Pühapäev, 23. august 2009

13.08.2009 India ookean


Peale Koread seilasime Hiinasse jälle. Seekord linnadesse kus pole varem käinud. Esimesse linna, Qingdao, ei läinud, kuna jõudsime õhtu hilja sinna ning hommiku vara sõitsime minema. Ei hakanud üksinda öösse seiklema minema. Mööda sõites mõned pildid linnast tegin küll. Teises linnas, Ningbo, õnnestus maal käia. Ningbo asub Shanghai lähedal, aga hinnad olid meeletud kõrged. Pudel õlut maksis mermeeste pubis 5 dollarit ning linna kohvikus nati alla 4 dollari. Kaubanduskeskustes olid hinnad samad mis euroopaski, mõni asi isegi kallim. Seega jutt, et Hiinas on asjad odavad, on müüt. Odavalt saad kuskilt nurga tagant mustalt turult. Sealt ostes aga ei tea kunagi, kui kvaliteetne asi on. (Oma seljakotiga olen siiski veel rahul, ainult annab värvi)
Sadamast viidi linna piirile meid Mazda 6-ga. Sealt istusime ümber vana laguneva minibussi peale. Juhid vahetasid raha. Hiljem selgus, et ei vahetanud pisavalt palju. Linnast pole eriti midagi rääkida. Kaasaegne linn, ilma eriliste arhidektuuriliste vaatamisväärsusteta. Peale ostlemise polegi suurt midagi teha. Seega, mulle oli see linn pettumus.
Peale poodlemise, ütlesime autojuhile, et tahame minna kuskile õlut jooma aga mitte Meremeeste klubisse. Too hakkas aga vastu, et ta peab meid sinna viima. Tal pidavat halvasti minema, kui ei vii. Seega olime nõus minema sinna ja ühe õlle tegema ning siis kuskile mujale. Seal klubis oli baari lett, väike tantsu plats ning taga pool diivanid. Üleval korrusel pidavad ruumid olema massaži ja tsigi-tsigi jaoks. Seega bordell ja baar ühes kohas. Me olime esimesed kohale jõudnud külalised sel õhtul. Hiljem toodi veel mingeid meremehi. Uksest sisse astudes tõusid kõik tüdrukud diivanitelt püsti ja läksid tantsuplatsile, kus meil oli hea vaade neile, kui sinna poole vaatasime. Teadsin, mis sorti tüdrukutega tegemist on ja ei tahtnud nendega tegemist teha. Kuna õlu oli 5 dollarit, ei tahnud ma teadagi mis see tsigi-tsigi veel maksma läheks. Kuna baari leti tagant polnud peale pudeli midagi vaadata, keerasin korraks ümber vaatama seinal olnud suurt ekraani, kus tulid muusikavideod. See oli viga. Tüdrukud muutusid millegi pärast kohe väga elevile. Kohe lähenes mulle naisterahvas, kes tundus olevat nendest kõige vanem. Tal oli kähe hääl, pruuniks värvitud pikad juuksed ning sale keha. Asiaadi kohta päris ilus tüdruk. Küsis mult, kas ma teeksin talle ühe õlle välja. Ma hoidsin naeru tagasi. Ostsin talle siis ühe õlle ($5 !!!). ta üritas siis jutulõnga üles kerida. Ma vaikne poiss (nagu teate), ei võtnud väga vedu. Mingi hetk hakkas ta mu kaelale ja seljale mazzaži tegema. Üritasin nautida olukorda nii palju kui sai selles keskkonnas ning hoidsin ikka veel naeru tagasi. Peale massaži pakkus, et lähme üles ja ta teeb mulle korralikku massaži. Ütlesin ei. Ta kohe ruttama et massaži võin saada ka ilma tsigi-tsigita. Ikka veel keeldusin. Mingi hetk ta sokutas teise tüdruku teki praktikandile, kes mu kõrval istus. Too pidi ka tüdrukule õlle välja tegema. Jutu käigus üritas ta minu ja teise poisi tillut katsuda võrdlemiseks vist. Ta oletas, et need on kikkis selle jutu peale. Minu oma ta ei leidnud. Sest mind see jutt ei erutanud vaid ajas naerma. Kogu ta jutt ja liigutused olid nii klassikalised ameerkika filmidest. Kogu see aeg, mis me seal olime, oli mul tükk tegu, et mitte neile näkku naerda. Mingi hetk ta siis taipas, et meist ikka asja ei saa, ütles „after” ja läinud ta oligi. Rohkem ma teda ei näinud.
Peale hiinat sai jälle Singapuri sõita. See kord käisin linnas ka. Singapuris elab igast rahvusest inimesi. Suuremad kogukonnad on hiinlased ja indialased. Kuna ma läksin 2 indialase ja ühe ukrainlasega linna ning indialased tahtsid kindlasse kaubanduskeskussesse minna, siis olin sunnitud ka nendega india linnaossa sõitma. Mul ei olnud mingit huvi midagi osta. Praktiliselt igas linnas kus oleme käinu jooksevad kõik kohe poodi. Mul oli pooditest juba kõriauguni. Ma olin huvitatud rohkem kohalikust vaatamisväärsusest, kultuurist ja arhidektuurist. Peale selle keskuse tahtsid nad järgmisse kaubanduskeskusesse minna. Mul sai siiber ning läksin üksi linna avastama. Kahjuks läks siis juba õues pimedaks, ning pildi tegemine oli raskendatud. Sealt kaubanduskeskusest ma teadsin ainult kuhu poole jääb umbes kesklinn ning kesklinnast oskasin jälle enam-vähem öelda kus on meie laev. Natuke ekseldes jõudsin siiki kesklinna. Jala. Sealt üritasin ranna äärde saada. See üritus luhtus. Labi kesklinna läheb mitu kiirteed. Mul oli vaja saada üle jõe, seega läksin silla peale millel oli kõnni tee. Üle silla jõudes läks trepp sillast alla ei kuhugi. Kõnni tee lõppes lambist ära. Paremal pool oli kõrgemal kiirtee, vasakul traat aed, mille taga mingi tööstushoone ning seljataga jõgi. Otse ees läks õrn sisse talutud rada. Otsustasin mööa seda minna, kuna ei tahnud enam pikka teed tagasi minna. Rada juhatas sama kiirtee äärde. Seega, paremale jäi kiirtee ja vasakule betoon sein ning ma kõmpisin mruribal. Oletasin, et inimesed on siin käinud, ju siis pean kuhugi välja ka jõudma. Peale paari kilomeetrit hakkas kiirtee lõppema. Rada keeras ära mingi mini dšungli sisse. Õues oli pime, kott pime seal metsatukas. Läksin siiki sisse. Mingid imelikud elukad häälitsesid seal. Vasakul oli ikka betoon sein, paremale oli väike kallak ja väga tiheda taimestikuga loodus. Mõtsin, et kui keegi mu siin oimetuks lööb ja metsa viskab, ei leia keegi mind enam siit. Mingi hetk tuli kuskil valgus, aitas paremini näha ümbrust. Umbes samal ajal märkasin sisalikku seinal ronimas. Ei olnud väga suur sisalik, päris armas teine. Täpselt mu silmade kõrgusel. Ma ei ehmatanud, kui keegi seda arvab. Mulle sisalikud meeldivad. Dšunglist välja astudes sattusin tänavale, kus oli kõnni tee. Ma olin õnnelik. Inimesed vaatasid nati imelikult kui võsast astus välja lumivalgetes riietes fotokaga turist. Hakkasin otsima kust kesklinna tagasi saaksin. Aga seda ja ristuvaid teid ääristasid betoonseinad. Igal pool nägin ehitustöölisi, kes vaatasid mind vähe imelikult. Hiljem sain teada, et sattusin ühele väga suurele ehitusplatisile. Nad ehitasid kasiino ja meeleleahutus keskuseid. Mitmel ruutkilomeetril käis ehitustöö. Ja mina olin kuskil selle keskel. Mingi hetk üks ehitustööline küsis kuhu ma minna tahan, seletasin siis et otsin väljapääsu kesklinna. Pilvelõhkujad paistsid kõik väga lähedalt, aga ükski tee ei viinud sinna. Ta siis juhatas, et läheksin läbi ehitus platsi, pooleli oleva pilvelõhkuja alt läbi ning olengi varsti kesklinnas. Tuletan teile meelde, et olin lumivalgetes riietes, sandaalid jalas ning fotokas kaelas. Kõik teised käisid tööriietes ja kiivrid peas ringi. Käisin siis nagu valge kummitus läbi ehitusplatsi ning lootsin, et migagi mulle pähe ei kukuks. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna. Nüüd oli vaja laeva peale saada. Kuna mul kohalikku raha ei olnud ja pangad olid ka kinni, pidin ma sinna jala saama. Sain ka! Kokku kõmpisin umbes 4 tundi jutti (sandaalidega). Sadama väravas avastasin, et poes pandi mul ju koti lukud plastikust juhtmekinnitusega kinni. Lahti saab ainult katki lõigates. Mul ei olnud nuga kaasas, ning väravas ei olnud ka neil ei nuga ega kääre. Mu pass ja muud vajalikud dokumendid olid kotis lukutaga. Lõpuks putka valvur leidis küüne tangid. Hiljem sain teda, et Singapuris ei tohi inimene endaga isegi tasku nuga kaasas kanda.
Järgmine sihtkoht oli Araabia Ühend Emiraadid (AÜE). Läksime Jebel Ali sadamasse, mis oli Dubai külje all. Kuna sadama territooriumilt väljaminek oli mega keeruline ning paberimajandust mõtetult palju, ei viitsinud keegi minna. Ma ka üksi ei hakanud minema. Pealegi sellise palavusega ei saagi väljas eriti käia. Päeval oli õues 45 kraadi ja seda varju käes. (Kajutis 30 kraadi.) Õhk niiske ja tolmune. Masina ruum oli varsti õrna liiva korra all. Sadam ise oli mega suur. Inimesed elasid sadama territooriumil. Sadam moodustas ise juba linnakese. Käisin poes, kust ostsin jäätist ja meremeeste klubis. Seal oli restoran ja väike pood. AÜE on islamik maa, seega alkohol keelatud, välja arvatud hotellides kus turistid peatuvad. Paistab, et ka seal klubis oli alkohol lubatud, kuna esimese asjana küsiti meilt, kas tahame õlut. Sellel klubil oli väljas isegi bassein olemas. Bassein oli päikese käes, oletan et see võis paras supikatel olla. Peale seda kuumašokki oli 30 kraadine soojus juba päris talutav.



23.08.2009 Tallinn


Peale Dubaid jälle Singaputi ning seal oli kojulend. Päris paljud meeskonna liikmed vahetusid Singapuris. Isegi mul oli asendaja Eestist. Ühe öö pidin veetma hotellis ning lennuk läks järgmise päeva hilisõhtul. Seega jäi terve üks päev aega linnas kolamiseks. Järjekordsel õnnestus mul üles leida kõnnitee lõpud ning ekselda tühermaadel. Pilte sai hunnikute viise tehtu.
Kõigist seitsmest riigist, kus käinud olen selle reisi jooksul, meeldis kõige rohkem Singapur. See linnriik on tõeline metropol. Nii palju erinevaid rahvuseid ja kultuure. Arhidektuurile on suurt rõhku pandud. Inimesed on sõbralikud. See oli ainuke linn kus suutsin kujutada end õppimas, töötamas mõnda aega. Neil on 4 riigikeelt: inglise, malaisia, hiina ja damiili (islam) keel. Poemüüatel võib päris raske olla... Linn on tõesti ilus ja arhidektuur on suurepärane. Lisaks sellele, et majad ise on ilusad ja huvitavad, pimedas lisandub valgusmäng, mis on juba omaette vaatamisväärsus. Miinus pooleks on see, et linn on suht autokeskne. Jalgrattureid on küll palju aga eraldi ratta teid ei olnud nagu mujal aasia maades. Ja mina suutsin alati tupik kõnniteed üles leida. Kõigest hoolimata meeldis see linn kõige rohkem. Üks vähesid kohti maailmas, kus ma ei tundnud ennast ebasoovitud immigrandina.
Lend Singapurist Frankfurdi (Saksamaale) kestis 12 tundi. Lennufirmaks oli Qantas. Siiamaani olen kiitnud KLM –i. Ma polnud Qantasest ennem midagi kuulnud. Üllatus oli vägagi meeldiv. Lisaks samale heale teenindusele nagu KLM-is oli telekas vastas istme seljatoes. Sai valida kümnete filmide, serjaalide, dokumenteelide, raadiote jne vahel. Vaatasid seda mida ise tahtsid ja millal tahtsid. Kuna lend toimus öösel, siis enamus inimesed magasid. Tundub, et ka mina kuna lend möödus palju kiiremini kui lend L.A.-sse. Kuigi istuvas asendis on väga ebamugav magada. Hommikul muidugist avastasin, et pea tugi annab väänata nii et toetaks pead külje peal. Hommikul avastasin ka väikese kotikese, kus sees oli mini hamba hari, -pasta, sokid, silmakate ja kaela nöör. Silmakatetest oleks ehk isegi kasu olnud, kuna pea iga valgussähvatuse peale tegin silmad lahti. Mu iste oli stjuuardite teeninduspunkti lähedal. Nad ikka käisid aeg-ajalt sisse välja sealt. Ökonomi klassis olid kõik stjuuardid, ei ühtegi stjuardessi. Kõik söök jook oli tasuta. Võtsin väikse austraalia veini, et tuleks parem uni. Üldiselt jäin selle lennuga rahule.
Frankfurdis oli mul aega 8 tundi järgmisele lennule Tallinnasse. Otsustasin minna linna uudistama. Sai palju jalutatud, pildistatud ja ekseldud. Käisin saksa restoranis söömas. Tellisin kuldplaadi lõunasöögiks. See oli viga. Seal olid mitut erievat sorti vorste juuste ja kala. Ehk kõik see materjal mida pannakse saia/leiva peale. Kõrvale anti 3 viilu leiba. Maitsest täpselt nagu Eesti leivad. Hea oli üle pika aja jälle leiba süüa.
Koju lend kestis 2 tundi Lufthansa lennuga. Need tunnid möödusid ka kuidagi väga kiiresti. Sealgi võtsin väikse veini. Äkki selle pärast? Lennard Meri Tallinna Lennujaamas võtsid mind vastu need samad 3 nägu, kes ka ära saatsid neli kuud tagasi.
Pole paremat kohta maailmas, kui kodu. Õhk on suhteliselt kuiv, 16 kraadi on paras temperatuur.

Siin ma siis nüüd olen!

Järgmiste reisideni/seiklusteni...

Mömm!