Esmaspäev, 11. veebruar 2013

Semporna Malaisia


Olen nüüd pea-aegu sertifitseeritud sukelduja. Sertifikaadi pidid koju saatma 6 nädala jooksul. Aga niikaua võin ise ikkagi sukelduda.
Kota Kinbalus jätsin kolmanda sukeldumise ära materiaalsetel põhjustel. Aga seal oli kuni viimase päevani ka halb nähtavus (max. 10m). Aga huvitavaid loomi ja taimi nägin sellegi poolest. Vaba päeva käisin põhiliselt poodides ringi (ostsin ainult 2 T-särki). Enamuse ostlemise tegi reisikaaslane ära. Õhtul käisime hiina restoranis söömas. Seal oli Hiina uusaasta tähistamise tava näha. Restoran oli hiina perekondasid täis. Neil on kombeks vanaaasta õhtul perekondlikult süüa ühise laua taga. See tõttu oli restoranis lauad suuremaks tehtud ning iga laua taga istus kümmekond inimest. Esiotsa polnudki meil kuhugile istuda. Aga väikse ootamise peale saime ühe suure laua nelja peale. Söök oli hea (niipalju kui ma maitsta sain). Aga kallis. Iga õhtuga läksid me söögikohad aina kallimaks. Lõpuks pidime tõdema et kõige esimesel ööl söögi koht oli kõige odavam ja parem. Mis sest et nati räpane aga söögid olid maitsvad ja head. Mina tellisin endale hiina restoranist kookospähkli. Sealt jõime kookospiima/vett kõrrega. Maitse ei olnud kõige parem ja ühel reisikaaslasel võttis see kõhu lahti.

 Järgmine päev, ehk siis pühapäeval 10 veebruaril läksime hommiku vara bussi peale. Taksojuhid oskavad ikka raha küsida. Ma tellisin õhtul juba suure takso. Hommikul oli kohal loomulikult väike takso. Kutsuti siis suur. Sõit maksab bussijaama muidu 20RM, siis nüüd küsiti 45 kuna oli ju uusaasta hommik !
Jõudsime bussijaama, olid taaskord kohalikud müügiagendid hordides meie ümber. Nimelt käisime paar päeva varem bussipileteid ostmas, siis küsiti minult kohe, kas meil on olemas reserveerin. Ma kohe vastasin jah, kuna ei viitsinud nendega tegeleda. Ohvriks langes aga üks mu reisikaaslane, keda sikutati lausa särgist igale poole. Iga müügimees tahtis meid saada oma kassa juurde. Lõpuks saime piletid kätte 50RM-i eest (kuigi tavapilet on 75RM).
Hommikul bussijaama jõudes aga hakati meilt bussipileteid käest ära võtma ning uusi vastu andma. Ma siis röögatasin nende peale et ei anna. Selle peale jõudis jooksuga kohale neiukene, kes oli meile pileteid müünud. Tema „Ok, It’s me“. Võttis müügimeestelt piletid ning andis meile. Tuli välja, et roosa buss, millega minema pidi oli ära jäänud või vahetunud uue bussi vastu. Küsisime kohe üle, et kas tingimused on samad: konditsioneer, WC ja istekohad. Tütarlaps noogutas.
Bussisõit kestis 7:30 – 17:00. Nägime ilusat loodust ja mägesid alguses. Aga enamust teest olid tee ääres ainult õlipalmi istandused. Tšunglit ei näinudki praktiliselt. Ahve aga oli küll külluses.
Kohale jõudes ei olnud meil kedagi vastas, kuigi olime palunud Scuba Junkie keskusel tulla. Kohe oli meil kannul üks mees, kelle suust tuli korduvalt üks sõna „Taxi“. Ma siis ütlesin et oodaku, las me nüüd uurime ja vaatame ringi nati. Aga kuna kedagi vastas ei olnud olime sunnitud selle mehikese taksoga minema. Kuna tal taaskord väike auto, siis esimese satsiga läks meie pagas ja üks reisikaaslane ning teise satsiga ülejäänud.
Oleme Sempornas. Jube linn. Nagu oleksime sattunud teise riiki. Ka Kota Kinabalus ulpis prahti vees, aga võrreldes siinsete oludega… Siin on prahti kõik kohad täis. Tänavad haisevad prügi järele. Hulkuvaid koeri ja kasse on kõik kohad täis. Oleme Sukeldumisklubi Hostelis. Minu aknast paistab kinnikasvanud hoov, mis on prügi täis. Tiik on kaetud ühtlase prügi kihiga. Linnud ja loomad aga elutsevad seal.
Jätsin ka esimese sukeldumise siin ära. Päeval käisin üksinda natukene ringi. Ei tahtnud väga käia. Lihtsalt nii jube koht oli. Lisaks pea iga kolmas auto tuututas mulle ning mehikesed lehvitasid. Ma polegi sellest veel hästi aru saanud, kas nad tahavad takso teenust pakkuda või niisama tervitavad. Tänaval ka mehed ütlevad tere. Naised aga löövad silmad maha (siin on moslemi usk domineeriv). Võib-olla on nad lihtsalt sõbralikud… Samas mulle tekitab kõhedust.
Homme lähen sukelduma ainuüksi selle pärast, et pääseda siit linnast välja.

Neljapäev, 7. veebruar 2013



Kota Kinabalu Malaisia


Nagu ikka, jäi mul ka viimase päeva hommikuks palju asjatoimetusi ja jooksmisi. Aga jõudsin sellest hoolimata õigeks ajaks Lennujaama. Panin kilejope kohvrisse ära, et ei oleks liiga palju kraami käeotsas tassida. Õnneks otsustasin jätta fliisi selga. See otsus õigustas juba Tallinnas lennuki peale minnes, kuna pidime õues jalutama lennukini. Hea oli ka see, et tuult ei olnud. Muidu oleks olnud küll oht külmetuda. See aga oleks tähendanud sukeldumisreisi rikkumist (sest nohuga ei tohi sukelduda). Lennukiks Tallinnast Helsinkisse oli FlyBe väike propellerlennuk. Sellega hops ülesse ja alla ning olimegi Helsinkis. Seal oli 3 tundi passimist.  Loogiline oleks, et soojale maale minevad lennukid sõidavad kõik väravate juurde, kust inimesed saavad lennujaamast otse lennukile astuda. Juu siis minu loogika ei tööta õigesti. Viidi meid lennukile bussiga. Osad olid ainult lühikestes pükstes ja T-särgis. Õues -5 kraadi. Jällegi hea, et tuult ei olnud… 
Pean oma varasemad kiidusõnad Finnairi kohta tagasi võtma. Üks jama ajas teist taga. Alustan algusest. Tehes online check-in’i valisin oma arust suht hea koha (sellest väiksest valikust mis oli järgi jäänud). Valisin lennuki taha otsa, keskmise rea vahekäiku. Ekraanilt oli näha, et minu vasakul käel ei tohiks ühtegi istet olla ning selja taga on sein (mis tähendab, et seljatuge alla lastes ei sega ma kedagi). Tegelik olukord oli midagi muud. Mul oli vasakul käel 2 istet. Seljatuge sain alla lasta ainult mõned sentimeetrid, kuna sein oli liiga lähedal. Jalgadel ees palju ruumi ei olnud, sest lisaks eesoleva pingi jalusele oli selle kõrval ka mingi karp. Sellega jamad ei piirdunud. Kuna kohe mu selja taga oli WC-d, siis inimesed sõelusid seda vahet pidevalt. WC pott on vaakumimemisega, seega teeb jubedat lärmi. Lisaks kui WC ust lahti teha, siis sealne valgus paistis täpselt minu peale. Kõrvaklapil oli üks auk blokeeritud. See tähendas seda, et ei saanud kasutada lennufirma kõrvaklappe (millel on vasaku ja parema kõlari pistik eraldi). Pidin kasutama enda oma ning kuulsin ühe kõrvaga halvasti tasakaalustatud heli. Ekraan tegi vahepeal restardi, hangus kinni jne. Söögi puhul mul kah valikut ei olnud, sest viimastele ridadele ei jätkunud kana sööki vaid meil oli valida kas risotto või tühi kõht (2 veinitopsi (18ml) sain tasuta, kolmanda eest küsiti 6€) . Hommikul (südaööl Eesti aja järgi) anti märjad salvrätid, mis oleks pidanud olema kuumad. Mulle lajatati lauale kaks külma rätti…
Peab midagi positiivset kah kirja panema, muidu jääb kogu jutt väga negatiivne. Enda üllatuseks, oli filmivalikutes Ilmar Raagi film „Eestlanna Pariisis“ (pean siiski mainima, et nii filmi, TV, kui muusika valik oli väga väike). Kuna ei olnud seda näinud, siis vaatasin ära. Tehniliste ja muude probleemide tõttu venis filmi vaatamine umbes 3-le tunnile.
Üritasin ka magada, aga see oli rohkem une ja ärkvel oleku piirimail kõikumine. Kuna mul ikka veel millegi pärast ei ole kaelatugi/padi, siis pea püsti hoidmine või toetamine kuhugile oli väga problemaatiline. Olin õnnelik, kui maandusime ning sain lõpuks sellest piinakambrist välja.
Maandusin Bankokis. Kohe lennujaama astudes lõi palav lämbe õhk pikki piilumist. Järgmise lennu aeg oli 3,5h pärast. Üritasin seal lennujaamas veidi pikali olla. Päris magama ei jäänud, vaid kõikusin taas une piirimail. Edasi lendamiseks pidin tegema uue check-in’i . Kui selleks aeg saabus, läksin kohta kus see toimuma peaks. Seal oli üks lett Malaysian Airlainer’i jaoks. Selle ees kuni 10 vist Indiast pärit inimest. Nii pea, kui letitagune töötaja nägi mind, karjus üle Indialast „Kuala Lumpur?“, mina vast „Yes“. Viibutas mind siis leti äärdel. Indialased läksid kahte lehte laiali. Indialased ei tea vist inimese privaattsoonist midagi. Mõni tuli kohe mu külje alla ning vaatas uudishimuga ja häbemata kõike mis tehti. Istekohta ma valida ei saanud (ja hea oli kah!).
Malaysia Airlainer üllatas mind positiivselt. Lennuk oli ilus, puhas, nahk istmetega, ekraan vastasistme seljatoel. Filmide, TV-de, muusika valik suur. Kõrvaklapid töötasid (kuigi heli tasakaal oli ka neil paigast ära). Neil oli ka kõige uuem film Ben Affleck’i „Argon“. Hakkasin kohe seda vaatama. Kuna lend Bankokist Kuala Lumpurisse oli 2h, siis lõpuni ei näinudki seda. Segelikult nägin ainult algust, sest varsti vajusin ma taas une piirimaile. Süüa anti kah sellel lennul. Sain isegi valida, mida tahan. Magustoiduks oli koogi tükike ja KitKat šokolaad. Seega mina olin õnnelik!
Kuala Lumpuris oli mul aega 7h ennem järgmist lendu. Ennem pagasi võtteu otsustasin käia WC nr 2-l. WC-st aga leidsin poti asemel augi maa sees (nagu meil nõuka ajal oli). Häda tegemine oli paras katsumus – kõikuda seal varvaste peal kükitades. Asi oleks võinuv äga s*****i lõppeda. Pagas käes, otsisin vaiksema nurga ning tühja pingi kuhu end siruli visata. Seal sain ka 3-4h vahelduva eduga magada.
19:25 pidi maanduma teiste reisikaaslaste lennuk. Kuna ma nende lennu numbrit ei teadnud, oletasin et selleks oli 19:40 maandunud lennuk. Ootasin neid saabujate värava juures. Neid aga ei kuskil. Ükshetk sain sõnumi, et tulgu ma lennule. Lälsion siis ülesse kohalike lendude osakonna juurde. Seal, näidates oma välja prinditud parda kaarti, öeldi, et see lennuk väljub hoopis teisest lennujaamast. Minu lennuki väljumiseni oli 1,5h ning pagasi ära andmiseni vähem kui 1h. Siis läks kiireks. Ruttu välja taksit otsima. Mingid mustad autod olid reas, kollane sigrimigri uksepeal. Oletasin et on taksod. Oletasin õigesti. Aga siin mail ei käi nii, et lähed ja võtad takso. Pead minema lennu jaama, ostma sealt pileti ning tšekiga taksojuhi poole minema. Kui mul oli kiire, siis selline lahendus oli suht halb. Teel tagasi lennujaama, peatas kinni üks paksem mees. Ta huulilt tuli üks lause „taxi?“. Mina vastu et jah. Näitasin oma parda kaarti, et vaja sinna lennujaama (kirjas oli ainult lühend LCCT – ehk kohalike lendude lennujaam). Tema vastu 16RMS-i. Mina kiiruga OK. Läksime siis üle tee. Tema helistas oma kutile, kes põrutas ette. Ütlesin et mul kiire. Sõidu ajal tahtis juht mult raha saada. Antsin 59-se ning ootasin ülejäänud tagasi. Tema aga ütles et 60 vaja. Mis mõttes 60? Nii me vaidlesime nati hinna üle, kuniks ta helistas oma Bossile. Tema kinnitas mulle kah 60RMS-i. Kuna mul kaasas ainutl 50-sed olidki, küsisin, kas tal on tagasi anda 40 teisest 50-st. Ta vist sai valesti aru. Arvas, et tahan maksta 40RMS-i kogu sõidu eest. Ütlesin siis et piisab Sulle kah 50-st. Lõpuks jäi ta nõusse ning ta kihutas edasi. Jõudsin lennujaama, seal ennem kui mu pagas lubati kaalule panna helistati kellelegi, kas nad saavad minu omale veel järele tulla. Said! Vipii!. Nüüd kiiruga skänneritest läbi ja… Üks asi jäi mul mainimata. Siselendudel oli pagasi piirangud teised. Kohvrile 20kg (norm maailmas on 23kg) ning käsipagasile 7kg (norm 8kg). Minu käsipagas kaalus 8,9kg. Kuskil maailmas pole ma näinud, et käsipagasit kaalutakse. Seal aga oli tõesti ennem skännerit üks mehike kaaluga. Ta aga kontrollis pisteliselt. Tegeles parasjagu ühe naisega, mina jooksin neist lihtsalt mööda. Lõpp hea, kõik hea. Jõudsin lennukile. Sain reisikaaslastega kokku ning jõudsime Kota Kinabalusse.
Kui arvate, et sellega seiklused lõppesid, siis eksite.  Lennujaamast taksot küsides öeldi et hinnaks on 63RMS. Meie teadsime, et peaks olema 15 RMS. Vahe päris suur või mis? Ametlikes kirjades on öeldud, et öösiti on taksode hinnad 50% kallimad. Tundub, et minu matemaatika logiseb kõvasti, sest mina küll sellist protsenti kuidagi ei saa. Aga mis teha. Kell oli öösel 00 ning me pikkadest lendudest väsinud (minul oli kokku 32h reisimist). Ega taksot niisama lihtsalt ka ei saa. Selleks et takso peale minna, pead ostma pileti lennujaamast. Tšekiga jooksed taksojuhi juurde ning saad siis lõpuks oma teenuse.
Jõudsime taksoga oma motelli (või oleks õigem öelda ühiselamu?) taha. Kobisime maja ette ning tilistasime kella. Keegi ei tee ust lahti. Maja nurgal istusid lauas lääne inimesed. Nad tulid appi meile. Neilt saime teada, et vastuvõtu laua töötaja oli juba koju läinud. Mis me siis nüüd teeme? Kuhu läheme? Või lähme kolame tubades ringi, leiame tühja voodi ja kobime sinna magama? Mingid teed pidi jõudsime motelli taha ühte teise majja. Seal lubati meil öö veeta ning hommikul asjad klaarida. Nii sai ka tehtud. Üks rootslane oli see suurim aktivist, kes meid aitas. Tema on üks huvitav sell. Töötas kunagi Norras elektri seadmete paigaldajana. Hetkel teeb Malaisias juhutöid. Meile tundub aga et ta elatub Norra pensionist, sest ta on kogu aeg kas laksu all või vine all.
Hommikul aeti asjad korda nii, et jäimegi „ajutisse“ motelli (või kuidas kutsutakse BackBackersite öömaja?). Tubades on konditsioneer. Algul olime kõik eraldi tubades (välja arvatud tüdrukud), nüüd aga organiseeriti meile ühine nelja voodiga (nariga) tuba. Toad on väikesed aga madratsid pehmed. Meie oleme rahul! Maja taga on suur terass, mille sääsevõrk ümberringi. Seal suur lameekraan telekas seinal, korralik heli süsteem, nahk tiivanid, toolid ja lauakesed. Õhtuti on seal päris hea istuda. Samas on ka söögi tegemise võimalus ja külmkapp. Teenindus on hea ja sõbralik. (http://www.agoda.com/asia/malaysia/kota_kinabalu/bunibon_lodge.html)

Käisin täna esimest korda avavees sukeldumas. Väga lahe oli. Kahjuks nähtavus läks halvaks peale lõunat. Aga siiski nägin huvitavaid vee-elukaid.  Homme veel instruktoriga ning siis peaksin saama ametliku litsentsi sukeldumiseks. Siis saan teistega ühineda. Praegu olen kursustel mina ja üks poola poiss.