laupäev, 19. märts 2011

17.02.11 Kariibimere kohal

Viimati kui teile kirjutasin on möödas palju aega. Ega vahepeal midagi erilist juhtunud ei olegi. Peale Tšiilit hakkasime jälle põhjapoole tagasi sõitma. Mitmete asjaolude kokku sattumise tõttu õnnestus mul ainult Mehhikos maas käia. Seda ka paariks tunniks, et kiiresti netis käia ning poest mõnda head ja paremat osta. Peale Mehhikot hakkasime jälle Aasia poole tagasi seilama. Aasia osutus mulle eriti kiireks ning maal sain käia ainult Hong-Kongis. Sedagi jälle ainult paariks tuniiks ning sinna kuhu ülejäänud meeskond läks: ostlemistänavale. Tundub et keegi peale minu ei ole hutiatud kultuurist, arhidektuurist, ajaloost ega millestki muust peale poodlemise. Aga ma läksin nendega ikkagi kaasa, et saaks korraksi laevast maha. Viimati sain ju Mehhikos 2 nädalat varem. Minul polnud mitte mingeid plaane midagi osta. Juhtus aga nii, et ostsin endale uue mobiili. Eestis seda ei müüdagi mingil põhjusel. Tellida küll saab aga hind on üle kahe korra kallim, kui Hiinas. Laias laastus ma sain nutitelefoni 4000 EEK-i eest (arvutage ise ümber eurodesse kui tahate). Muidugist mul ei olnud endal nii palju raha kaasas ning pidin meeskonnakaaslateslt laenama. Tegelt nemad pakkusid ja õhutasid mind ostma. Mina ise poleks laenu küsinud ja telefoni ostnud. Üldiselt ma ei usalda osta elektroonikat väljapool Eestit, eriti Aasia ja Ladina-Ameerika maadest. Garantii pärast. See pood aga tundus olevat suunatud rohkem kohalikele ning raha topiti mulle kätte pool vägisi. Tahtsin siis ära osta. Siis hakkas aga gammaja pihta. Ma tahtsin musta värvi telefoni. Neil ei ole. Olin nõus siis hõbedasega. Neil poes ei ole, aga tuuakse kohe laost, oodake 10 minutit. Siis hakkasid poemüüad (neid oli päris mitu) helistama ja siblima poest välja ja sisse. Lõpuks öeldi, et telefoni saab ühest teisest poest mõned kvartalid eemal aga raha pean neile maksma. Mulle loomulikult tekitas see kõik kõhklusi ning olin valmis tehingust loobuma. Jälle meeskonnaliikmed veensid mu ümber. Maksin siis raha neile, vastu sain mingi imeliku kviitungi ning järgnesime ühele poemüüale. Jõudes teise poodi, seal näidati telefoni (see oli must), lülitati sisse ja anti mulle vaatamiseks. Menüü oli mandariini keeles. Palusin inglise keelde panna. Selles telefonis 2 keelt ongi ainult. Klõbistasin seda, tundus korras olevat, vaatasin ka karpi, kõik hädavajalik oli olemas peale ühe asja (mida ma muidugi laevas avastasin). Polnud juhendit.

Hiina sadamates on kombeks, et müügimehed tulevad laevale igasugust kaupa müüma. Trussikutest elektrooniliste raamatuteni välja. Muu hulgas müüdi ka telefoni ja interneti kaarte. Võtsin neti ning laadisin alla telefoni juhendi netist. See aga oli keeruline, kuna Hiinas on päris paljud veebisaidid keelatud (lihtsalt ei avanud neid saite). Enamus olid .com lõpuga saidid. Millegi pärast hiinlastele ei meeldinud ka SonyEricssoni koduleht ja blogi. Eesti lehed aga töötasid kõik.

Jõulupeoks oli meil laevas grillpidu. Olime Taiwaani ranniku all ankrus. Uusaasta ööl aga Shanghai all ankrus. Ma oleks pea-aegu uusaasta maha maganud, kui poleks 23:45 mu uksele koputatud ja peaole kutsutud. 1 jaanuar ja jargnevad 2 nädalat olid tööpäevad. Ainuke puhkepäev oli 25 detsember minu jaoks.

Peale Aasiat jälle Ameerikasse. Mehhikos netikohvikusse. Panamas käisin kaubanduskeskuses üksinda, et otsida ühte lõhna meeskonnakaaslasele. Seda ma muidugist ei leidnud. Peruus õnnestus ka see kord maas käia. Päeval ei antud meile kaldaluba. Väideti, et tänavatel on kaklused, liiga ohtlik meil maale minna. Kui aga pimedaks läks, siis anti kaldaload. Seega pilte ma teha linnast ei saanud (ega tahtnud igaks juhuks oma suurt seebikapi kaasa vedada). Kui ülejäänud meeskonnaliikmed läksid poodi siis mina ja indialasest kolmas mehaanik jalutasime niisama ringi. Rääkisime maast ja ilmast. Kultuurist, loodusest jne. Tema isestas meie jaanipäeva üle, kui väitsin et 23:00 päike veel paistab.

Peale peruud sain veel viimast korda maha Tšiili esimeses linnas Iquique. See linna asub põhja Tšiilis. Ümber ringi on kõrb. Joogivesi tuleb torustiku kaudi 89km kauguselt. Maas ma sain käia natuke üle 1 tunni. Ilm oli ilus. Minu jaoks isegi suht talutav. Õhk oli umbes 30 kraadi, vesi 17 (!) kraadi – ujumisest loobusin – ning päike paitas tugevalt pead. See nii väike linn, et jõudsin selle ajaga linna vaatamisväärsustele tiiru peale teha, hunnik pilte teha ning riided selga päevitada.

Järgmine kord oli maha võimalik minna Panamas. Läksin taksoga turistide rajooni, mis asub eraldi saarell kuhu viib autotee üle pika muuli. Väga ilus on seal. Kuna seal on väga palju hambuni relvastatud turvamehi, politseinike ning kaamerad igal pool, tuntsin ka ennast turvalisena. Samas on sellised vaatepildid alati natuke hirmu tekitanud. Kesk- ja Lõuna-Ameerikas on kombeks et turvad ja maendid on hambuni relvastatud ning kuulivestides. See näitab, et relvastatud rünnakud on üsna tavaline nähtus siin kandis. Ega Panamast rohkem ei olegi midagi rääkida. Kui soovite võin pilte näidata, kui kodumaale jõuan (kus turvameestel pole tihti isegi kumminuia).

Hetkel seda teksti kirjutades olen lennukiga teel Panamast New Yorki, ehk olen kuskil Kariibimere kohal. New Yorkist lendan Frankfurti ning sealt Eestisse. Lufthansa lennuk peaks maanduma Eestis 19.02 kell 17:00. Selleks ajaks olen ma kokku reisinust Panamast Eestisse 28 tundi. Tõenäoliselt olen suht väsinud ning ajavahega kohanemine võtab aega.

LendavKaru