Rosyth, Edinburgh, Dumfermline

Edinburgh

Terekest siis jälle!
Pool nädalat möödas viimasest kirjatükist. Pakub huvi ka mis vahepeal juhtunud/toimunud on? Kui ei siis toimetage sujuvalt oma tegevustega edasi.
Ega suut midagi juhtunud ei olegi. Reede õhtal tähistasime vennaga nati omi sünnipäevi. Läksime siis vennaga 7 paiku õhtul poodi, et midagi ikka ka juua oleks. Kohalikel aga on vist komme kohe peale tööpäeva lõppu ennast täis juua. 20.00 paiku olid kõik kohad noori (välimuse järgi enamus alaealised) täis ja nad olid juba suht umbe ennast joonud. Teel tagasi poest nägime juba eemalt, et vastu kombertavad kaks maani juuatäis noort tütarlast (välimuse järgi 16-17 aastat vanad). Üks talutas teist. Kui neist möödusime, siis üks vaatas mind uduste silmadega ja ütles: “Hi sugar!” Mind on elu jooksul igasuguste hellitusnimedega hüütud, aga suhkruks veel mitte. Ma selle peale poolnaeratades noogutasin pead ja läksime edasi. Venda ajas loomulikult selline tekst jubedalt naerma.
Et siis kohalikel hakkab nädalavahetus suht varakult ja lõppeb ka selle võrra varem. Klubid pannakse juba 2-3 ajal öösel kinni. Me ka põrutasime sellel õhtal klubisse eestlastele kombekohaselt kella 24 kanti. Ehk siis paar tundi saimegi seal olla. Pileti hinnad kõiguvad keskelt läbi 70 – 120.- kanti. Tol õhtul läksime suht uute avatud klubisse. Algul ei tahetud meid sinna sisse lasta, kuna kahel tegelintskil olid potased jalas. Üks kaasvõitleja hakkas kohe seletama, et oleme viimast päeva Šotimaal ja tahaks pidu panna. Lõpuks lasti ikka sisse. Aga kui sisse saime, siis saime ka aru miks meid sisse lasti; seal peaaeugu ei olnudki rahvast. Alla 20 inimese oli koos meiega kokku. Samas klubi ise oli suht suur. See eest lasti seal minu arust jubehead muusikat; seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad. Loomlikult ühelegi teisele kaasvõitlejale see ei meeldinud. (Pole ikka kerge olla vanatoi noortukite keskel). Aga siiski jäime peaaegu lõpuni sinna, kuna ei täinud uue klubi pileti raha välja käia (eeskätt oli see minu argument :D). Mõned olid piisavalt täis ja käisid ikkagi natuke tantsimas. Naljakas oli see, et lava ees tantsisid ainult tüdrukud ja meie 2 võitlejat nende seas. Lavapeal aga palgatud meestantsijad (kokku vist 5), ühel suuremad musklid kui teisel ning riides ka vastavalt muusikaajastule ehk siis liibuvalt.
Tantsud tantsitu ja joogid joodud, pidi veel sööma minema ja koju. Käisime väkses linnas Dumferline`is aga ka seal oli mitu klubi ja mitu söögikohta öösiti avatud. Söögikohad enamuses olid vist türklaste või selle kandi rahva omad. Kuna aga siinmail enamus klubid ei võta üleriideid vastu, siis käiakse terve aasta läbi klubides klubiriietega ja midagi muud peale ei panda. Kõik sõidavad taksoga uksest ukseni.
Järgmine päev läksin aga Edinburghi šoppama. Kuskil 15.00 kanti jõudsin sinna ja hakkasin poode kammima. Seal on ikka jubedalt palju neid poode. 4 või 5 kaubanduskeskust olid üksteise kõrval. Et kõik poed jõuaks ainult ühelt tänavalt läbi käia, võtab see pea terve päeva. Ma aga olin ära unustanud, et siin pannakse ka kaubanduseskused vara kinni ehk siis kell 18,00 õhtul. Vähemalt laupäeviti. Nii ma jäingi otsimise tuhinas asjadest ilma. Sain ainult endale mütsi. Tahtsin ühed teksad ja muid riideid ka osta. Tegin hinnavõrdlust, lootes, et äkki kõrvalpoes on odavam.
Pühapäeval käisin jälle Dumferline´is shoppamas. Sealt sain 2 kampsunimoodi asja, vabaja jalatsid, pikkade käistega t-särgi ning veel sokke ja aluspükse, kõik see kokku läks maksma umbes 1000.- EEK. Peale edukat shoppamist, läksin jälle Dumferline´i lossi parki jaluama. Nii ilusat parki pole ma veel näinud. Park ise on vähemalt 1km2 suur. Pargi äärtes on suured rohuväljakud. Keskel aga imeilus metsatukake/pargike, millest jookseb oja läbi. Selles metsakeses on väiksed salapärased rajad, mille lõppu sa ei tea, tekitab huvi vaatama minna kuhu tee viib. Oja ise on sügaval lohus. Kõik sealsed teed on tehtud kohalikust maakivist. Seal jookseb väga palju oravaid ringi. Esimest korda kui pargis käisin (siis oli ilus poolsuvine soe ilm), oli 1m2 vähemalt 10 oravat. Ja nad on suht julged. Tulevad ise inimestele päris lähedale süüa lunima. Ka tuvisid on hästi palju, ainult siinsed tuvid on peaaegu poole suuremad kui meie omad. Igatahes mulle meeldib seal jalutamas käia. Mis sellst et sinna linna jalutamine võtab juba 1h aega, aga see on seda väärt. See mu maandamise koht.
Ja ongi esmaspäev käes. Tänasest päevast pole suurt midagi rääkida.
Tänan tähelepaneku eest ja kui on küsimusi, küsige julgelt. Kui osakan, siis vastan ;)
Mömm.