Esmaspäev, 11. veebruar 2013

Semporna Malaisia


Olen nüüd pea-aegu sertifitseeritud sukelduja. Sertifikaadi pidid koju saatma 6 nädala jooksul. Aga niikaua võin ise ikkagi sukelduda.
Kota Kinbalus jätsin kolmanda sukeldumise ära materiaalsetel põhjustel. Aga seal oli kuni viimase päevani ka halb nähtavus (max. 10m). Aga huvitavaid loomi ja taimi nägin sellegi poolest. Vaba päeva käisin põhiliselt poodides ringi (ostsin ainult 2 T-särki). Enamuse ostlemise tegi reisikaaslane ära. Õhtul käisime hiina restoranis söömas. Seal oli Hiina uusaasta tähistamise tava näha. Restoran oli hiina perekondasid täis. Neil on kombeks vanaaasta õhtul perekondlikult süüa ühise laua taga. See tõttu oli restoranis lauad suuremaks tehtud ning iga laua taga istus kümmekond inimest. Esiotsa polnudki meil kuhugile istuda. Aga väikse ootamise peale saime ühe suure laua nelja peale. Söök oli hea (niipalju kui ma maitsta sain). Aga kallis. Iga õhtuga läksid me söögikohad aina kallimaks. Lõpuks pidime tõdema et kõige esimesel ööl söögi koht oli kõige odavam ja parem. Mis sest et nati räpane aga söögid olid maitsvad ja head. Mina tellisin endale hiina restoranist kookospähkli. Sealt jõime kookospiima/vett kõrrega. Maitse ei olnud kõige parem ja ühel reisikaaslasel võttis see kõhu lahti.

 Järgmine päev, ehk siis pühapäeval 10 veebruaril läksime hommiku vara bussi peale. Taksojuhid oskavad ikka raha küsida. Ma tellisin õhtul juba suure takso. Hommikul oli kohal loomulikult väike takso. Kutsuti siis suur. Sõit maksab bussijaama muidu 20RM, siis nüüd küsiti 45 kuna oli ju uusaasta hommik !
Jõudsime bussijaama, olid taaskord kohalikud müügiagendid hordides meie ümber. Nimelt käisime paar päeva varem bussipileteid ostmas, siis küsiti minult kohe, kas meil on olemas reserveerin. Ma kohe vastasin jah, kuna ei viitsinud nendega tegeleda. Ohvriks langes aga üks mu reisikaaslane, keda sikutati lausa särgist igale poole. Iga müügimees tahtis meid saada oma kassa juurde. Lõpuks saime piletid kätte 50RM-i eest (kuigi tavapilet on 75RM).
Hommikul bussijaama jõudes aga hakati meilt bussipileteid käest ära võtma ning uusi vastu andma. Ma siis röögatasin nende peale et ei anna. Selle peale jõudis jooksuga kohale neiukene, kes oli meile pileteid müünud. Tema „Ok, It’s me“. Võttis müügimeestelt piletid ning andis meile. Tuli välja, et roosa buss, millega minema pidi oli ära jäänud või vahetunud uue bussi vastu. Küsisime kohe üle, et kas tingimused on samad: konditsioneer, WC ja istekohad. Tütarlaps noogutas.
Bussisõit kestis 7:30 – 17:00. Nägime ilusat loodust ja mägesid alguses. Aga enamust teest olid tee ääres ainult õlipalmi istandused. Tšunglit ei näinudki praktiliselt. Ahve aga oli küll külluses.
Kohale jõudes ei olnud meil kedagi vastas, kuigi olime palunud Scuba Junkie keskusel tulla. Kohe oli meil kannul üks mees, kelle suust tuli korduvalt üks sõna „Taxi“. Ma siis ütlesin et oodaku, las me nüüd uurime ja vaatame ringi nati. Aga kuna kedagi vastas ei olnud olime sunnitud selle mehikese taksoga minema. Kuna tal taaskord väike auto, siis esimese satsiga läks meie pagas ja üks reisikaaslane ning teise satsiga ülejäänud.
Oleme Sempornas. Jube linn. Nagu oleksime sattunud teise riiki. Ka Kota Kinabalus ulpis prahti vees, aga võrreldes siinsete oludega… Siin on prahti kõik kohad täis. Tänavad haisevad prügi järele. Hulkuvaid koeri ja kasse on kõik kohad täis. Oleme Sukeldumisklubi Hostelis. Minu aknast paistab kinnikasvanud hoov, mis on prügi täis. Tiik on kaetud ühtlase prügi kihiga. Linnud ja loomad aga elutsevad seal.
Jätsin ka esimese sukeldumise siin ära. Päeval käisin üksinda natukene ringi. Ei tahtnud väga käia. Lihtsalt nii jube koht oli. Lisaks pea iga kolmas auto tuututas mulle ning mehikesed lehvitasid. Ma polegi sellest veel hästi aru saanud, kas nad tahavad takso teenust pakkuda või niisama tervitavad. Tänaval ka mehed ütlevad tere. Naised aga löövad silmad maha (siin on moslemi usk domineeriv). Võib-olla on nad lihtsalt sõbralikud… Samas mulle tekitab kõhedust.
Homme lähen sukelduma ainuüksi selle pärast, et pääseda siit linnast välja.

Neljapäev, 7. veebruar 2013



Kota Kinabalu Malaisia


Nagu ikka, jäi mul ka viimase päeva hommikuks palju asjatoimetusi ja jooksmisi. Aga jõudsin sellest hoolimata õigeks ajaks Lennujaama. Panin kilejope kohvrisse ära, et ei oleks liiga palju kraami käeotsas tassida. Õnneks otsustasin jätta fliisi selga. See otsus õigustas juba Tallinnas lennuki peale minnes, kuna pidime õues jalutama lennukini. Hea oli ka see, et tuult ei olnud. Muidu oleks olnud küll oht külmetuda. See aga oleks tähendanud sukeldumisreisi rikkumist (sest nohuga ei tohi sukelduda). Lennukiks Tallinnast Helsinkisse oli FlyBe väike propellerlennuk. Sellega hops ülesse ja alla ning olimegi Helsinkis. Seal oli 3 tundi passimist.  Loogiline oleks, et soojale maale minevad lennukid sõidavad kõik väravate juurde, kust inimesed saavad lennujaamast otse lennukile astuda. Juu siis minu loogika ei tööta õigesti. Viidi meid lennukile bussiga. Osad olid ainult lühikestes pükstes ja T-särgis. Õues -5 kraadi. Jällegi hea, et tuult ei olnud… 
Pean oma varasemad kiidusõnad Finnairi kohta tagasi võtma. Üks jama ajas teist taga. Alustan algusest. Tehes online check-in’i valisin oma arust suht hea koha (sellest väiksest valikust mis oli järgi jäänud). Valisin lennuki taha otsa, keskmise rea vahekäiku. Ekraanilt oli näha, et minu vasakul käel ei tohiks ühtegi istet olla ning selja taga on sein (mis tähendab, et seljatuge alla lastes ei sega ma kedagi). Tegelik olukord oli midagi muud. Mul oli vasakul käel 2 istet. Seljatuge sain alla lasta ainult mõned sentimeetrid, kuna sein oli liiga lähedal. Jalgadel ees palju ruumi ei olnud, sest lisaks eesoleva pingi jalusele oli selle kõrval ka mingi karp. Sellega jamad ei piirdunud. Kuna kohe mu selja taga oli WC-d, siis inimesed sõelusid seda vahet pidevalt. WC pott on vaakumimemisega, seega teeb jubedat lärmi. Lisaks kui WC ust lahti teha, siis sealne valgus paistis täpselt minu peale. Kõrvaklapil oli üks auk blokeeritud. See tähendas seda, et ei saanud kasutada lennufirma kõrvaklappe (millel on vasaku ja parema kõlari pistik eraldi). Pidin kasutama enda oma ning kuulsin ühe kõrvaga halvasti tasakaalustatud heli. Ekraan tegi vahepeal restardi, hangus kinni jne. Söögi puhul mul kah valikut ei olnud, sest viimastele ridadele ei jätkunud kana sööki vaid meil oli valida kas risotto või tühi kõht (2 veinitopsi (18ml) sain tasuta, kolmanda eest küsiti 6€) . Hommikul (südaööl Eesti aja järgi) anti märjad salvrätid, mis oleks pidanud olema kuumad. Mulle lajatati lauale kaks külma rätti…
Peab midagi positiivset kah kirja panema, muidu jääb kogu jutt väga negatiivne. Enda üllatuseks, oli filmivalikutes Ilmar Raagi film „Eestlanna Pariisis“ (pean siiski mainima, et nii filmi, TV, kui muusika valik oli väga väike). Kuna ei olnud seda näinud, siis vaatasin ära. Tehniliste ja muude probleemide tõttu venis filmi vaatamine umbes 3-le tunnile.
Üritasin ka magada, aga see oli rohkem une ja ärkvel oleku piirimail kõikumine. Kuna mul ikka veel millegi pärast ei ole kaelatugi/padi, siis pea püsti hoidmine või toetamine kuhugile oli väga problemaatiline. Olin õnnelik, kui maandusime ning sain lõpuks sellest piinakambrist välja.
Maandusin Bankokis. Kohe lennujaama astudes lõi palav lämbe õhk pikki piilumist. Järgmise lennu aeg oli 3,5h pärast. Üritasin seal lennujaamas veidi pikali olla. Päris magama ei jäänud, vaid kõikusin taas une piirimail. Edasi lendamiseks pidin tegema uue check-in’i . Kui selleks aeg saabus, läksin kohta kus see toimuma peaks. Seal oli üks lett Malaysian Airlainer’i jaoks. Selle ees kuni 10 vist Indiast pärit inimest. Nii pea, kui letitagune töötaja nägi mind, karjus üle Indialast „Kuala Lumpur?“, mina vast „Yes“. Viibutas mind siis leti äärdel. Indialased läksid kahte lehte laiali. Indialased ei tea vist inimese privaattsoonist midagi. Mõni tuli kohe mu külje alla ning vaatas uudishimuga ja häbemata kõike mis tehti. Istekohta ma valida ei saanud (ja hea oli kah!).
Malaysia Airlainer üllatas mind positiivselt. Lennuk oli ilus, puhas, nahk istmetega, ekraan vastasistme seljatoel. Filmide, TV-de, muusika valik suur. Kõrvaklapid töötasid (kuigi heli tasakaal oli ka neil paigast ära). Neil oli ka kõige uuem film Ben Affleck’i „Argon“. Hakkasin kohe seda vaatama. Kuna lend Bankokist Kuala Lumpurisse oli 2h, siis lõpuni ei näinudki seda. Segelikult nägin ainult algust, sest varsti vajusin ma taas une piirimaile. Süüa anti kah sellel lennul. Sain isegi valida, mida tahan. Magustoiduks oli koogi tükike ja KitKat šokolaad. Seega mina olin õnnelik!
Kuala Lumpuris oli mul aega 7h ennem järgmist lendu. Ennem pagasi võtteu otsustasin käia WC nr 2-l. WC-st aga leidsin poti asemel augi maa sees (nagu meil nõuka ajal oli). Häda tegemine oli paras katsumus – kõikuda seal varvaste peal kükitades. Asi oleks võinuv äga s*****i lõppeda. Pagas käes, otsisin vaiksema nurga ning tühja pingi kuhu end siruli visata. Seal sain ka 3-4h vahelduva eduga magada.
19:25 pidi maanduma teiste reisikaaslaste lennuk. Kuna ma nende lennu numbrit ei teadnud, oletasin et selleks oli 19:40 maandunud lennuk. Ootasin neid saabujate värava juures. Neid aga ei kuskil. Ükshetk sain sõnumi, et tulgu ma lennule. Lälsion siis ülesse kohalike lendude osakonna juurde. Seal, näidates oma välja prinditud parda kaarti, öeldi, et see lennuk väljub hoopis teisest lennujaamast. Minu lennuki väljumiseni oli 1,5h ning pagasi ära andmiseni vähem kui 1h. Siis läks kiireks. Ruttu välja taksit otsima. Mingid mustad autod olid reas, kollane sigrimigri uksepeal. Oletasin et on taksod. Oletasin õigesti. Aga siin mail ei käi nii, et lähed ja võtad takso. Pead minema lennu jaama, ostma sealt pileti ning tšekiga taksojuhi poole minema. Kui mul oli kiire, siis selline lahendus oli suht halb. Teel tagasi lennujaama, peatas kinni üks paksem mees. Ta huulilt tuli üks lause „taxi?“. Mina vastu et jah. Näitasin oma parda kaarti, et vaja sinna lennujaama (kirjas oli ainult lühend LCCT – ehk kohalike lendude lennujaam). Tema vastu 16RMS-i. Mina kiiruga OK. Läksime siis üle tee. Tema helistas oma kutile, kes põrutas ette. Ütlesin et mul kiire. Sõidu ajal tahtis juht mult raha saada. Antsin 59-se ning ootasin ülejäänud tagasi. Tema aga ütles et 60 vaja. Mis mõttes 60? Nii me vaidlesime nati hinna üle, kuniks ta helistas oma Bossile. Tema kinnitas mulle kah 60RMS-i. Kuna mul kaasas ainutl 50-sed olidki, küsisin, kas tal on tagasi anda 40 teisest 50-st. Ta vist sai valesti aru. Arvas, et tahan maksta 40RMS-i kogu sõidu eest. Ütlesin siis et piisab Sulle kah 50-st. Lõpuks jäi ta nõusse ning ta kihutas edasi. Jõudsin lennujaama, seal ennem kui mu pagas lubati kaalule panna helistati kellelegi, kas nad saavad minu omale veel järele tulla. Said! Vipii!. Nüüd kiiruga skänneritest läbi ja… Üks asi jäi mul mainimata. Siselendudel oli pagasi piirangud teised. Kohvrile 20kg (norm maailmas on 23kg) ning käsipagasile 7kg (norm 8kg). Minu käsipagas kaalus 8,9kg. Kuskil maailmas pole ma näinud, et käsipagasit kaalutakse. Seal aga oli tõesti ennem skännerit üks mehike kaaluga. Ta aga kontrollis pisteliselt. Tegeles parasjagu ühe naisega, mina jooksin neist lihtsalt mööda. Lõpp hea, kõik hea. Jõudsin lennukile. Sain reisikaaslastega kokku ning jõudsime Kota Kinabalusse.
Kui arvate, et sellega seiklused lõppesid, siis eksite.  Lennujaamast taksot küsides öeldi et hinnaks on 63RMS. Meie teadsime, et peaks olema 15 RMS. Vahe päris suur või mis? Ametlikes kirjades on öeldud, et öösiti on taksode hinnad 50% kallimad. Tundub, et minu matemaatika logiseb kõvasti, sest mina küll sellist protsenti kuidagi ei saa. Aga mis teha. Kell oli öösel 00 ning me pikkadest lendudest väsinud (minul oli kokku 32h reisimist). Ega taksot niisama lihtsalt ka ei saa. Selleks et takso peale minna, pead ostma pileti lennujaamast. Tšekiga jooksed taksojuhi juurde ning saad siis lõpuks oma teenuse.
Jõudsime taksoga oma motelli (või oleks õigem öelda ühiselamu?) taha. Kobisime maja ette ning tilistasime kella. Keegi ei tee ust lahti. Maja nurgal istusid lauas lääne inimesed. Nad tulid appi meile. Neilt saime teada, et vastuvõtu laua töötaja oli juba koju läinud. Mis me siis nüüd teeme? Kuhu läheme? Või lähme kolame tubades ringi, leiame tühja voodi ja kobime sinna magama? Mingid teed pidi jõudsime motelli taha ühte teise majja. Seal lubati meil öö veeta ning hommikul asjad klaarida. Nii sai ka tehtud. Üks rootslane oli see suurim aktivist, kes meid aitas. Tema on üks huvitav sell. Töötas kunagi Norras elektri seadmete paigaldajana. Hetkel teeb Malaisias juhutöid. Meile tundub aga et ta elatub Norra pensionist, sest ta on kogu aeg kas laksu all või vine all.
Hommikul aeti asjad korda nii, et jäimegi „ajutisse“ motelli (või kuidas kutsutakse BackBackersite öömaja?). Tubades on konditsioneer. Algul olime kõik eraldi tubades (välja arvatud tüdrukud), nüüd aga organiseeriti meile ühine nelja voodiga (nariga) tuba. Toad on väikesed aga madratsid pehmed. Meie oleme rahul! Maja taga on suur terass, mille sääsevõrk ümberringi. Seal suur lameekraan telekas seinal, korralik heli süsteem, nahk tiivanid, toolid ja lauakesed. Õhtuti on seal päris hea istuda. Samas on ka söögi tegemise võimalus ja külmkapp. Teenindus on hea ja sõbralik. (http://www.agoda.com/asia/malaysia/kota_kinabalu/bunibon_lodge.html)

Käisin täna esimest korda avavees sukeldumas. Väga lahe oli. Kahjuks nähtavus läks halvaks peale lõunat. Aga siiski nägin huvitavaid vee-elukaid.  Homme veel instruktoriga ning siis peaksin saama ametliku litsentsi sukeldumiseks. Siis saan teistega ühineda. Praegu olen kursustel mina ja üks poola poiss.

Laupäev, 19. märts 2011

17.02.11 Kariibimere kohal

Viimati kui teile kirjutasin on möödas palju aega. Ega vahepeal midagi erilist juhtunud ei olegi. Peale Tšiilit hakkasime jälle põhjapoole tagasi sõitma. Mitmete asjaolude kokku sattumise tõttu õnnestus mul ainult Mehhikos maas käia. Seda ka paariks tunniks, et kiiresti netis käia ning poest mõnda head ja paremat osta. Peale Mehhikot hakkasime jälle Aasia poole tagasi seilama. Aasia osutus mulle eriti kiireks ning maal sain käia ainult Hong-Kongis. Sedagi jälle ainult paariks tuniiks ning sinna kuhu ülejäänud meeskond läks: ostlemistänavale. Tundub et keegi peale minu ei ole hutiatud kultuurist, arhidektuurist, ajaloost ega millestki muust peale poodlemise. Aga ma läksin nendega ikkagi kaasa, et saaks korraksi laevast maha. Viimati sain ju Mehhikos 2 nädalat varem. Minul polnud mitte mingeid plaane midagi osta. Juhtus aga nii, et ostsin endale uue mobiili. Eestis seda ei müüdagi mingil põhjusel. Tellida küll saab aga hind on üle kahe korra kallim, kui Hiinas. Laias laastus ma sain nutitelefoni 4000 EEK-i eest (arvutage ise ümber eurodesse kui tahate). Muidugist mul ei olnud endal nii palju raha kaasas ning pidin meeskonnakaaslateslt laenama. Tegelt nemad pakkusid ja õhutasid mind ostma. Mina ise poleks laenu küsinud ja telefoni ostnud. Üldiselt ma ei usalda osta elektroonikat väljapool Eestit, eriti Aasia ja Ladina-Ameerika maadest. Garantii pärast. See pood aga tundus olevat suunatud rohkem kohalikele ning raha topiti mulle kätte pool vägisi. Tahtsin siis ära osta. Siis hakkas aga gammaja pihta. Ma tahtsin musta värvi telefoni. Neil ei ole. Olin nõus siis hõbedasega. Neil poes ei ole, aga tuuakse kohe laost, oodake 10 minutit. Siis hakkasid poemüüad (neid oli päris mitu) helistama ja siblima poest välja ja sisse. Lõpuks öeldi, et telefoni saab ühest teisest poest mõned kvartalid eemal aga raha pean neile maksma. Mulle loomulikult tekitas see kõik kõhklusi ning olin valmis tehingust loobuma. Jälle meeskonnaliikmed veensid mu ümber. Maksin siis raha neile, vastu sain mingi imeliku kviitungi ning järgnesime ühele poemüüale. Jõudes teise poodi, seal näidati telefoni (see oli must), lülitati sisse ja anti mulle vaatamiseks. Menüü oli mandariini keeles. Palusin inglise keelde panna. Selles telefonis 2 keelt ongi ainult. Klõbistasin seda, tundus korras olevat, vaatasin ka karpi, kõik hädavajalik oli olemas peale ühe asja (mida ma muidugi laevas avastasin). Polnud juhendit.

Hiina sadamates on kombeks, et müügimehed tulevad laevale igasugust kaupa müüma. Trussikutest elektrooniliste raamatuteni välja. Muu hulgas müüdi ka telefoni ja interneti kaarte. Võtsin neti ning laadisin alla telefoni juhendi netist. See aga oli keeruline, kuna Hiinas on päris paljud veebisaidid keelatud (lihtsalt ei avanud neid saite). Enamus olid .com lõpuga saidid. Millegi pärast hiinlastele ei meeldinud ka SonyEricssoni koduleht ja blogi. Eesti lehed aga töötasid kõik.

Jõulupeoks oli meil laevas grillpidu. Olime Taiwaani ranniku all ankrus. Uusaasta ööl aga Shanghai all ankrus. Ma oleks pea-aegu uusaasta maha maganud, kui poleks 23:45 mu uksele koputatud ja peaole kutsutud. 1 jaanuar ja jargnevad 2 nädalat olid tööpäevad. Ainuke puhkepäev oli 25 detsember minu jaoks.

Peale Aasiat jälle Ameerikasse. Mehhikos netikohvikusse. Panamas käisin kaubanduskeskuses üksinda, et otsida ühte lõhna meeskonnakaaslasele. Seda ma muidugist ei leidnud. Peruus õnnestus ka see kord maas käia. Päeval ei antud meile kaldaluba. Väideti, et tänavatel on kaklused, liiga ohtlik meil maale minna. Kui aga pimedaks läks, siis anti kaldaload. Seega pilte ma teha linnast ei saanud (ega tahtnud igaks juhuks oma suurt seebikapi kaasa vedada). Kui ülejäänud meeskonnaliikmed läksid poodi siis mina ja indialasest kolmas mehaanik jalutasime niisama ringi. Rääkisime maast ja ilmast. Kultuurist, loodusest jne. Tema isestas meie jaanipäeva üle, kui väitsin et 23:00 päike veel paistab.

Peale peruud sain veel viimast korda maha Tšiili esimeses linnas Iquique. See linna asub põhja Tšiilis. Ümber ringi on kõrb. Joogivesi tuleb torustiku kaudi 89km kauguselt. Maas ma sain käia natuke üle 1 tunni. Ilm oli ilus. Minu jaoks isegi suht talutav. Õhk oli umbes 30 kraadi, vesi 17 (!) kraadi – ujumisest loobusin – ning päike paitas tugevalt pead. See nii väike linn, et jõudsin selle ajaga linna vaatamisväärsustele tiiru peale teha, hunnik pilte teha ning riided selga päevitada.

Järgmine kord oli maha võimalik minna Panamas. Läksin taksoga turistide rajooni, mis asub eraldi saarell kuhu viib autotee üle pika muuli. Väga ilus on seal. Kuna seal on väga palju hambuni relvastatud turvamehi, politseinike ning kaamerad igal pool, tuntsin ka ennast turvalisena. Samas on sellised vaatepildid alati natuke hirmu tekitanud. Kesk- ja Lõuna-Ameerikas on kombeks et turvad ja maendid on hambuni relvastatud ning kuulivestides. See näitab, et relvastatud rünnakud on üsna tavaline nähtus siin kandis. Ega Panamast rohkem ei olegi midagi rääkida. Kui soovite võin pilte näidata, kui kodumaale jõuan (kus turvameestel pole tihti isegi kumminuia).

Hetkel seda teksti kirjutades olen lennukiga teel Panamast New Yorki, ehk olen kuskil Kariibimere kohal. New Yorkist lendan Frankfurti ning sealt Eestisse. Lufthansa lennuk peaks maanduma Eestis 19.02 kell 17:00. Selleks ajaks olen ma kokku reisinust Panamast Eestisse 28 tundi. Tõenäoliselt olen suht väsinud ning ajavahega kohanemine võtab aega.

LendavKaru

Kolmapäev, 24. november 2010

23.11.2010 Ikka veel Tšiili (aga päris palju lõuna pool)

Kajsamooriga sai Ahvenamaal ka ära käidud. Viimati jõudsin mina sinna 2005 aastal. 5 aastat hiljem... Midagi pole suurt muutunud. Tundus ainult, et festival on väiksemaks jäänud. Laevu oli ikka väga vähe. See eest oli terve joru Eesti lipu all olevaid aluseid (Kajsamoor seda kahjuks ei olnud); lodjapoiste Jõmmu, Viikingite laev Turm, Blue Sirius jne. Kahjuks ei läinud purjetamisvõistlus meil jälle kuigi edukalt. Tuul oli nii valest suunast kui vähegi sai. Õhtu tegid huvitavaks lodja meeskond oma Varjuetendusega. See oli tõesti lahe. Kodupoole liikuma hakates, võtsime endale sleppi Turmi. Kuskil Soome saarestike vahel otsustasime teha ujumipeatuse. Siis jõudis meile Jõmmu ka järele. Nii me seal kolmekesi triivisime. Kõik jahid ja kaatrid, mis mööda sõitsid võtsid hoo maha ja jõllitasid seda imepilti, kus kolm ajaloolist laev triivivad ei kusagil. Mõni kaatrimees pidi isegi mitu tiiru ümber meie tegema, et veenduda kas me ikka päriselt olemas.

Sellega said suuremas osas suve reisid/seiklused jutustatud. Nüüd siis hakkan pajatam seiklustes mujal maailmas.

10.10.10 lendasin mina Tallinnast ära Finnairi väikelennukiga (propellerlennuk, millega olen juba ammu tahtnud jälle lennata) Helsingisse. Seal pidin paar tundi passima ning, siis lendasin edasi Londonisse sama lennufirmaga. Finnairi teeninduse ja lennukite mugavuse üle kurta ei saa.

Londonis oli mul üle 5 tunni aega. Mõtlesin seekord siiski linnas ära käia. Mõeldud, tehtud. Tegin check-in’i ära ja hakkasin otsima võimalust kesklinna saada. Kõige kiiremini sai rongiga. Umbes 15 minutit üks ots. Ostsin edasi-tagasi pileti. Läks maksma pea 700 krooni (!) Ühistransport on UK-s jätkuvalt mega kallis. Kardan, et mul oleks vist taksoga ka odavam olnud ära käia. Ja nagu selgus, siis vist ka mugavam. Sest väidetavalt pidi rong minema kesklinna. Aga jalutamine rongijaamast Thamesi jõe äärde võttis aega 1,5 tundi (!). Kui te nüüd natuke matemaatikat teete, siis saate aru, et mul läks väga kiireks, et mitte lennukipealt maha jääda. Tagasi pool teed jooksin. Õnneks rong läks kohe välja rongijaamast. Aga lennujaamas suutsin joosta valesse derminali. Ja see derminal kuhu minema pidin oli umbes 1 km kaugusel. Oi ma sain see õhtu alles joosta seljakott ja läpakakott seljas. Ma saan väita, et olen käinud Londonis (jooksujalu). :D

Lennukist õnneks maha ei jäänud. Lennuk lennutas mind Londonist Hong-Kongi. Lennufirmaks Cathay Pacific. Vältige seda lennufirmat! See oli mu kõige jubedam lennureis üldse. Lend kestis 12 tundi. Selle aja jooksul oli mul võimalus käia WC-s 3 korda. Rohkem ma istme pealt püsti ei tõusnud. Ega see jah lennufirma süü ole. Aga istmed ei kõlvanud kuhugile. Istmed olid kõvad ning seljatugi ei käinud alla. Ainul liikus istme põhi natukene ettepoole. Võtte sellega mul jalaruumi vähemaks. See oli õuduste öö seal istmel magada. Selg valutas kogu aeg. Mäletate kui rääkisin Singapurist tagasi lennates avastasin painutavad peatoe alles hommikul. Nüüd ma hakkasin seda kohe kasutama. Tolku sellest ikkagi ei olnud. Pea vajus sealt vahelt välja ning kuna ma istusi akna all, kus aken oli kohe pea kõrval, siis ei olnud seal ka mingit tuge leida. Ma juba hirmuga mõtlen, et pean ju tagasi ka lendama kuskil 12 tundi... oh õudust...

Vähemalt oli LCD teler vastas istme seljatoes ning kõrvaklapid töötasid normaalselt. Filmi, serjaalide, dokumentaalide valik oli suhteliselt suur. Enamus ajast üritasingi neid vaadata. Mis seal istudes muud ikka teha. Kõrval oli mul abielu paar. Vestlesin ka nedega nati. Nad ise elasid inglismaal (mees iirlane ja naine inglanna) ning olid teel külla oma lapsele, kes elab Austraalias. Hong-Kongist läks neil järgmine lend Austraaliasse 9 tundi. Jube on see Austraaliasse lendamine. 12 istumist, siis mõned tunnid derminalis passimist ning veel 9 tundi istumist. Praegu on mul küll tunne, et mina ei lenda Austraaliasse. Üritan ehk kunagi mingid muud viisid leida. Kui ei saa ilma lennukita, siis ehk lendan äri klassis. Turistiklassis on jube lennata. Meil siin euroopa liinil 3-4 tundi turistiklassis istuda pole midagi. Pikema reisi puhul soovitan küll turistiklassi vältida.

Hong-Kongi derminal oli jube labürint. Aknaid praktiliselt ei olnudki. Orjentatsiooni oli täielikult kadunud. Arvan, et käimise ja rongi sõiduga kokku liikusin päris mitu kilomeetrit maha. Derminalis sain kokku teiste meeskonnaliikmetega, kes olid ka teel samale laevale. Leidsime oma saatja, kes toppis meid mikrobussi ning viis hotelli. Panda hotelli. Seal oli ruumidega mingi jama ning kokkuvõttes pidime olema kolmekesi kaheses toas. Olime hotellis kõigest 5 tundi, seega nende arvates sellest erilist lugu ei tohiks olla. Aga ma oleks küll tahtnud peale pikka väsitavat lendu sirgelt (!) pikali visata. Selle asemel läksime uudistama Hong-Kongi meie hotelli läheduses.

Hong-Kongis oli palav (29 kraadi), palju inimesi ja väga palju pilvelõhkujatest korterelamuid. Olid mõned huvitava disainiga maju ka. Pea iga majade kvartalis oli harjutusväljakud vanuritele. Seal oli näiteks massaaži põrand jalgadele – käid paljajalu või sokkis mööda munakivi tee sarnast matti. Hiljem üksinda ringi konnates leidsin ühe ilusa väikese pargi. Seal oli väikesed ojalabürindid kus ujusid värvilised kalad ning kilpkonnad. Rohkem ei jõudnudki. Siis tuli juba laeva peale minna.

Laeva peal oli mu kursusekaaslane kolmanda mehaaniku trainee (mina olen cadet). Temast sai nädal hiljem kolmas mehaanik. Ta on eesti venelane, kes eesti keelt ei oska pea-aegu üldse. Esimesel tööpäeval hakkas juba arupärimine pihta, miks me omavahel inglise keeles räägime. Järgneva paari nädala jooksul kogu aeg nokiti kursusekaaslast, et kuidas ta elab riigis, mille keelt ta ei oska jne. Ju ta mõtles ka, et lõpetab kooli kuidagi ära, läheb välismaale tööle, milleks talle seda eesti keelt vaja. Aga võta näpust. Eesti keel kummitab ka teiselpool maakera.

Hong-Kongist sõitsime laevaga Lõuna-Koreasse, Jaapanisse ning seal üle ookeani Kesk-Ameerikasse. Esimest korda sain ma laeva pealt maha Mehhikos. Aga sellest natuke hiljem. Esimesel tööpäeval pidin ma otsad andma. Õues oli 30 kraadi sooja, masinaruumis kuskil 60 kraadi. Kogu masina ruum on viiekordse maja kõrgune. Päev läbi pean jooksma treppidest üles-alla. Ma higistasin jubedalt, mitu korda hakkas ninast verd jooksma, nohu tekkis. Õhtuks ma olin nii läbi, et treppidel peale igat paari astet ma pidin seisma jääma ja puhkama, sest jalgades polnud lihtsalt jõudu ning õhku jäi ka väheks. Viimased astmed läbisin tihti neljakäpukil. Vanemmehaanik arvas, et mul oli kliimaga kohanemisega raskusi. Ju vist oli jah, sest paari päeva jooksul hakkas asi juba normaliseeruma. Tagatipuks oli esimene tööpäev 15 tundi pikk. Enne esimest tööpäeva olin ma maganud ainult 4 tundi, kuna jõudsime laeva öösel kell 12 ning paar tundi võttis dokumentide ajamine ning laevaga esmatutvumine. Seega teine öö oli uni väga magus. Kahjuks ida poole sõites tuleb kella kogu aeg edasi keerata. Ehk iga kella keeramisega jääb üks tund vähem puhkamiseks. Kokku oleme vist kella keeranud 12 korda. Mul on lugemine sassi läinud. Neid on jubedalt palju olnud. Lohutan end sellega et tagasi lääne poole sõites saan ma sama palju jälle kauem magada.

Mehhikost pidin rääkimna... Seal läksime esimese asjana randa ujuma. Eemalt paistis rand ilus. Kohal olles olid asjalood teised. Ma pole elu sees nii jubedas rannas käinud kui seal. Kõik kohad oli prügi täis. Paljajalu ei julenud erit käia, kes teab, mis seal liiva all peidus. Liiv ise oli ka tume-mustjas-pruun. Ujudes ujus igasugust prahti mulle vastu, plaastritest purkideni. Ma ei tahtnud seal pead vee alla panna. Tahtsin ainult sealt kiiremas korras ära minna. Edasi käisime poodides ja leidsin kohviku kus sai kohvi eest netis käia. See oligi kogu Mehhikos käimine – praegu. Siit Tšiilist tagasi minnes põikame jälle sealt samast Mehhiko linnast läbi. Kui kedagi huvitab, siis linna nimi on Manzanillo.

Järgmine peatus oli Panama. Linna pilvelõhkujad paistsid juba kaugele merele. Õhtul sain maale ka. Läksime viiekesi – ühte taksosse. 4 matsi tagaistmel. Kitsas oli nati. Taksojuht viis kuskile kaugemale ostukeskusesse. Kuna aga oli 6 õhtul ja tööpäeva lõpp, võttis sinna sõit üle poole tunni. Mu jalad suutsid vahepeal ära surra. Keskusesse jõudes olid pooled poed juba kinni ning teised kohe kinni panemas. Seal ei olnud vähemalt mul midagi teha, kuna ei ole huvitatud ostlemisest. Seda võin ju Eestis ka teha. Peale poodlemist läksime restorani sööma, vanemmehaanik tegi välja. Ma olin tagasi hoidlik ja ei julenud palju tellida. Tuli välja et ma tegin õigesti. Portsionid olid mega suured. Enamus tellisid kallid praed ja ei suutnud kõike ära süüa. Söök oli maitsev. Huvitav oli praetud banaan. Aga järgmine päev oli kõht lahti.

Lasime endale takso tellida, millega sõita sadamaläheduses olnud veel suuremasse ostukeskusesse. Terve tee oli selle takso tagakumm koopas kinni. Takso kummi kärsa haisu täis. Aga kohale jõudsime. Seal käisime toidupoes poodlemas ning uue taksoga laeva tagasi.

Laevaga oleme peatunud Peruus ja Tšiilis mitmes sadamas, aga mul pole aega või võimalust olnud maal käia. Ühes sadamas oli väga palju hülgeid. Üks oli roninud laeva vööris vööripirni otsa ja lösutas seal mõnuga. Kaks olevat lösutanud ka roolilehe peal, aga mina seda ei näinud. Merel nägin ka vaalu. Arvan et olid mõõkvaalad. Parv ujus meist aeglaselt mööda, kui me laevaga triivis olime. Kahjuks ei jõudnud ma oma fotokaga pilti teha.

Esimest korda Tšiilis läksin maha Vaparaisos, mis on pealinna Saantiago üks eeslinnadest. Linn ise asus mägede otsas. Merelt on linna ilus vaadata. Palju vanu maju ilusa arhidektuuriga. Linna minnes aga avastasin et paljud majad on maha jäetud ja tühjad. Algul läksin üksinda linna. Kohe sadama väravate taga oli väike turg. Natuke jalutades kõnetas mind mingi noormees hispaania keeles. Vabandasin inglise keeles, et ei oska histpaania keelt. Tema sonis inglise keeles vastu: muidugi ei oksa te histpaania keelt võib-olla mingid muid keeli... ning jalutas ise minema. Ma oma ette podisesin, et muidugi muid keel, näiteks eesti keelt. Ta hääletoonist võis öelda, et ta heitis ette et ma hispaania keelt ei oska. Jõudsin ühele väikesele väljakule, kus oli jube palju kodutuid koeri ja välimuse järgi otsustrades ka kodutuid inimesi. Tegemist oli siiski kesklinnaga Tegin seal pilte. Üks noorema poolne pois hakkas midagi seletama hispaania keeles jälle. Niipalju sain tast aru, et soovitas kaamera rihma üle pea panna. Ma tegin seda. Ju siin on siis palju vargaid. Kõmpisin edasi. Jõudsin kuidagi tühjemale tänavale. Tegin parasjagu pilti, kui tagant lähenesid kaks noormeest. Üks hakkas jälle minuga hispaania keeles midagi sonima. Teine samal ajal haaras mu fotoka koti ja hakkas seda sikutama. Kott oli diagonaalis üle õla, seega ei saanud ta seda hästi kätte. Nii me seal siis sikutasime. Samas hakkas teine mu fotokat krabama. Kott rebenes sangadest katki ja poiss pani jooksu koos kotiga. Selle peale pani ka teine jooksu. Niimoodi jäin oma fotoka kotist ilma aga fotokas ise jäi alles. See oli umbes 20 minutit peale seda kui sisenesin ametlikult Tšiili riiki. Kena tervitus või mis? Nähes neid lagunenuid maju, vaesust ja vargaid, oli selge, et olin jõudnud kolmandasse maailmariiki milledest räägitakse väikse põlgava alatooniga. Millegi pärast meenutas see kõik mulle 90-ndate Eestit, kus meil oli ka palju vargaid, kes spetsialiseerunud turistidele, majad olid räämas ning vaesust igal pool palju. Mõeldes nüüd tänapäeva Eestile, siis tundub, et me oleme juba heaolu riik või vähemalt selle lävepakul.

Kogu selle kammaja peale pidin tõdema, et siin pool maakera ei ole mõistlik üksinda kuhugile minna, eriti inimtühjadele tänavatele. Ma olen alati tähtsad asjad oma keha lähedal hoidnud ning välismaal väldin üldse liigsete asjade kaasas tassimist. See tõttu tegelt need vargapoisid ei saanud midagi. Said katkise fotoka koti, juhtme arvutiga ühendamiseks ja 256MB mälukaardi. Võib-olla nende jaoks on 256MB palju mälu, minu jaoks pea olematu. Seda juhet ka mul vaja ei olnud, kuna mu uuel arvutil on mälukaardi lugeja.

Vot siis. Sellised seiklused praeguseks. Eks näis mis seiklused veel ees ootavad ;)

Mömm!

Pühapäev, 21. november 2010

19.11.2010 Tšiili

Tervitusi kaugelt maalt! See järgmine lugemine venis väga pika peale. Vabandan selle pärast. Hetkel sõidan konteiner laevaga mööda Tšiilit lõuna poole. Aga ennem kui hakkan rääkima maailma reisist, lõpetan jutu Euroopa reisist.

Jutt jäi pooleli seal kus hakkasime Kajsamooriga Taanist Eesti poole tagasi liikuma. Sellel sõidul oli meri haruldaselt sile ja loomulikult tuule iiligi ei olnud. Ja oi kui hea oli Eestimaa pinnale astuda. Maabusime Sõrus, Hiiumaal. Sealt tegime kohalikele sõbusõitu ja puhkasime päeva-paar. Edasi liikusime Saaremaale, kus võtsime seltskonda peale ning edasi Kihnu, kus oli ka mingi merefestival. Mina sellest suurt osa, ei võtnud, kuna järgmine päev läksin praamiga pärnu ning sealt Tallinna.

Kuni augusti alguseni olime laevaga Eestis. Siis hakkasime taaskord Saksamaa suunas sõitma. Seekord oli eesmärk külastada Rostoki merepäeva. Olime seal pea nädala. Seal oli ka võimalus penži hüppeks, aga A.e ei täitnud oma lubadust ja ei läinud hüppama. Ma üksinda ilma tunnistajateta ka minna ei tahtnud. Rostokis oli mul üllatavalt palju tööd, see sõttu ma väga seda linna ei näinud. Hilis-õhtuti näpistasin endale natukene aega vanalinnas jalutamiseks. Euroopa merepäevadel on kombeks (vähemalt Saksamaal), et enne festivali algust kutsutakse laevade kaptenid õhtusöögile, kus nad saavad tutvuda teiste kaptenitega ning üldinfot festivalil toimuvast, navigatsioonist jne. Nii oli see Kiilis ja nii oli ka Rostokis. Aga Rostokis kutsuti eraldi laevade mehaanikuid õhtusöögile. (!) Üldiselt purjelaevde omanikud ei taha väga kõvasti rääkida, et nende laeval on mootor, mehaanikut ammugi mitte. Rostokis aga kutsuti mehaanikuid õhtusöögile. Ma olin ausaltöelda üllatunud ja meelitatud. Meie söögikoht oli samas majas kaptenitega, ainult nemad olid esimesel korrusel, mehaanikud keldris (?!). Süüa ja juua võis nii palju kui jaksas. Ma sattusin sakslastega ühte lauda, kes väga palju inglise keelt ei rääkinud. Aga nad olid sõbralikud ja aegajalt üritasid viisakat juttu ajada. Mingi hetk hakkasid mulle rääkima, et nad tellisid sellise joogi, millega peale kolmandat pitsi oled omadega lauaall. Ma siis ootasin huviga, mis ime jook see selline on, mis niimoodi niidab. Toodi siis imejoogid pitsis lauale. Oli läbipaistev vedelik, lõhnas nati viina järele aga mingi muu aroom oli ka juures. Võtsin siis julguse kokku ja kulistasin pitsi alla peale kokkulöömist. Seda jooki olen ma ennem ka pruukinud ning eestis müüakse seda minttu nime all. Tahtsin küll neile seletada, et see ei ole selline niiduk ja et ma olen seda tihti peale eel- või soojendus joogina joonud ning 3 pitsi kindlasti mind lauaalla ei aja, aga mis sa ikka umbkeelsetele seletad. Pealegi tundus, et neile piisas ühestki pitsist. Igatahes õhtu oli huvitav ning kõhu sai head sööki täis.

Rostokis oli veel rohkem purjelaevu kui Kiilis. Ning Rostoki kanal on palju pikem ja kitsam. Laeva tee oli nii kitsas, et kahe laeva möödumine oli väga lähedalt ja ohtlik. Laevad sõitsid tihedalt üksteise taga nagu rongi vagunid. Selle tõttu tekkisid ka mõned ohtlikud olukorrad. Paarist huvitavamast räägin teile järgnevalt. Üks purjelaev tuli ühest sadamast ja tahtis ka laeva teele saada. Kuna kõik laevad sõidavad suhteliselt tihedalt üksteise taga, ei olnud neil vahele saada väga kerge. Nagu autoga üritaks keerata kõrvalteelt tiheda liiklusega peateele. Kuidas sa autos käitud, et peateele saada? Ootad kuni mõni auk tuleb? Augud on nii väiksed, et sinna vahele sõites tekitad liiklusohtliku olukorra. Kiire ja võimsa autoomanikul ei ole sellisesse auku väga raske kiirendada. Aga katsu sa seda teha 100 000 tonnise puust purjelaevaga. Aga need hullud hollandlased seda tegid! Meie eestlased arad nagu me oleme, ei julenud kunagi teise laeva sabas väga lähedal sõita. Seega meie ees oli väike auk, aga mitte piisavalt suur, et hollandlaste suur laev jõuaks rahulikult ja ohutult vahele tulla. Nemad eemalt nägid seda auku, võtsid tuurid ülesse ja põrutasid risti meiega kokkupõrke kursil. Nähes neid hullumeelsena trulemas, võtsime kohe hoo maha ehk panime täis tagurpidi käigu sisse. Selleks ajaks kui nad laeva teele jõudsid meie ette, oli nende kiirus päris suur ja neil tekkis raskusi kurvi võtmisega sõidu suunas. Nad põrutasid vastas suunda ja ahtriga vastu laevatee poid (peale poid hakkas madal vesi). Peale kurvi pidin nad ka tagurpidi käigu sisse panema, et mitte eesolevale laevale sisse põrutada. Tagasikäigu pidid andma peale meie veel terve hunnik laevu meie taga ning laevad vastassuunast. Õnneks lõppes kõik hästi. Aga see oli huvitav vaatepilt, kuidas saja aastane purjelaev kihutab. Muidugist kihutasid nad mootoriga.

Teine intsident oli samal päeval kümmekond minuti hiljem. Väikestel jahtidel, optimistidel, kaatritel, purjelauduritel ja muudel tegelintskitel oli vaja ju laevade vahel seigelda sellel kitsal laevateel. Üks kahemehe optimist suutis end täpselt ühe laeva ees küllili keerata. Laev oleks neist äärepealt üle sõitnud. Järjekordselt pidi terve hunnik laevu avarii tagasikäigu andma, meie nende hulgas. Kuna nad aga ei saanud enam oma optimisti püsti, tuli kiiresti kuskilt punane kiirvalvepaat, kes üritas laevadele näidata kus oht on. Ning hakkasid optimisti laeva teelt ära pukseerima.

Ühel päeval ei saanud üks purjelaev teise purjelaeva poordi sildumisega hästi hakkama ning põrutasid oma pukspriidiga teise laeva vantidesse, tõmmates need ribadeks. Sellega oli ühe purjelaeva purjetamised selleks festivaliks purjetatud.

Kaptenid, kes on juba aastakümneid käinud Rostoki festivalil, rääkisid et see aasta oli imelikult vähe õnnetusi. Tavaliselt muutuvad sõidukõlbmatuteks rohkem kui üks laev ning surmaga lõppevad juhtumised pole väga haruldased sellel festivalil. Seega pole me veel midagi näinud. Järgmine aasta ehk uuesti vaatama, mis siis juhtub. ;)

Peale Rostokki läksime Bornholmi saarele Rønne linna. See oli meile väike puhkus peale seda festivali kära (kus muide meie laev seisis täpselt ööklubi ukse all). Rønne on armas suhteliselt väike linn. Mulle meeldib taanlaste arhidektuur ja nende tähelepanu pisiasjadele ning nende huumor avlikus ruumis. Et te aru saaksite, millest ma räägin, peate mu pilte nägema.

Peale Bornholmi purjetasime Karlskronasse Rootsi kuningriiki. Ka seal oli mingisugune festival. Pidavat olema vanade laevade festival, aga vanu laevu kokku üle kümne ei olnud. Ning enamus melust toimus lõbustuspargis. Meil ei olnud seal midagi teha, olime paar päeva ja läksime sealt varem minema. Küll aga jääb mulle paar asja meelde Karlskronast.

Üks õhtu peatas mind kinni vanem naisterahvas ja küsis midagi rootsi keeles. Ma vabandasin inglise keeles, et ei saa temast aru. Ta puterdas inglise keeles vastu, kust ma pärit olen. Kui ütlesin Eestist, hakkas ta kohe rõõmsalt minuga vene keeles rääkima. Ei oska mina ju vene keelt. Puterdasin talle vene keeles vastu, et ei oska seda keelt eriti. Tema ei teinud sellest suurt numbrit. Pea 45 minutit tema ainukesena rääkiski. Mina ütlesin vahest harva mõned üksikud repliigid vahele. Enamus jutust ma ei saanud aru aga nii palju mõikasin et:

  • ta on pärit Kažastanist,
  • vihkab jubedalt venelasi (sellest vist koosneski enamus tema jutu teema; a’la kui palju halba on venelased teinud maailmale ning millised matsid ja hirmsad inimesed nad on),
  • eesti naised ei pidanud eriti ilusad olema tema sõbranna sõnade järgi, see eest eesti mehed küll (mina pidavat ta sõbranna sõnu kinnitama)
  • mina olen skandinaavlase nägu

Lõpetuseks ta tänas mind, et olin nii kannatlik ja kuulasin teda ära. Ning läks oma teed. Ma tegin kiiremad sammud laevapoole.

Avastasime jäätise kohviku kus müüakse elusuuri jäätisi (elusuure hinnaga). Olen ennemgi palju jäätist söönud aga see oli midagi muud. Jäätis koosnes suurest vahvituutust (Eestis nii suuri ei ole olema), 3-st suurest jäätisepallist, terve hunnik pehmet jäätist pallide peal ning kõige tipus muud maiustused. Probleem oli selles, et see hakkas mega kiirusega sulama. Kui ei tahtnud, et enamus jäätisest maha sulaks, tuli elu eest seda õgida. Sõna otses mõttes õgida. Õues oli üle 20 kraadi sooja ja tuulevaikne aga me seal lõdisisime juba poole jäätise peal.

Teisipäev, 29. juuni 2010

28.06.2010 Nysted, Taani

Tervitusi! Lõpuks ometi sai Kiili nädal läbi. Oli tore aga lõpuks kogu see lärm ja melu hakkas ära tüütama. Kui Saksamaa võitis Inglismaad jalgpallis, oli terve linn kui lolliks läinud. Pasundasid vahetpidamata, 80% sakslastel olid lipu värvid värvitud näole või mujale kehale, lehvitasid lippe (mõnel üksikul autol ei olnud lippu küljes), seisid auto katuseluugist väljas ja karjusid ning pasundasid nii kuis jaksasid. Politsei aga ei teinu midagi seaduse rikkumise eest (ei kinnitatud turvavöid, ohtlikud manööverdamised, signaalitamine ohu puudumisel jne.). Vahetult peale jalgpalli lõppu hakkasid kõik laevad oma sireene tuututama, neilt võtsid eeskuju autod ja üleüldse, tehti lärmi kõigega millega vähe saadi. Nii et terve linn kajas.Teise inimesega kõrval ei saanud lärmi pärast rääkida, kuna lihtsalt ei kuulnud. Iseenesest võiks eestlased ka nii patriootlikud olla ja rohkem lipudega lehvitama. Lärmamise osa võiks ainult vahele jätta.
Käisime ka Hamburgis uudistamas. Muidugist mindi kohe niiöelda punaselaternate tänavatele. huvitav jalutuskäik. Kui kedagi huvitab, siis 50 euri eest saab asja tehtud. mõnes kohas isegi 30 euri. Peale litsimajade (mis enamasti olid seest nagu labürindid) ja show baaride olid litsid ka tänava peal rivis ja võtsid valimatult kõik meessoost isikud rajalt kõrvale. Enamasti küsitakse ka kust ma pärit olen. Ütlen Eestist, küsitakse kus see on. Ütlesin Ida-Euroopast. Üks keerras kohe kannapealt ringi ja läks minema. Juu talle siis ida-eurooplased ei meeldi. Mulle viskas ka lõpuks kopa ette nende agresiivne pealetükkimine ning läksin teiselepoole teed. Seal oli vähe rahulikum. Pikemalt ei hakka ma sellest reisist siin rääkima.
Kiilist avastasime ka Eesti telgi üles, kus eestlastest müüad ning eesti õlu. Sealt kogusime endale kohe tuttavad. Laupäeval oli laevade paraad. Me ka loomulikult osalesime. Päris lahe oli vaadata merel kümneid kui mitte üle saja laeva. Täielik mastide rägastik. Muidugist pidid suured reisilaevad ka meie vahelt läbi saama. Siis nad tuututasid seal. Nendest võttis kohe vedu aurulaevad oma aurupasunatega ning mõni loll veel. Nii oligi iga natukese aja tagant pasunate plärin üle Kiili lahe. Isegi vene purjelaev Kružernstern oli merel. Selles laevade rägastiikus oli vaja kogu aeg tähelepanelik olla, et kellegile otsa ei purjetaks ja vastupidi. Eestis sellist asja ei koge. Kui Eestis mõni teine laev lähemale kui 50m tuleb on juba paanika. Meilt pani mõni lausa paari meetri kauguselt mööda. Järgmise päeva õhtul oli ilutulestik. Selleks läksime jälle merele ja triivisime enamasti. Jälle oli kümneid laevu väiesel alal ja kõik vaatasid et kellelegi otsa ei triivi. Ilutulesti ise oli suhtelistlt pikk ~20min ja väga huvitav. Lisaks sellistele mida Eestist näeb, olid seal veel huvitavad ruumilised kujutised. Näiteks kuubikud, muud hulknurgad, smile'd :) (naerunäod), südamed jne. Oli mida vaadata. Laeval laulis regelaulu naisterahvas, keda kohtasime paar õhtut tagasi Eesti telgis, kus ta ka laulis. Isegi sakslased kogunesid ahtrisse kuulama eesti regelaulu. Mõnus õhtu oli.
Kui reisijad maale pandud, hakkasime kohe Taani poole sõitma. Eesmärgiga kütust osta (seda sinist maksuvaba). Jõudsime Taani (Nysted'i) selgus, et kuna hetkel toimub plokaad sakslaste ja hollandlaste vastu, siis me ei saa osta kütust. Üritasime küll selgitada, et me eestlased ja ainult lipp on saksa aga ei lugenud see midagi. Taanlased ei müü maksuvaba kütust sakslastele ja hollandlastele ning neil ei ole lubatud teha kommerts reise Taanis. Sakslased omakorda plokeerisid kunagi Taani sadamaid merelt ja maalt. Igatahes nad on kõik omavahel tülis ja meie süütukesed kannatame selle all. Igaks juhuks panime valli ja poomi otsa Eesti lipu lehvima.
Iseenesest on see linn (Nysted) väga armas väike linnakene. Lahedad madalad vanaaegsed majakesed on siin ning linn ise väga vaikne ja rahulik. Käisime ka ujumas. Vesi on üllatavalt soe. Sai mõnuga seal sulistatud. Eile ja täna oli ekstrapalav. Ma suutsin ennast päikese käes isegi ära kõrvatada.
Järgmise lugemiseni!

Kolmapäev, 23. juuni 2010

23.06.2010

Tervitusi! Pole ammu kirjutanud. Pole ammu ka reisinud. Vahepeal sai siis kool ää lõpetatud. Tahtsid viimasegi võhma välja võtta. Aga lõpetatud siiski sai. Lõpukõnegi peetud. See selleks...
Aprilli algul lendasin Taani laeva järgi (Air Balticuga). Teenindus selles lennukompaniis ei kannata erilist kriitikat. Inglise keel oli ka vilets neil. Kopenhaagenist sõitsime rongiga ühte väikesesse külla teisel saarel ja sealt bussiga Svensborgi (pilet ~600 EEK per nägu). Ilus linn. Tööpäev hakkab seal kell 07:00 hommikul (!) ning lõppeb kell 15:00. Ja nii kui kell kukub, jätavad töö sinnapaika. Missest et töö lõpetamiseks kuluks veel 20 minutit ja laev saaks ää sõita. Ei me pidime ootama hommikuni neid. Peale kaht nädalat jõudsime Eestisse.
21.06.10 lendasin Estonian Airiga Hamburgi vahemaandumisega Berliinis. Lennul polnud väga vigagi. Sai ühe mikropiruka ja topsitäie vett. Hamburgi lennujaamas hakkasin otsima infopunkti uurimaks võimaluste kohta minna Kiili. Loomulikult oli info seal kuhu vaatasin kõige viimasena, sama lugu panga automaadiga. Kiili sõitsin bussiga 1,5h. Kiili lahe (kanali) ääres oli tuhandeid inimesi. Läbi rahvamassi leidsin laeva ülesse. Samal õhtul oli ka kohe sõit.
Oleme Kiili kanali kõige tagumises otsas. Väljasaamiseks peab sild avanema. Sillal on avanemisgraafik aga sellest kinni ei peeta. Avaneb siis kui ise tahab. Laevad nii kaua sõeluvad karjade viisi väikses basseinis üritades mitte kokku põrgata ning ootavad armulist sillaavajat, kes võtaks viitsimuse kokku ja vajutaks nupule.
Saksamaal, või siis Flensburgeri õlle reklaam - komme, näeb ette et peale igat sõitu tehakse keraamilise korgiga õlled lahti kõik koos korraga, ise samal ajal öeldes „plops“. Niimoodi õpetatakse inimesi jooma! :P Aga noh, meremehed vanad joodikud ise ju...
Täna oli kundedega sõit ja kingiks neilt saime tuule joped. Ja mitte mingisugused odavad, vaid korralikud. Eestis midagi sellist juba ei koge. See oli küll kasulik kink. Tänane sõit oli üldse parajalt pikk (6h) ja mõnus. Ilm oli suhteliselt soe ja kõigil tuju hea.
Eile vedas mind A.e kail olevasse lõbustusparki 66m kõrguse torni otsa, mis teeb vabalangemist. A.e rääkis oma kogemusest Austraalias, mis oli kuskil 2 korda kõrgem. Mul oli see tõttu enne torni minekut jube hirm ja süda peksles. Kardan ju kõrgust ja vabalangemine ise... teate küll. Aga ei olnudki nii hirmus kui kartsin aga adrenaliini laksu sain siiski kätte. Leppisime kokku, et kui tekib võimalus minna benžit hüppama, siis läheme. Mul käivad ainuüksi selle mõttest külmavärinad läbi. Aga ära ma teen, nui neljaks!
Täna jaanilaupäev. Siin seda eriti ei tähistata aga meie teeme õhtul grilli.

Praeguseks polegi rohkem midagi rääkida. Suvi alles ees, samuti reisid ja seiklused. Läbi Rootsi peaksime jõudma juuli algul Eestisse ja kodumaa rahvast ka rõõmustama oma ilusa kuunariga.