Laupäev, 17. mai 2008

Tagasi kodumaale...


Ei ole ma kõige parem kirjasõber, ega plogi pidaja. Aina harvemaks jääb see kirjutamine. Kirjutasin siin ennist, et Šotimaal viletsad lood internetiga. No jah... Eesti on küll tehnoloogiliselt arenenum aga sõjavägi ise piirab seda tehnoloogia kasutamist. Ajateenijatele on jäetud internetis käimise võimalus ainult sõdurikodus, kus on üks arvuti ja 4 neti juhtme otsa, kuhu saad oma läpakaga minna. Seda kõike on 100 ajaeenija peale. õnneks meie laeva kaadrikaitseväelased orgunnisid neti ka laeva ja meil on võimalus käia ühes arvutis netis. Ehk siin on üks neti koht 12 ajateenija peale pluss veel mõni palgaline käib aeg-ajalt. Mis sest, et laevas on olemas tehnoloogia, mis võimaldaks wifi püsti panna. Mereväes on wifi keelatud. Miks, sellest pole ma veel aru saanud.

See selleks. Räägin parem, mis on vahepeal (mitte) juhtunud. Käisime viskitehases. Saime tasuta maitsta 10, 12, 17 jaa 21 aastast viskit. Sain ka teada, et poes müüdavad viskid ei ole õiged viskid. Need on maitsestatud viinad. Igatahes joodeti seest soojaks, ning siis viidi poodi. Muidugist ma ostsin 17 aastase viski, kuna see oli kõige maitsvam (samas vastik ikkagi, kuna ma ei joo viskit) mis maksis umbes 800.- . Oleks tahtnud 21 aastast osta, aga see oli juba minu arvates liiga kallis (1500.-).

Tehniliste probleemide tõttu hilines meie kojusõit nädal aega. Aga esimesel võimalusel põrutasime minekule. Hoolimata ilmast. 2 päeva oli tormi. Meie hakkasime kolmandal päeval kodu poole minema. Ookeanis ei ole nii, et kui tuul kaob, kaob ka laine. Seal on seda lainet veel kaua. Nii oligi. Juba saarte vahe oli paari meetrised lained. Jõudnud vähe suuremasse vette (siiski üks saar varjas meid ookeani lainete eest), olid juba 7m lained. Enamus pildid on ka sellel ajal tehtud. Varsti peale sellistesse lainetesse jõudmist, keelati välistekile minna, kuna see oli liiga ohtlik. Meie laev on ju ka plastikust ning väiksemgi laine ajab seda kõikuma, siis suuremates lainetes on see nagu jonnipunni mänguasi (kui te sellist asja mäletate lapsepõlvest... mulle ikka meeldis seda togida). Öösel aga jõudsime kõikide saarte tagant välja avatud ookeanile. Seal oli lahe! Seal olid juba kuni 10m kõrgused lained. Ehk laine oli kõrgem kui laev ise. Kõige lahedam oli olla meeskonna messis, mis asub laeva vööris. Kui laev hakkas laine harjalt alla liikuma, siis hetkeks tundsid pea-aegu kaalutut olekut. Pepu tõusis ise-enesest madratsilt paar sentimeetrit ülesse ning laine orgu jõudes tahtsid kõik siseorganid jalgadesse tungida. Nagu ameerika mägedes oleks olnud. Ma ikka nautis täiel rinnal seda kõikke. Larry oli teine, kes nautis. Ülejäänutel oli nägu valge ja kui vähegi said, siis magasid. Sest ärkvel olles tuli kergesti okse häda peale. Ja üllatus, üllatus; sööjaid oli väga vähe.
Meie laeva maksimum kiirus tavaoludes on 12,5 sõlme (12,5 miili/h). Öösel jõudsime Šoti põhjatippu, millest veel põhja poole jäi üks saar. Need kaks rannikut moodustavad aga väina, kus on möödetud maailma kiiremaad hoovused. See pärast on see koht ka üheks ohtlikumaks kuulutatud. Laeva õnnetusi on seal omajagu olnud. Kekmine hoovuse kiirus on seal 14 sõlme. Seega kui hoovus oleks meile vastu olnud ja me oleks täis võimsusel sõitnud edasi, oleks ikkagi 2,5 sõlmega tagasi liikunud. Laeva juhtkond aga kavandaski sõittu nii, et hoovus tagant oleks. Nii õnnestus meil kätte saada laevaga 18,5 sõlmene kiirus. Mina kahjuks sellel pühal hetkel magasin, kuna oli vabavaht.

Põhjameres oli aga juba meri märksa rahulikum. Seal nägime terve hunnik naftaplatvorme. Mõned platvormid olid ka pea-aegu kesset Põhjamerd, aga kõigil neil olid mobiilimastid. Seega kesset merd oli meil parem mobiili ühendus kui tihti peale maapeal on.
Reisi neljandal päeval jõudsime lõpuks Taani väinadesse. Käisime ka ühes Taani väikelinnas tankimas. Tahtsime prügi ka maha panna, aga võta näpust. Seal maal ikkagist Euroopa liidu seadused kehtivad, erinevalt UK-st ja Eestist. Kuna meie prügi ei olnud sorteeritud, ei saanud seda ka maha panna. Pidime kõik Eestisse kaasa vedama. Ega me kaua seal sadamas ei olnudki, kütus võetud põrutasime edasi. Kui öösel vahti läksin, siis illuminaatorist (aknast) välja vaadates oli ümberringi tulede meri. Küll oli palju laevu, maatuled, sadamate ja poide tuled vilkusid. Ees paisti 46 (keegi viitsis üle lugeda) punast tuld. Need olid tuulepargi generaatorite tuled. Mega suur tuulepark ikka. Imelikul kombel aga meie kaardile seda märgitud ei olnud (kuigi kaartide parandus tehti möödund sügisel vastava ameti poolt, kes ometi peaks sellist "pisiasja" teadma). koidikul jõudsime siis Taani saarestiku vahelt välja. Ees siras ilus rahulik Läänemeri. Me juba siis teadsime, et täiskäigul minnes jõuaksime plaanitud päeva hommikul 5-6 aeg. Kuna aga kokkulepe oli jõuda sadamasse kell 12, et külalised ja ajakirjanikud saaksid meie sisenemist jälgida, võtsime hoo maha. Vahtidega mul ei vedanud. Ma olin sadamasse jõudmise päeva öösel vahis, kus ma sain sillavahi käimiste vahel natukene tukastada. Hommikul kell 6.30 lõppes vaht. Tavaliselt siis hakkab öisel vahi une aeg kuni lõunani. Meil aga ei lubatud magama minna. Kohe peale hommikusööki hakkas laeva suur koristus. Hommikul olime juba ka Naisssaare juures triivimas, aega parajaks tegemas. Nii ma siis koristasin koos teistega nagu sombi üle 4h.

Sel hommikul andsin oma perele teada, et on võimalus tulla kai peale vastu. Mõtlesin, kutsuda ka mõned sõbrad. Meile aga öeldi, et kutsuga võialikult vähe inimesi. Sest meeskonnas on 30 inimest ja kui igaüks kutsub suure karja kohale, läheb laev inimmassi all põhja. Nii ma siis otsustasingi, et sõpradele helistan järgmine päev (pühapäeval siis), et kokku saada, kes tahab kokku saada. Laupäeval, kui laevast lõpuks minema sain, viidi kind muidugist sööma ja solgutati mujal ringi. Ema oli õnnest loll :D Koju jõudsin alles õhtul. Siis olin juba endaga päris läbi ja varsti jäin magama. Magasin pühapäeva lõunani. Üles ärgates teatasid vanemad, et lähevad kodunt ära. Õde oli ka küla peal. Esimest korda 6 kuu jooksul oli mul võimalik täitsa üksi olla. Nautida vaikust ja rahu. Lebotada terve päeva. Mina, kes ei ole väga seltskondlik inimene ja kellele meeldib ka vahest täitsa üksinda olla, ei saanud ju jätta juhust kasutamata. Seega otsustasin, et ka see päev ei helista kellelegi. Puhkan üle pika aja. Järgmine nädalavahetus saan niikuinii välja, küll siis hakkan ka sõpradel külas käima (või nemad minul). Ennem kui nädal jõudis oma selgroogu murdma hakata, tulid juba vihased telefonikõned, miks ma ei helistanud, kui Eestisse jõudsin ning järgmine nädalavahetus mul pääsu ei ole. Nii siis hakkasingi nädalavahetust planeerima (mis oli üsna pikk, kuna oli lisapuhkus mul; ehk siis reedest kolmapäevani):
Reedel Kõrmi juurde sauna
Laupäeval, pidid aga pärnakad Tallinna tulema, veedan siis päeva ja õhtu nendega.
Pühapäeval pidi Viimsist mulle üks aega leidma, et rattaga sõitma minna
Esmaspäeval mõtsin Tartusse minna, et sealseid sõpru külastada
Ning teisipäeval (viimasel vabal päeva) siis puhkan, et kolmapäeval jälle laevapeale tagasi minna.
Ilus plaan või mis? Kas plaan läks täide ka? Nii palju läks, et enamus sõbrad sai nähtu/nendega oldud (Tartus jäi ainult käimata) aga mitte selles järjestuses. Vähemalt oli tegus puhkus ja niiiiiiiiiiiii hea oli jälle normaalsete inimestega suhelda. See andis palju energiat juurde ning edasine ajateenistus on lihtsam läbi ajada.

Edasine ajateenistus Eestis aga on surm igav. Mitte kui midagi pole teha. Pole harjund sellise asjaga enam. Šotimaal olid kogu aeg mingid õppused ja väljasõidud. Siin saime ühe korra välja minna, et tõdeda järgmist tehnilist riket, mille tõttu järgmine väljasõit oli paar päeva tagasi. Sellegi väljasõidu ajal avastasime uusi tehnilisi rikeid. Seega enamus ajast lihtsalt passime kai ääres. Nädalavahetusel ka kõik koju ei lasta. Komandöri (Kapteni) käsul peavad pooled ajateenijad sees olema. Keegi pole ka selgitanud, miks selline kord. Ise ma arvan, et kui laevas peaks tulekahju tekkima, siis oleks kustutusbrigaad olemas. Inglismaal on sadamavahi grupis palju rohkem inimesi, ning sadama häirete korral on neil hoopis teistsugused tegevuskavad kui meil Eestis. Meie aga saime ju Inglise süsteemi järgi õpet. Laeva tuletõrje organisatsioon on ka nende süsteemi järgi üles ehtatud. Nende süsteem aga nõuab palju inimressurssi. Eesti riik ei ole aga nõus maksma nii paljude inimeste palga eest. Nii ongi sadamavahis minimaalselt inimesi ja ajateenijad siis istuvad selle asemel tasuta sees.
Nüüd aga on jäänud 2 nädalat ajateenistuse lõpuni. Siis olen jälle vaba. Vipiiiii!!!!

Karu ütleb Mömm....

... ja nii ongi

3 kommentaari:

Kristjan ütles ...

LAHE:P tahan ka selliseid laineid:D

EestiKaru ütles ...

Sa oled siis vale ameti valinud! Mine õpi meremeheks ja seiklusi kui palju ;)

Kristjan ütles ...

jõuab jõuab, kõike veel jõuab- universaalsus on nn hea asi