Kolmapäev, 27. veebruar 2008

Loch Ness









Mõeldud-tehtud. Käisime siis ära selle kurikuulsa Loch Nessi järve ääres. Aga alustaks algusest peale? Autoks oli see kord meil Renault Megan. Sõitjaid oli viis inimest kokku. Minul nagu ikka, ees polnud vigagi. Vähe mugavam kui see elmine käula. Tagaolijatel oli ka ruumi vähe rohkem kui selles eelmises. Aga korra õnestus mul ka seal taga istuda (kõik tahavad ju vasakpoolset liikluses sõitu ära provida), suht kitsas ja ebamugav oli seal minu arust. Ma ei saa siiani aru, kuidas see kahe meetrine vend kõik see aeg suutis seal istuda (terve päeva ~500km). See selleks. Alustasime sõitu algul kenal suurel-laial kiirteel põhja poole. Mingil hetkel sai kiirtee otsa ja jätkus kaherealine tee. Enam-vähem Eesti kaherealiste teedega ühte mõõtu, ainult teepeenraid ei ole neil. Selleks on neil eraldi umbes iga paarisaja meetri järel taskud, kus saaab peatuda. Tee äär on kas ära ääristatud kiviplokiga, või lihtsalt tuleb kohe muru. Pikk oli see sõit Invernessi. Vahepeal nägime Briti sõdureid metsalaagrit tegemas või midagi sellist. Neil need laagrid ikka eriti luks varjandiga. Kogu meestekarjale oli toodud kümmekond või isegi rohkem kuivkäimlaid. Mina noorteajal sellist luksust ei kohanud metsalaagrites. Mida kaugemale põhjapoole jõudsime seda ilusamaks ja maalilisemaks läks loodus. Linnad enam ei olnudki külg-külje kõrval nagu siin Edinburgi läheduses (~50km raadiuses). Nüüd hakkas mulle kohale jõudma see õige Šoti ilu. Kõrged mäed, ilus loodus, metsa ka nati rohkem (eriti mägedel).

Jõudsime Invernessi. Käisime väiksel pea-šoppamise tänaval, mis oli suht väike. Läksime üle jõe ja tagasi, klõpsutasime nati piltte. Käisime mingis restoranis lõunat söömas. Kuna enamus teenndajaid olid pilusilmad, siis oletasin, et tegu on mingi idamaa söögikohaga. Aga söögid olid kohaliku tavajärgi tehtud. Eriliseks tegi selle söögikoha see, et maksid £6.50 ja söö niipalju kui sisse läheb. Ise tõstad endale ette oma südametunnistuse järgi (mida ma hakkan kahtlustama, et eestlastel ei ole). Eraldi pidid maksma ainult joogi eest. Isegi õuna ei tohtinud sealt kaasa võtta, vaid pidid kohapeal ära sööma.

kurviline, samas kiire. Kiiruspiirang oli seKõtud täis, põrutasime edasi Loch Nessi poole, ehk siis lääne poole. Ka sinna viis kaherealine tee, aga veel kitsam ja aina käänulisemaks läks. Pikki Loch Nessi minev tee olial 100km/h. Eestis oleks sellisel teel max. 70km/h või kohati isegi 50km/h. Seal aga kohalikud kihutasid 120km/h. Sellel teel tekkis küll rallitamise tunne. Pidevalt vääna rooli, sirget teed oli korraga max. 50m. Lahe... Paremale jäi meil mägi, otse tee kõrvalt kerkis ülesse ja vasakul Loch Nessi järv. Tegime siis järvejuures mitu peatust. Järv on päris pikk. Vist oli 50km kanti, aga võin ka nati eksida. Vaade oli maaliline. Järvekoletist aga nägin ainult kohaliku hotelli juures autotee aluses käigus (seinapeale maalituna) ja maja ees seisnud kuju.

Järgmine siht oli Šotimaa kõrgeim tipp ära näha. Selleks pidime pikki Loch Nessi järve sõitma. Teed enam seal põhjapool sirgeks ei läinudki. Igal pool olid mäed ja autoteed vooklesid mägedevahel. Igati lahe... Kuni sinnani, kui tulin parasjagu paremast kurvist välja ja avastan et vastu sõidavad suur rekka ja tema taga reisibuss. Veok oli oma parema rattaga meie rajapeal. Eestis poleks see väga hull. Meil tavaliselt jätkub ka asfaldit nii palju, et saaks ohutult mööda sõita. Seal aga mitte. Seal on jooned sama laiad maas kui Eestis (need kitsamad teed) aga peale joont ju vaba asfaldi ja teepeenart ei ole. Seega polnud mul kuhugi keerata ja seisma ka õigeks ajaks ei saa. Mõtsin juba et pauk tuleb ära ka nüüd. Mul oli auto juba äärekivis ratastega aga näis et kokkupõrget ei saa vältida. Siiski viimasel hetkel võttis veok ennast oma rajale. Nüüd oli auto ja peegli vaheks umbes 80cm. Väike ehmatus oli aga põrutasime edasi. Pärastpoole tulid veel veokid vastu, minu arvates jälle ohtlikult lähedalt (peeglist 20cm puudu). Lõpuks aga taipasin, et minul on see ohulävi liiga kõrgel. Isei tavasõidukid tulid jumala lähedalt mööda. Kas ma mainisin ikka, et need teed olid vähe kitsamad kui see tee, mis Invernessi viis? Igal juhul harrastavad nad siin kihutamist ja napikaid. Hullud! Lõpuks keerasie siis kõrvalteele mis viis meid selle Kõrgeima tipu jalamile. Nüüd läks tee veel kitsamaks. Mina oma eesti meele ja ohutajua oleks tolle tee üherealiseks nimetanud. Millegi pärast oli seal aga kahepoolne liiklus. Nüüd läks tee veel kurvisemaks ja hüppelisemaks. Kui eestis ei näe sa kurvitaha metsa pärast, siis siin ei näe kuna kurv tuleb kas enne või peale küngast, mille taha sa ei näe. Mina, kes sõitis esimest korda sealsetel teedel, ei teadnud kuhu tee keerab peale küngast. Rallitamise tunne tuli veelgi tugevamini peale. Paarkord olid ka sellised hüpekad, kus tagaolijad lõid oma pea vasta autolage ära. Üs moment oli eriti lahe. oli tõus ja selle hari. Kiirus umbes 50km/h (poole vähem kui seal lubatud oli). Küngas oli aga nii järs, et auto tõusis korraks õhku. Õhus olles aga nägime et tee keerab kohe peale küngast 90 kraadi vasakule puu sillale, mis üle oja läks. See oli teine kord, kui kõigil süda paar lööki vahele jättis. Aga õnneks auto võttis kurvi ilusasti ära, vastu ka kedagi ei tulnud. Jälle pääsesime. Elamus oli vägev! Tahaks veel minna sinna mägedevahele sõitma. Seal ei peagi seadust rikkuma, et kiirest sõidust elamust saada.

Jõdsime õnnelike ja tervetena siis kõrgema tipu (Ben Nevis) jalamile. Tegelt oli see mitme mäe jalam, Ben Nevis oli lihtsalt üks neist. Selle mäe tipp oli ka valge lumevaibaga kaetud. Läksime mööda väikest matkarada edasi. Ei hakanud mäeotsa ronima iseseisvalt. Raja alguses olid igasugu hoiatussildid, et sellel rajal on olnud surmajuhtumed, kes rajalt on alla kukkunud. Me ei teinud märkidest suurt lugu (nagu mehepojad muiste) ning asusime teele. Järjekordselt vaade oli lummav. Kahjuks hakkas juba hämaraks minema ja eriti palju normaalseid pilte ei saanud. rada viis orgu kus nägi ühelt mäelt mägijõge järsakust alla tulemas. Üks majake oli orus jõe ääres. Selle maja juurde autoga ei saanud. Ainult jala mööda mägede jalameid ronides. Mina, kaljukits nagu ma olen, ei saanud ometigi ära minna ja mitte natukenegi mööda mäge üles ronida. ronisin siis nati kõrgemale, turnisin seal kalju nukkide peal. Vahtisin seal ülevalt teisi alla, kes paistsid suht väikesed. Muidugi pidid teised minu järgi ootama, kuni ma oma ürgseid vajadusi rahuldasin.

Õues oli päris pime, kui minema asusime. Seekord tahtis üks teine ka roolida. Läks rooli, mina taha. Millegi pärast tema roolimine läks pikemaks kui alguses kokku lepitud. Lõpuks siiski panin oma sõna maksma ja tegime bensukas peatuse. Jube oli teist inimest usaldada, kui ta on esimest korda tagurpidi liikluses. Ma ei saa aru kuidas nad mind usaldasid? Või äkki ei usaldanudki? Nüüd siis võtsime suuna tagasi idakalda poole Šoti keskossa. Tee oli endiselt kurviline. Pimeduses ei näinud ja ausalt öelda polnudki mul eriti aega kõrvale vaadata, aga nii palju sain aru, et selle tee kõrval on kuristik. Nii, et kui siin oleks mõni veok otsa põrutanud, olekime suure tõenäosusega ka kuristikust alla lennanud. Kuidas mahtusid need suured haagistega rekkad seal manööverdama??? Igatahes napikaid tegid nad ka seal meile. Üritasin hoida kohaliku sabas, kuna nemad teavad neid kurve kõige paremini. Aga teistele vist ei meeldinud, kuna sõitsime 120km/h pimedas kurvisel teel. Võtsin siis hoo maha. Aga kuna ma ei tea neid kurve, siis kujunes keskmine sõidukiiruseks 60km/h. Seega mulle tegelikult pingelisemaks. Palju lihtsam oleks olnud teise sabas sõita. Igatahes jõudsime tagasi elusalt ja tervelt.
Prömm

Laupäev, 16. veebruar 2008

TÖÖ, TÖÖ,TÖÖT,TÖÖÖT.TÖÖÖÖÖ, TÖÖÖ,TÖÖÖ, TÖÖÖ,TÖÖÖ,TÖÖ, puhkepäev, TÖÖ,TÖÖ


Lõpuks sai see kõige pingelisem osa läbi. Flagship enam ei treeni meid sadama ja mereohutuse osas. Päeva jooksul tegime üldiselt 7-8 õppehäiret. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Mõni häire läks ikka omadega kapitaalselt metsa, teise häire puhul ei jõudnud ära kiita nad. Enamasti siiski olime vajalikul tasemel ja meiega jäädi rahule. Viimane nädalavahetus olime ka merel. Seega ei olnud meil pikka aega puhkust. Kolmapäev tehti siiski puhkepäev, kuna meeskond oli ikka päris väsinud + teisipäeval said ka õppused läbi. Ma ei pidanudki imekombel olema kolmapäeval sadamavahis...
Seega mõtlesin, et võiks minna Edinburghi ja osta endale iPod. Aga võta näpust. Kolmapäeva hommikul tehti ettepanek, et võiks auto rentida ja Šotimaad avastama minna. Mõeldud-tehtud. Rentisime siis Fiat Panta. Jube väike auto ikka. Kolmekesi läksime road tripile. Põhi eesmärk, kus tahtsime ära käia oli Dundee. Sinnapoole võtsime ka kursi. Dundee asub Edinburghist põhjapool. Sinna põrutasime mööda kiirteed. Kiirteel on sõidukiiruse piirang 120kmh. Algul oli ikka väga harjumata ja nati ka hirmutav see tagurpidi liiklus. Vasaku käega käigu vahetamine vajab harjumist. Neil ei olnud ühtegi automaatkäigukastiga autot rentida. Ega ma tegelikult eriti ei tahtnud ka automaati. Manuaaliga on ju huvitavam. :D Õnneks pedaalid on ikka õiges järjekorras ja käigud ka. Lihtsalt ise istud valel pool autot. Enne väljasõitu palusin kaasreisijatel aeg ajalt meelde tuletada, et ma ikka vasakul pool teed sõidaksin. Mõned korrad algul harjumisest teele välja keerates kippusin minema paremale poole teed. Aga kohe tuli ka meelde, et siin on vasakpoolne liiklus. Plus seda rõhuti lepingus ja sildidki sadama lähedal tuletasid seda neljas keeles meedle.
Jõudsime siis Dundee'sse. Selles linnas oli üllatavalt vähe vanaaegseid hooneid. Suht kaasaegne linn. Nägime sadamas üht vana purje-auru laeva. Hübriid laev siis :P. Muidugi ei saa ju kaubanduskeskusest mööda minna. Vähemalt peab ju sisse vaatama, isegi kui ei osta midagi. Millegipärast tulime ikkagi kottidega sealt välja. Ostsin mõned lühikesed püksid ja triik-vabaaja särgi suveks ja mütsi talveks. Üks vennike sai endale 200 EEKu eest jope ja muud pudi-padi. Kolmas sai ka terve hunniku riideid. Leidsin sealt ka ühe laheda kapuutsiga sooja pusa, aga seda oli ainult üks järgi, XXL suurus. Oleks hea meelega selle Merkule ostnud, aga nii suurt pole vast mõtet. Eks vaatab edasi. Karie võiks ka nati täpsustada, millist pusa ta tahtis. ;)
See kaubanduskeskus oli ehitatud poolkaares vana kiriku ümber. Tundus, et kirik enam ei olnud tegevuses. Ime et sellest pole restorani või midagi muud tehtud. Edinburghis on üks vana kirik, millest on restoran tehtud. Teisest kirikust oli tehtud ööklubi (see oli Dunfermline'is). Kui Eestis tahetakse näiteks Niguliste kirikusse teha ööklubi..... Sellest tuleks vist megaskandaal. :D Britid on ses osas tolerantsemad, mis sest et nad on suurem osa rahvast on usklikud. Kirikuid on pea igas kvartalis ja igas väiksemaski linnas.
proovile panekut jõudsime ka lõpuks sinna ülesse. Väga ilus oli seal. Sammas oli pühendatud II maailmasõjas hukkunutele. Vaade oli tervele linnale mega. Nagu näete ka piltidelt. Ilmaga ka meil vedas. See päev paistis päike. Oli küll suhteliselt külm, eriti varjus aga kevade tunne tuli peale. Nii me siis seal ülTagasi Dundee'sse. Olime seal mere ääres laeva juures kui nägime teisel pool linna kõrget mäge mille tipus oli monument. otsustasime siis sinna minna, sest seal on kindlasti väga hea vaade. Ega me ei eksinudki. Peale mõningast ekslemist ja minu sõiduoskusteeval uudistasime. Nautisime ilusat vaadet, ja ilusat tütarlast. Mis seal mail on ikka väga haruldane asi. Kahjuks oli ta mingi kutiga seal ja amelesid. Meel läks päris kadedaks.
Käidud, nähtud, piltegi tehtud... otsustasime edasi liikuda. Järgmiseks võtsime kursi Perthi poole. Ikka mööda kiirteed ja põhiliselt tuldud teedmööda tagasi. Perth on väike linn. Midagi Keila suurust. Aga see eest suht tihedalt asustatud. Nagu ikka otsisime natuke aega kuhu auto parkida. Ka siin mail ei ole parkimistega kuigi head lood. Raha tahavad igalt poolt saada. Lõpuks parkisime siis Lidle (meie säästumarketi sõsarfirma) parklasse. Ja läksime linna uudistama. Jõudsime sinna täpselt koolipäeva lõpu ajaks. Nooremad ja vanemad õpilased kondasid kampades mööda linna ringi. Kõik ilusti kenasti koolivormides. Hakkasin isegi juba pooldama koolivormi Eestis. Aga ega neid kanda nii mugav vist ei ole. Sellest linnast leidsime ka huvitava prügikasti. Mingile majadevahelisele kitsale vahekäigule oli uhke joonistusega uks ette pandud ja uksetaha prügi lihtsast laiali visatud. Üleüldse on siinmail nende prügikastidega kurvad lood. Neid on ikka väga vähe. Tallinnas on neid pea iga posti küljes kesklinnas, siis siin otsi tikutulega taga. Isegi kui prügikast on olemas, viskavad inimesed prahi ikkagi maha. Ma vist rääkisin kunagi varem prügi olukorrast? Ei hakka teistkorda üle rääkima. Lihtsalt ikka ja jälle paneb mind imestaama, kui räpased võivad olla Lääne-Euroopa linna tänavad. Perthis tegime ka väikse tiiru peale. Ei leidnud eriti midagi huvitavat (kui see kunstipärane "prügikast" välja arvata).
Järgmisena võtsime suuna lääne poole. Algul mõtlesime Glasgows ära käia. Kuna ma olin juba käinud ja teadsin, et ka seal ei ole suurt midagi ning varsti me kolime niikuinii laevaga sinnapoole, siis pole mõtet minna. Läksime hoopis enne Glasgow't olevasse tööstuslinna Stirlingusse. Sattusime teepeale kus oli iga saja meetri tagant ringtee. Šotimaal armastatakse jubedalt ringteid. Väiksemad pole veel väga hullud aga suuremad.... Enamasti suurematel pead sa enne ring teed ära valima raja. Iga rada läks erinevasse väljasõitu. Nii juhtus ka meil, et me ei jõudnud ennem ära otsustada millist rada võtta ja sõitsimegi lõpuks valesse kohta. Tegime siis ümberpööru (mis ei ole ka lihtne suure liikluse tõttu) ning läksime teisele katsele. Leides lõpuks kesklinna lähedal mingi firma parklas koha, läksime vanalinna jalutama. Siin oli ikka vanalinn olemas erinevalt eelmistes linnades. Kahjuks jõudsime sinna juba pimedusevarjus ja fotoka aku vilgutas ka punast tuld. Tegime siiski mõned pildid. Käisime Stirlingu lossi vaatamas. Sisse muidugi enam ei saanud. Aga loss oli mäe otsas (nagu alati) ja sealt oli jälle ilus vaade öötuledes linnale ja ka naaberlinnale. Kahte linna sai eristada ainult siltide järgi. Nii on paljude linnadega siin. Raske on aru saada millal üks linna algab ja teine lõppeb. Vahest on linnade vahel põllumaad, vahest on need ka linna sees.
Nüüd otsustasime tagasi laeva minna. Mõeldud-tehtud. Auto viisin ka Arnold Clarki parklasse, kust ta sai võetud. Oligi päev läbi.
Selline reisimine hakkas aga meile meeldima. Ja tegelikult on isegi kasulikum autoga reisida kui ühistranspordiga. Busside ja rongide piletid on jube kallid. Rongi pilet Rosyth'ist Edinburgh'i edasi-tagasi maksab £4.30 (95EEK). Vahemaa kahe linna vahel on 30km. Vahemaa Rosyth'i ja Dandee vahel on aga kolm korda suurem. Plus rongi või bussiga minnes oleks saanud ainult ühte linna minna, kuna jalutamine linnas võtab oma aja. Autoga läks aga kogu reis maksma £16 (325EEK) per nägu. See hind sisaldab ka bensiini, mis on siin suht kallis (u. 23EEK/l).
Pühapäeval plaanime aga minna Inverness'i. See on meie laeva (Sakala) endine nimi ning selle linna lähedal on ka Loch Ness järv. Äkki näeme ka koletist? Öeldakse, et kui läed Šotimaale, siis peab kindlasti ära käima Edinburghis ja Loch Nessi järve ääres. Nii me siis üritame ka teha. Mina olen muidugist roolis. Mitte sellepärast et mulle jubedalt meediks ja teistel ei lase vaid nii on kõige odavam. Alla 23 aastastel on rent kallim ning kellel on olnud load käes 2 aastat või vähem, on ka kallim. Nii ongi minul kõige odavam (sest ma olen vanuselt teisel kohal ajateenijatest ning load ka käes olnud 4 aastat).
Aitab kah selleks korraks....
Mrömm

Pühapäev, 3. veebruar 2008

Vang

Olen need poolteist nädalat üle elanud.... Vuipii... Selle aja sees ei lahkunud ma kordagi laevalt välja arvatud hommikused jooksmised kai peal. Tekkis taas vangi tunne nagu noorte ajal. Välja ei saanud see pärast, et meil ei olnud vaba liikumise passe tehase teritooriumil. Alati kui tahtsime kuhugi minna (omal vabal ajal loomulikult) pidi keegi meid väravani eskortima ja tagasi (keegi kaatrikaitseväelasest). Mõned siiski käisid koos veeblite ja leitnanditega sportimas üleval baasis. Mina ei viitsinud nii käia. Tahaks ikka ise planeerida oma treeningu aega ja teistest mitte sõltuda. Nüüd siis saime lõpuks vabad bassid. Võime iseseisvalt liikuda laevast väravani ja tagasi. Nüüd loodan ka siis rohkem spordiga tegelema hakata. See aga pole nii lihtne, kuna üle kahe päeva pean ma vahis olema. See hakkab juba vaikselt kogu meeskonda kurnama. Ilmnevad juba vaikselt moraali ja motivatsiooni langused. Mul endal on need asjad kõik kõikumise staadiumis. Vastavalt hetke tujule, tahan kord, et oleksime juba Eestis, siis jälle ei taha. Mõnikord tahan juba et ajateenistus oleks läbi jne. Eestis jälle on see probleem, et seal me ju ei saa nädala sees õhtul minna linnapeale nagu siin. Samas siin pole peale poeskäimise midagi teha. Õhtuti on ka ainult toidupoes käia. Siin väikses linnas (Rosyth) ei ole muid poode eriti. Nädalavahetustel üritan mõnes suuremas linnas ikka ära käia. Kas siis Edinburgh'is või Dumfermline'is. Nagu teate, siis viimases linnas on ilus park ja esimeses suurem valik poode. See nädalavahetus paigutati vabavahi meeskond aga taas HMS Caledonia'sse kuna laeval toimusid kreeni mõõdistamised. Me oleks tõesti nagu vangist välja saanud. Algul mõtlesin ka, et peaks seda siis ikka tähistama. Aga Edinburgh'is tunde ringi kakerdades ja külmetades sain aru et ei viitsi ikkagi. Saab ka nädalavahetust muud moodi nautida... Nii siis tulingi suht vara sealt tagasi ning vaatasin terve õhtu üksi filme arvutist ning täna (pühapäeval) tegin seda sama. Mõne arvates on see mahavisatud aeg. Mina nii ei arva. Mina olen selline inimene kes naudib ka üksinda olemist. Tegelikult mulle on seda vägagi vaja. Ma ei ole seltskondlik inimene. Nii, et mina nautisin seda nädalavahetus ikka mõnuga... Jumal teab millal jälle selline võimalus on. Laeva peal ei ole nii lihtne üksindust nautida. Olen küll omas koikus ja vaatan filme või loen raamatut (kuna olen muusika sõltlane siis pean ka alati muusikat kuulama kõrvaklappidega, nii härib ka teiste liikumine vähem), aga siiski ei ole see privaatsus. Nagu varasematel aegadel jätkan ma ka nüüd seda kommet, et käin üksi jalutamas. Ei sea endale mingit sihti kuhu jalutan. Nii saan ühendada mitu naudingut; jalutamine (mille sõltlane ka olen), kuulata muusikat (jälle sõltuvuse rahuldamine) ning olla üksi oma mõtetega. Vahest küll mõni ikka küsib minult teed (millele alati olen sunnitud vastama, et ei oska) aga enamasti saan rahulikult üksi käia. Üksindus.... mõnus... rahu ja lõõgastus... aju saab puhata. Soovitan kõigile käia üksinda jalutamas. Kuulake muusikat ja jalutage. Ärge mingit sihti seage. See on üks kasulik ja väga hea moodus pingete maandamiseks. Käin ka alati jalutamas, kui olen vihane, kurb või masenduses. Alati peale seda on palju parem olla. Kui aga on juba hea tuju, siis jalutades läheb tuju aina paremaks. Sel juhul on eriti mõnus kuulata Louis Armstrongi laulu "What a Wonderful World". Kui ma üürikorteris elasin, siis käisin pea-aegu iga õhtu enne magama minekut tund aega jalutamas. Peale seda olin parajalt väsinud ka ja uni tuli väga hea. Nüüd takka järgi mõeldes, oleks pidanud vist seda tegema ka siis kui mul unehäired olid. Siis ma ei teinud seda, kuna olin niigi väsinud aga magama ikka ei jäänud.
Aitab kah sellest jalutamise jutus või mis? Kui palju võib ikka jahuda ühest nii lihtsast tegevusest. Räägiks ka nati kultuuri erinevustest. Ma pole siiamaani suutnud välja nuputada, miks neil siin on 99% kraanikausidel sooja vee kraan ja külmavee kraan eraldi. Oleks siis need kraanid näiteks lähestikkugi aga ei nad on mõlemad kraani erinevates otsades ja suht lühikese joatoruga. Kui tahad käsi pesta siis kuuma vee kraanist tuleb siin üldjuhul pea keev vesi ja külmavee kraanist muidugi külm. Ainuke moodus kuidas saada parajalt sooja vett on panna kork äravoolu torule ette ja kraani paras hullk vett lasta mõlemast kraanist. Sedasi aga on ebamugav oma toimetusi teha. Ainuke mõte miks see võib nii olla on see, et nad üritavad nii vee kulu kokku hoida?! Aga miks siis meeste pissuaarid on sellise süsteemiga nagu nad on? Pissuaaridel on kuskil lae all vee paak, kuhu kogu aeg 24h vett peale jookseb. Ja kui paak täis saab, siis jookseb vesi pissuaari. No tore, ei peagi ise oma käsi määrima mingi nupule vajutamisega. Samas olenematta sellest, kas keegi kasutab pissuaari või mitte, vesi jookseb ikka peale. Vee kulu sellega on ju meeletu. Lihtsam on ju nuppu vajutada või keerata. Aga inglastele (kaasa arvatud ka šotlastele) meeldibki kõik keeruliseks teha ja muule euroopale risti vastupidi. Samas samasugust kraani süsteemi olen näinud Taani laeval ning Amsterdami ja Frankfurdi lennujaamades. Seega on see kogu Lääne-Euroopa kiiks? Sel juhul võiks Lääne-Euroopa Ida-Euroopalt õppust võtta.
Muidugi on neil siin ka pistikupesad teistsugused. Eurootsikutega pole siin suurt midagi teha. Ja vajalikke adaptereid ei ole kuigi lihtne leida ei Eestist ega Britaniast. Samas mõningad nipid võin teile jagada, kui peaksite kunagi sellele kuningriigile sattuma. Pistikud on siin kolmeharulised. Ülemine haru on maandus, samas see teeb ka nii öelda luku lahti, et saaks pistiku pessa panna. Kui aga panete pingi ora sinna maanduse auku, siis alumisse kahte mahub ka nati halvasti küll eurootsikud. Kui niisama üritad eurootsikut sisse panna, siis ei lähe, kuna klapid on ees ja need ei avane ennem kui maandus need avab. Samas neil on siin pardlite otsikud sarnased eurootsikutele. Ärge küsige miks nad kasutavad erinevaid otskuid ühes ja samas riigis. Selleks on neil tavalistes toidu kaubanduskeskustes müügil adapterid kus on üldjuhul 3 amprine kaitse sees. Võite osta selle adapteri (ei maksa palju; oli vist £0.60). Võtke kaitse seest välja ja pressige need klemmid seal adapteris kokku. Nii saab ka 220V vool sealt läbi minna. Kui huvitab miks ei võiks siis lihtsalt võimsamaid kaitsmeid panna, siis nii ei saa. Kaitsme pesa on liiga väike suurema kaitsme jaoks.
Üks asi mis mulle siin meeldib on see, et enamuste ülekäigu radade ette on kirjutadud asfaldile kuhu poole pead vaatama. Kuna siin on liiklus muust euroopast vastupidi, siis meile on see kasuks tulnud. Me ju kipume ennem ikka vasakule vaatama ja siis paremale. Siin peab aga vastupidises järjekorras tegema. Pilti sellest näete paar postitust allpool.
Eestis kirjutatakse, et liikluskultuur on jube. Lohutuseks võin öelda, et siin on see sama kui mitte hullem. Nad kihutavad ikka jubedalt. Ka bussid. Kiirusepiirangud ei tähenda suurt midagi neile. Ülekäigu radadel enamasti seisma ei jääda, et inimest üle lasta. Ültse see riik on suht autokeskne. Liikluskorralduselt on mõeldud eelkõige auto peale ja jalakäiate mugavus tahaplaanile jäänud. Samas turvalisus on aga vägagi tähtis neil. Jalakäijatele on tihti ringristmike ja muidu tee ületamis kohtade juurde aiad pandud, et sa suvalisest kohast teele ei hüppaks. Eks seda on ka vaja siin, kuna punase tulega ja muidu umbluu kohast tee ületamine on neil väga populaarne.
Mis puudutab puhtusesse siis pean tõdema, et isegi Tallinna tänavad on puhtamad. Siin avalikke prügikaste on ikka väga vähe. Ka seal kus need on, eelistavad inimesed pigem prügi maha visata. Enamus poodegi ei suvatse oma ukse juurde prügikaste panna. Tänavad näevad suht räpased välja. Meie tehase territooriumil käib vist koristaja kord kuus. Tuulise ilmaga siis hoia silmad lahti, et mingi prahiga piki piilumist ei saaks.

Aitab kah tänaseks. Jätame muuks korraks ka selle kultuuri.
Kena tali...
Mökmm