Vang

Olen need poolteist nädalat üle elanud.... Vuipii... Selle aja sees ei lahkunud ma kordagi laevalt välja arvatud hommikused jooksmised kai peal. Tekkis taas vangi tunne nagu noorte ajal. Välja ei saanud see pärast, et meil ei olnud vaba liikumise passe tehase teritooriumil. Alati kui tahtsime kuhugi minna (omal vabal ajal loomulikult) pidi keegi meid väravani eskortima ja tagasi (keegi kaatrikaitseväelasest). Mõned siiski käisid koos veeblite ja leitnanditega sportimas üleval baasis. Mina ei viitsinud nii käia. Tahaks ikka ise planeerida oma treeningu aega ja teistest mitte sõltuda. Nüüd siis saime lõpuks vabad bassid. Võime iseseisvalt liikuda laevast väravani ja tagasi. Nüüd loodan ka siis rohkem spordiga tegelema hakata. See aga pole nii lihtne, kuna üle kahe päeva pean ma vahis olema. See hakkab juba vaikselt kogu meeskonda kurnama. Ilmnevad juba vaikselt moraali ja motivatsiooni langused. Mul endal on need asjad kõik kõikumise staadiumis. Vastavalt hetke tujule, tahan kord, et oleksime juba Eestis, siis jälle ei taha. Mõnikord tahan juba et ajateenistus oleks läbi jne. Eestis jälle on see probleem, et seal me ju ei saa nädala sees õhtul minna linnapeale nagu siin. Samas siin pole peale poeskäimise midagi teha. Õhtuti on ka ainult toidupoes käia. Siin väikses linnas (Rosyth) ei ole muid poode eriti. Nädalavahetustel üritan mõnes suuremas linnas ikka ära käia. Kas siis Edinburgh'is või Dumfermline'is. Nagu teate, siis viimases linnas on ilus park ja esimeses suurem valik poode. See nädalavahetus paigutati vabavahi meeskond aga taas HMS Caledonia'sse kuna laeval toimusid kreeni mõõdistamised. Me oleks tõesti nagu vangist välja saanud. Algul mõtlesin ka, et peaks seda siis ikka tähistama. Aga Edinburgh'is tunde ringi kakerdades ja külmetades sain aru et ei viitsi ikkagi. Saab ka nädalavahetust muud moodi nautida... Nii siis tulingi suht vara sealt tagasi ning vaatasin terve õhtu üksi filme arvutist ning täna (pühapäeval) tegin seda sama. Mõne arvates on see mahavisatud aeg. Mina nii ei arva. Mina olen selline inimene kes naudib ka üksinda olemist. Tegelikult mulle on seda vägagi vaja. Ma ei ole seltskondlik inimene. Nii, et mina nautisin seda nädalavahetus ikka mõnuga... Jumal teab millal jälle selline võimalus on. Laeva peal ei ole nii lihtne üksindust nautida. Olen küll omas koikus ja vaatan filme või loen raamatut (kuna olen muusika sõltlane siis pean ka alati muusikat kuulama kõrvaklappidega, nii härib ka teiste liikumine vähem), aga siiski ei ole see privaatsus. Nagu varasematel aegadel jätkan ma ka nüüd seda kommet, et käin üksi jalutamas. Ei sea endale mingit sihti kuhu jalutan. Nii saan ühendada mitu naudingut; jalutamine (mille sõltlane ka olen), kuulata muusikat (jälle sõltuvuse rahuldamine) ning olla üksi oma mõtetega. Vahest küll mõni ikka küsib minult teed (millele alati olen sunnitud vastama, et ei oska) aga enamasti saan rahulikult üksi käia. Üksindus.... mõnus... rahu ja lõõgastus... aju saab puhata. Soovitan kõigile käia üksinda jalutamas. Kuulake muusikat ja jalutage. Ärge mingit sihti seage. See on üks kasulik ja väga hea moodus pingete maandamiseks. Käin ka alati jalutamas, kui olen vihane, kurb või masenduses. Alati peale seda on palju parem olla. Kui aga on juba hea tuju, siis jalutades läheb tuju aina paremaks. Sel juhul on eriti mõnus kuulata Louis Armstrongi laulu "What a Wonderful World". Kui ma üürikorteris elasin, siis käisin pea-aegu iga õhtu enne magama minekut tund aega jalutamas. Peale seda olin parajalt väsinud ka ja uni tuli väga hea. Nüüd takka järgi mõeldes, oleks pidanud vist seda tegema ka siis kui mul unehäired olid. Siis ma ei teinud seda, kuna olin niigi väsinud aga magama ikka ei jäänud.
Aitab kah sellest jalutamise jutus või mis? Kui palju võib ikka jahuda ühest nii lihtsast tegevusest. Räägiks ka nati kultuuri erinevustest. Ma pole siiamaani suutnud välja nuputada, miks neil siin on 99% kraanikausidel sooja vee kraan ja külmavee kraan eraldi. Oleks siis need kraanid näiteks lähestikkugi aga ei nad on mõlemad kraani erinevates otsades ja suht lühikese joatoruga. Kui tahad käsi pesta siis kuuma vee kraanist tuleb siin üldjuhul pea keev vesi ja külmavee kraanist muidugi külm. Ainuke moodus kuidas saada parajalt sooja vett on panna kork äravoolu torule ette ja kraani paras hullk vett lasta mõlemast kraanist. Sedasi aga on ebamugav oma toimetusi teha. Ainuke mõte miks see võib nii olla on see, et nad üritavad nii vee kulu kokku hoida?! Aga miks siis meeste pissuaarid on sellise süsteemiga nagu nad on? Pissuaaridel on kuskil lae all vee paak, kuhu kogu aeg 24h vett peale jookseb. Ja kui paak täis saab, siis jookseb vesi pissuaari. No tore, ei peagi ise oma käsi määrima mingi nupule vajutamisega. Samas olenematta sellest, kas keegi kasutab pissuaari või mitte, vesi jookseb ikka peale. Vee kulu sellega on ju meeletu. Lihtsam on ju nuppu vajutada või keerata. Aga inglastele (kaasa arvatud ka šotlastele) meeldibki kõik keeruliseks teha ja muule euroopale risti vastupidi. Samas samasugust kraani süsteemi olen näinud Taani laeval ning Amsterdami ja Frankfurdi lennujaamades. Seega on see kogu Lääne-Euroopa kiiks? Sel juhul võiks Lääne-Euroopa Ida-Euroopalt õppust võtta.
Muidugi on neil siin ka pistikupesad teistsugused. Eurootsikutega pole siin suurt midagi teha. Ja vajalikke adaptereid ei ole kuigi lihtne leida ei Eestist ega Britaniast. Samas mõningad nipid võin teile jagada, kui peaksite kunagi sellele kuningriigile sattuma. Pistikud on siin kolmeharulised. Ülemine haru on maandus, samas see teeb ka nii öelda luku lahti, et saaks pistiku pessa panna. Kui aga panete pingi ora sinna maanduse auku, siis alumisse kahte mahub ka nati halvasti küll eurootsikud. Kui niisama üritad eurootsikut sisse panna, siis ei lähe, kuna klapid on ees ja need ei avane ennem kui maandus need avab. Samas neil on siin pardlite otsikud sarnased eurootsikutele. Ärge küsige miks nad kasutavad erinevaid otskuid ühes ja samas riigis. Selleks on neil tavalistes toidu kaubanduskeskustes müügil adapterid kus on üldjuhul 3 amprine kaitse sees. Võite osta selle adapteri (ei maksa palju; oli vist £0.60). Võtke kaitse seest välja ja pressige need klemmid seal adapteris kokku. Nii saab ka 220V vool sealt läbi minna. Kui huvitab miks ei võiks siis lihtsalt võimsamaid kaitsmeid panna, siis nii ei saa. Kaitsme pesa on liiga väike suurema kaitsme jaoks.
Üks asi mis mulle siin meeldib on see, et enamuste ülekäigu radade ette on kirjutadud asfaldile kuhu poole pead vaatama. Kuna siin on liiklus muust euroopast vastupidi, siis meile on see kasuks tulnud. Me ju kipume ennem ikka vasakule vaatama ja siis paremale. Siin peab aga vastupidises järjekorras tegema. Pilti sellest näete paar postitust allpool.
Eestis kirjutatakse, et liikluskultuur on jube. Lohutuseks võin öelda, et siin on see sama kui mitte hullem. Nad kihutavad ikka jubedalt. Ka bussid. Kiirusepiirangud ei tähenda suurt midagi neile. Ülekäigu radadel enamasti seisma ei jääda, et inimest üle lasta. Ültse see riik on suht autokeskne. Liikluskorralduselt on mõeldud eelkõige auto peale ja jalakäiate mugavus tahaplaanile jäänud. Samas turvalisus on aga vägagi tähtis neil. Jalakäijatele on tihti ringristmike ja muidu tee ületamis kohtade juurde aiad pandud, et sa suvalisest kohast teele ei hüppaks. Eks seda on ka vaja siin, kuna punase tulega ja muidu umbluu kohast tee ületamine on neil väga populaarne.
Mis puudutab puhtusesse siis pean tõdema, et isegi Tallinna tänavad on puhtamad. Siin avalikke prügikaste on ikka väga vähe. Ka seal kus need on, eelistavad inimesed pigem prügi maha visata. Enamus poodegi ei suvatse oma ukse juurde prügikaste panna. Tänavad näevad suht räpased välja. Meie tehase territooriumil käib vist koristaja kord kuus. Tuulise ilmaga siis hoia silmad lahti, et mingi prahiga piki piilumist ei saaks.

Aitab kah tänaseks. Jätame muuks korraks ka selle kultuuri.
Kena tali...
Mökmm