovitan kõigile käia üksinda jalutamas. Kuulake muusikat ja jalutage. Ärge mingit sihti seage. See on üks kasulik ja väga hea moodus pingete maandamiseks. Käin ka alati jalutamas, kui olen vihane, kurb või masenduses. Alati peale seda on palju parem olla. Kui aga on juba hea tuju, siis jalutades läheb tuju aina paremaks. Sel juhul on eriti mõnus kuulata Louis Armstrongi laulu "What a Wonderful World". Kui ma üürikorteris elasin, siis käisin pea-aegu iga õhtu enne magama minekut tund aega jalutamas. Peale seda olin parajalt väsinud ka ja uni tuli väga hea. Nüüd takka järgi mõeldes, oleks pidanud vist seda tegema ka siis kui mul unehäired olid. Siis ma ei teinud seda, kuna olin niigi väsinud aga magama ikka ei jäänud.
Aitab kah sellest jalutamise jutus või mis? Kui palju võib ikka jahuda ühest nii lihtsast tegevusest. Räägiks ka nati kultuuri erinevustest. Ma pole siiamaani suutnud välja nuputada, miks neil siin on 99% kraanikausidel sooja vee kraan ja külmavee kraan eraldi. Oleks siis need kraanid näiteks lähestikkugi aga ei nad on mõlemad kraani erinevates otsades ja suht lühikese joatoruga. Kui tahad käsi pesta siis kuuma vee kraanist tuleb siin üldjuhul pea keev vesi ja külmavee kraanist muidugi külm. Ainuke moodus kuidas saada parajalt sooja vett on panna kork äravoolu torule ette ja kraani paras hullk vett lasta mõlemast kraanist. Sedasi aga on ebamugav oma toimetusi teha. Ainuke mõte miks see võib nii olla on see, et nad üritavad nii vee kulu kokku hoida?! Aga miks siis meeste pissuaarid on sellise süsteemiga nagu nad on? Pissuaaridel on kuskil lae all vee paak, kuhu kogu aeg 24h vett peale jookseb. Ja kui paak täis saab, siis jookseb vesi pissuaari. No tore, ei peagi ise oma käsi määrima mingi nupule vajutamisega. Samas olenematta sellest, kas keegi kasutab pissuaari või mitte, vesi jookseb ikka peale. Vee kulu sellega on ju meeletu. Lihtsam on ju nuppu vajutada või keerata. Aga inglastele (kaasa arvatud ka šotlastele) meeldibki kõik keeruliseks teha ja muule euroopale risti vastupidi. Samas samasugust kraani süsteemi olen näinud Taani laeval ning Amsterdami ja Frankfurdi lennujaamades. Seega on see kogu Lääne-Euroopa kiiks? Sel juhul võiks Lääne-Euroopa Ida-Euroopalt õppust võtta.
Muidugi on neil siin ka pistikupesad teistsugused. Eurootsikutega pole siin suurt midagi teha. Ja vajalikke adaptereid ei ole kuigi lihtne leida ei Eestist ega Britaniast. Samas mõningad nipid võin teile jagada, kui peaksite kunagi sellele kuningriigile sattuma. Pistikud on siin kolmeharulised. Ülemine haru on maandus, samas see teeb ka nii öelda luku lahti, et saaks pistiku pessa panna. Kui aga panete pingi ora sinna maanduse auku, siis alumisse kahte mahub ka nati halvasti küll eurootsikud. Kui niisama üritad eurootsikut sisse panna, siis ei lähe, kuna klapid on ees ja need ei avane ennem kui maandus need avab. Samas neil on siin pardlite otsikud sarnased eurootsikutele. Ärge küsige miks nad kasutavad erinevaid otskuid ühes ja samas riigis. Selleks on neil tavalistes toidu kaubanduskeskustes müügil adapterid kus on üldjuhul 3 amprine kaitse sees. Võite osta selle adapteri (ei maksa palju; oli vist £0.60). Võtke kaitse seest välja ja pressige need klemmid seal adapteris kokku. Nii saab ka 220V vool sealt läbi minna. Kui huvitab miks ei võiks siis lihtsalt võimsamaid kaitsmeid panna, siis nii ei saa. Kaitsme pesa on liiga väike suurema kaitsme jaoks.
Üks asi mis mulle siin meeldib on see, et enamuste ülekäigu radade ette on kirjutadud asfaldile kuhu poole pead vaatama. Kuna siin on liiklus muust euroopast vastupidi, siis meile on see kasuks tulnud. Me ju kipume ennem ikka vasakule vaatama ja siis paremale. Siin peab aga vastupidises järjekorras tegema. Pilti sellest näete paar postitust allpool.
Eestis kirjutatakse, et liikluskultuur on jube. Lohutuseks võin öelda, et siin on see sama kui mitte hullem. Nad kihutavad ikka jubedalt. Ka bussid. Kiirusepiirangud ei tähenda suurt midagi neile. Ülekäigu radadel enamasti seisma ei jääda, et inimest üle lasta. Ültse see riik on suht autokeskne. Liikluskorralduselt on mõeldud eelkõige auto peale ja jalakäiate mugavus tahaplaanile jäänud. Samas turvalisus on aga vägagi tähtis neil. Jalakäijatele on tihti ringristmike ja muidu tee ületamis kohtade juurde aiad pandud, et sa suvalisest kohast teele ei hüppaks. Eks seda on ka vaja siin, kuna punase tulega ja muidu umbluu kohast tee ületamine on neil väga populaarne.
Mis puudutab puhtusesse siis pean tõdema, et isegi Tallinna tänavad on puhtamad. Siin avalikke prügikaste on ikka väga vähe. Ka seal kus need on, eelistavad inimesed pigem prügi maha visata. Enamus poodegi ei suvatse oma ukse juurde prügikaste panna. Tänavad näevad suht räpased välja. Meie tehase territooriumil käib vist koristaja kord kuus. Tuulise ilmaga siis hoia silmad lahti, et mingi prahiga piki piilumist ei saaks.

Aitab kah tänaseks. Jätame muuks korraks ka selle kultuuri.
Kena tali...
Mökmm

neljapäev, 24. jaanuar 2008

Sulladi-mulladi

Terekest siis jälle. Täna siis anti pidulikult laev meile üle ja ma ka kolin laeva. See aga tähendab, et ma võib-olla ei saa enam mõnda aega netti ja ka nii tihti kui baasis olles. Aga eks näis, kuidas asi välja kujuneb.
Ilm siin ikka muutub jube kiiresti. Oli väike laeva üleandmis tsereomoonia. Ma pidin ka seal kuskil seisma kõik see aeg. Kui kõik pihta hakkas oli õues ilus päiksepaisteline ilm. Mingid tumedamad pilved olid kuskil kaugel. Aga need pilved jõudsid ülikiiresti meieni, koos tugeva tuulega, mis pani mehed kõikuma ning vihmaga (kohati oli vist isegi rahetaoline moostustis mis taevast alla sadas). Loomulikult kui tseremoonia läbi sai, sai ka vihm otsa ja päike tuli välja. Vikerkaargi piilus natuke eemalt.
Selle nädala algul oli pinnaltpäästjatel väljaõpe. See oli päris huvitav. Teisipäeval oli meil terve päev tegemist vees (ennelõunat basseinis ja pärastlõunat doki akvatooriumis). Basseinis tegime igasuguseid harjutusi. Kokku olime seal jutti 2h 30min umbes-täpselt. Õppisime erinevaid päästevõtteid. Lõpus aga olid kõige vastikumad asjad, samas ka huvitavad. Pidime panema pea vette üle selja küürutades, et ninasõõrmed ilusti lahti ja ülespoole oleksid. Et ikka vesi saaks ilusasti ninna joosta. See polnudki minu jaoks kuigi vastik, sest olen harjunud sellise asjaga. Teine harjutus oli minu jaoks aga uudne. Pidime ette panema maski, mis kattis silmad ja nina. Ja ette pidime panema loomulikult vee all, et ikka mask seest vett täis oleks. Siis pidime vett täis maskiga pea veepeal ujuma teise basseini otsa. Mis ta siis ära ei ole, lihtsalt suurt ei näe midagi, mõtlesin ma. Ega ei näinudki, aga halvem asi oli, see; kui üritasin suu kaudu hingata, siis kadus ka ninal õhusurve seest ära ja maskis olnud vesi hakkas nina kaudu kurku voolama. Nii ma siis terve tee köhisin ja purtsatasin seda vett välja suust. Tekkis huvitav ringlus; vesi ninast sisse ja suust välja. Peale söömist siis aga läksime päris põhjamere soolasesse vette. Kuna see aga on doki akvatoorium, siis on see jube must ja õline. Meid see aga ei seganud. Vesi oli üllatavalt soe ja jube-jube soolane. Mainin igaksjuhuks, et me käisime hüdrokostüümis ujumas. Sain ka esimest korda elus siis lestadega ujuda. Kahjuks olid need tuukrite lestad ja ei sobi eriti pinnaltpäästjale. Seega ei tulnud nendega ujumine mul eriti hästi välja. See eest sai aga vähemalt 5 korda 5m kõrguselt vette hüpata. Kes teavad, mind Irise pealt, teavad ka, et see ei olnud minu jaoks probleem.
See on praegu üldjoontes kõik. Aega vähe, ei jõua rohkem kirjutada. Millal järgmine kord minu järjekordset meistriteost :P saate lugeda ei tea.
Mömm!

esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Kolmas nädal















2008 aasta kolmandal lädalal midagi huvitavat ei toimunud. Tööpäevad olid nagu nad ikka on. Kõik õppused toimuvad inglise keeles. Aru saab väga hästi, sest tunde annavad inglased mitte šotlased. Šotlaste inglise keel on ikka kohutav. Kui nad räägivad, siis on tunne et nad on täis. Sõnad on nii libedad ja siledad, nagu nende keel oleks pehme. Ma ei hakka üldse rääkima, missugune see rääkimine siis on, kui nad ka tegelikult täis on. Kui meil käisid sakslased õpetamas, siis nende inglise keelest sai väga hästi aru. Üritas šotlane siis sakslasele midagi öelda.... sakslane pidi mitu korda paluma uuesti rääkida, ennem kui aru sai. Jõudsid nüüd need inglased siia õpetama, siis olles kuulnud ka šotlase ja inglase omavahelist vestlust, peab tõdema, et ka neil ei sujunud see vestlus väga hästi. Inglasel on muidugi parem aru saada šotlasest kui sakslastel või meil, aga pidi ka inglane enne jutule vastamist tegema lühikese pausi ja läbi mõtlema, mis šotlane ütles.
Nädalavahtusel erinevalt paljudest teistest otsustasin suht rahulikult mööda saata. See nädalavahetus oli viimane meil siin baasis. Kolmapäeva ja neljapäeva jooksul peaks terve meeskond laeva kolima. Ehk siis enam nii head elu ei ole. Paljud võtsid mis võtta andis nädalavahetusest. Mina aga koos vennaga (ta oli üks nendest kes võtsid viimast nädalavahetusest) läksime aga laupäeval Rosyth’ist jala Edingburgh’i ja tagasi. Üks ots võis olla umbes 25-30 km. Ehk siis terve päeva jalutamist. Jalutamine oligi meie põhi eesmärk. Ma kartsin, et ei suuda kogu teekonda kaasa teha, kuna mu põved pole veel täiesti terved plus veel lampjalgsete valud talla all. Talla alused hakkasid valutama, aga oma suutsin hoida valu talutavuse piires. Parem põlv hakkas ka valutama, aga seda hoidsin terve tee tagasi sirgena, nii et polnud see ka kõige hullem. Nägin välja lihtsalt, nagu oleks mul üks jalg puust. Teekond nägi ka ette üle suure rippsilla minemist. See oli omaette huvitav kogemus. Terve sild ikka värises jubedalt kui veokid üle sõitsid. Sild ise on ikka väga kõrge. Suured laevad sõidavad selle alt läbi. Üllataval kombel saime vennaga isegi väga hästi läbi terve tee. Tagasitulle tekkisid mul ei tea millest naerukrambid. Sellise mitte naljaka asja peale nagu venna kannavalu peale puhkesin ma naerma ning tegin seda vähemalt 5 min jutti. See ei olnud naljakas aga juba naeru pahvakas oli omakorda naljakas ja nii see lumepalli efekt lahti läks. Pärast arutasime, mis see nii nalja siis tegi. Kahtlustasin, et enne seda sõime tühja kõhupeale terve pika keeksi ära. Jumal teab mis keemiat seal sees oli. Öösel kell 12 jõudsime baasi tagasi. Vaatasin veel ühe osa sarjast Sõbrad ära ning uni tuli ülimagus. Magasin järgmise päeva kella 12-ni. Toanaabrid olid ka väsind ja magasid ka lõunani, nii et keegi eriti ka ei seganud und (kui välja arvata mõned inimesed kes tahtsid ikka aeg ajalt meie tuppa sisse saada hommikul). Nägin ka mingit tobedat und, aga ärgates tuntsin üle pika aja, et olen välja puhanud ja tuju oli kohe hommikul hea. Enda üllatuseks isegi põlv ei olnud enam hommikul valus ja tallaalused samuti. Samas tunnetasin ka, et ei tasu see päev erilisi pikemaid matkaid ette võtta kui sööklasse ja pesumajja. Ainukesed asjad mis hommikul valusad olid sääremarjad.
Sel nädalal on mul ja veel neljal mehel palju pinnaltpäästja õppused. Ma olen üks laeva pinnaltpäästja. Saab olema päris põnev käia jaanuarist märtsini Põhjameres ja Atlandi ookeanis ujumas käia. Nüüd hakkavad üldse põnevamad ajad pihta. Kui oleme laeva kolinud, hakkame merel õppustel käima. See tähendab, et on võimalus teha oma erialast tööd (relvastusmadrus ja pinnaltpäästja) ning vähem koristamist ja muud nüri tööd. Aga see võib-olla tähendab ka seda, et ei saa ena nii tihti netti. Eks näis, kas saame laeva netti, aga viimased pronoosid nii head ei olnud. Õnneks meil on pealehakkaja meeskond, kes ei keera ajateenijatele niisama s**ta ja teevad kõik võimaliku, et me ka vähemalt e-maile saaksime kasvõik kord nädalas saata.
Seda kirja kirjutamise hetkel hakkas mul mängima Pärt Uusbergi laul „Ma ei sure”. Põhi lause ehk ainuke lause terves laulus on: Ma ei sure teie kiuste. Pole seda laulu ikka väga ammu kuulnud. Iseenesest väga lihtna, samas väga tabav ja ka jube laul. Tihti peale enesetapjad tapavad end kellegi pärast. Aga kui teistpidi mõelda, siis.... teate isegi kuhu ma oma jutuga jõuda tahan; enesetapuga teed ainult haiget neile, kellele ei taha teha. Nüüd on siis olemas vastu lause neile, kes ikka aeg ajalt ütlevad mulle, mine lase ennast maha või tõmba oksa.
Teema tõmbas nüüd kuhugi kiiva ära. Ma siis selleks korraks lõpetan. Loen veel nati Merle käest saadud filosoofia õpikut ja juurdlen elu üle.
Järgmise korrani!
Mömmadimõmm!

esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Rosyth, Edinburgh, Dumfermline








Edinburgh




Terekest siis jälle!
Pool nädalat möödas viimasest kirjatükist. Pakub huvi ka mis vahepeal juhtunud/toimunud on? Kui ei siis toimetage sujuvalt oma tegevustega edasi.
Ega suut midagi juhtunud ei olegi. Reede õhtal tähistasime vennaga nati omi sünnipäevi. Läksime siis vennaga 7 paiku õhtul poodi, et midagi ikka ka juua oleks. Kohalikel aga on vist komme kohe peale tööpäeva lõppu ennast täis juua. 20.00 paiku olid kõik kohad noori (välimuse järgi enamus alaealised) täis ja nad olid juba suht umbe ennast joonud. Teel tagasi poest nägime juba eemalt, et vastu kombertavad kaks maani juuatäis noort tütarlast (välimuse järgi 16-17 aastat vanad). Üks talutas teist. Kui neist möödusime, siis üks vaatas mind uduste silmadega ja ütles: “Hi sugar!” Mind on elu jooksul igasuguste hellitusnimedega hüütud, aga suhkruks veel mitte. Ma selle peale poolnaeratades noogutasin pead ja läksime edasi. Venda ajas loomulikult selline tekst jubedalt naerma.
Et siis kohalikel hakkab nädalavahetus suht varakult ja lõppeb ka selle võrra varem. Klubid pannakse juba 2-3 ajal öösel kinni. Me ka põrutasime sellel õhtal klubisse eestlastele kombekohaselt kella 24 kanti. Ehk siis paar tundi saimegi seal olla. Pileti hinnad kõiguvad keskelt läbi 70 – 120.- kanti. Tol õhtul läksime suht uute avatud klubisse. Algul ei tahetud meid sinna sisse lasta, kuna kahel tegelintskil olid potased jalas. Üks kaasvõitleja hakkas kohe seletama, et oleme viimast päeva Šotimaal ja tahaks pidu panna. Lõpuks lasti ikka sisse. Aga kui sisse saime, siis saime ka aru miks meid sisse lasti; seal peaaeugu ei olnudki rahvast. Alla 20 inimese oli koos meiega kokku. Samas klubi ise oli suht suur. See eest lasti seal minu arust jubehead muusikat; seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad. Loomlikult ühelegi teisele kaasvõitlejale see ei meeldinud. (Pole ikka kerge olla vanatoi noortukite keskel). Aga siiski jäime peaaegu lõpuni sinna, kuna ei täinud uue klubi pileti raha välja käia (eeskätt oli see minu argument :D). Mõned olid piisavalt täis ja käisid ikkagi natuke tantsimas. Naljakas oli see, et lava ees tantsisid ainult tüdrukud ja meie 2 võitlejat nende seas. Lavapeal aga palgatud meestantsijad (kokku vist 5), ühel suuremad musklid kui teisel ning riides ka vastavalt muusikaajastule ehk siis liibuvalt.
Tantsud tantsitu ja joogid joodud, pidi veel sööma minema ja koju. Käisime väkses linnas Dumferline`is aga ka seal oli mitu klubi ja mitu söögikohta öösiti avatud. Söögikohad enamuses olid vist türklaste või selle kandi rahva omad. Kuna aga siinmail enamus klubid ei võta üleriideid vastu, siis käiakse terve aasta läbi klubides klubiriietega ja midagi muud peale ei panda. Kõik sõidavad taksoga uksest ukseni.
Järgmine päev läksin aga Edinburghi šoppama. Kuskil 15.00 kanti jõudsin sinna ja hakkasin poode kammima. Seal on ikka jubedalt palju neid poode. 4 või 5 kaubanduskeskust olid üksteise kõrval. Et kõik poed jõuaks ainult ühelt tänavalt läbi käia, võtab see pea terve päeva. Ma aga olin ära unustanud, et siin pannakse ka kaubanduseskused vara kinni ehk siis kell 18,00 õhtul. Vähemalt laupäeviti. Nii ma jäingi otsimise tuhinas asjadest ilma. Sain ainult endale mütsi. Tahtsin ühed teksad ja muid riideid ka osta. Tegin hinnavõrdlust, lootes, et äkki kõrvalpoes on odavam.
Pühapäeval käisin jälle Dumferline´is shoppamas. Sealt sain 2 kampsunimoodi asja, vabaja jalatsid, pikkade käistega t-särgi ning veel sokke ja aluspükse, kõik see kokku läks maksma umbes 1000.- EEK. Peale edukat shoppamist, läksin jälle Dumferline´i lossi parki jaluama. Nii ilusat parki pole ma veel näinud. Park ise on vähemalt 1km2 suur. Pargi äärtes on suured rohuväljakud. Keskel aga imeilus metsatukake/pargike, millest jookseb oja läbi. Selles metsakeses on väiksed salapärased rajad, mille lõppu sa ei tea, tekitab huvi vaatama minna kuhu tee viib. Oja ise on sügaval lohus. Kõik sealsed teed on tehtud kohalikust maakivist. Seal jookseb väga palju oravaid ringi. Esimest korda kui pargis käisin (siis oli ilus poolsuvine soe ilm), oli 1m2 vähemalt 10 oravat. Ja nad on suht julged. Tulevad ise inimestele päris lähedale süüa lunima. Ka tuvisid on hästi palju, ainult siinsed tuvid on peaaegu poole suuremad kui meie omad. Igatahes mulle meeldib seal jalutamas käia. Mis sellst et sinna linna jalutamine võtab juba 1h aega, aga see on seda väärt. See mu maandamise koht.
Ja ongi esmaspäev käes. Tänasest päevast pole suurt midagi rääkida.
Tänan tähelepaneku eest ja kui on küsimusi, küsige julgelt. Kui osakan, siis vastan ;)
Mömm.