Kolmapäev, 24. november 2010

23.11.2010 Ikka veel Tšiili (aga päris palju lõuna pool)

Kajsamooriga sai Ahvenamaal ka ära käidud. Viimati jõudsin mina sinna 2005 aastal. 5 aastat hiljem... Midagi pole suurt muutunud. Tundus ainult, et festival on väiksemaks jäänud. Laevu oli ikka väga vähe. See eest oli terve joru Eesti lipu all olevaid aluseid (Kajsamoor seda kahjuks ei olnud); lodjapoiste Jõmmu, Viikingite laev Turm, Blue Sirius jne. Kahjuks ei läinud purjetamisvõistlus meil jälle kuigi edukalt. Tuul oli nii valest suunast kui vähegi sai. Õhtu tegid huvitavaks lodja meeskond oma Varjuetendusega. See oli tõesti lahe. Kodupoole liikuma hakates, võtsime endale sleppi Turmi. Kuskil Soome saarestike vahel otsustasime teha ujumipeatuse. Siis jõudis meile Jõmmu ka järele. Nii me seal kolmekesi triivisime. Kõik jahid ja kaatrid, mis mööda sõitsid võtsid hoo maha ja jõllitasid seda imepilti, kus kolm ajaloolist laev triivivad ei kusagil. Mõni kaatrimees pidi isegi mitu tiiru ümber meie tegema, et veenduda kas me ikka päriselt olemas.

Sellega said suuremas osas suve reisid/seiklused jutustatud. Nüüd siis hakkan pajatam seiklustes mujal maailmas.

10.10.10 lendasin mina Tallinnast ära Finnairi väikelennukiga (propellerlennuk, millega olen juba ammu tahtnud jälle lennata) Helsingisse. Seal pidin paar tundi passima ning, siis lendasin edasi Londonisse sama lennufirmaga. Finnairi teeninduse ja lennukite mugavuse üle kurta ei saa.

Londonis oli mul üle 5 tunni aega. Mõtlesin seekord siiski linnas ära käia. Mõeldud, tehtud. Tegin check-in’i ära ja hakkasin otsima võimalust kesklinna saada. Kõige kiiremini sai rongiga. Umbes 15 minutit üks ots. Ostsin edasi-tagasi pileti. Läks maksma pea 700 krooni (!) Ühistransport on UK-s jätkuvalt mega kallis. Kardan, et mul oleks vist taksoga ka odavam olnud ära käia. Ja nagu selgus, siis vist ka mugavam. Sest väidetavalt pidi rong minema kesklinna. Aga jalutamine rongijaamast Thamesi jõe äärde võttis aega 1,5 tundi (!). Kui te nüüd natuke matemaatikat teete, siis saate aru, et mul läks väga kiireks, et mitte lennukipealt maha jääda. Tagasi pool teed jooksin. Õnneks rong läks kohe välja rongijaamast. Aga lennujaamas suutsin joosta valesse derminali. Ja see derminal kuhu minema pidin oli umbes 1 km kaugusel. Oi ma sain see õhtu alles joosta seljakott ja läpakakott seljas. Ma saan väita, et olen käinud Londonis (jooksujalu). :D

Lennukist õnneks maha ei jäänud. Lennuk lennutas mind Londonist Hong-Kongi. Lennufirmaks Cathay Pacific. Vältige seda lennufirmat! See oli mu kõige jubedam lennureis üldse. Lend kestis 12 tundi. Selle aja jooksul oli mul võimalus käia WC-s 3 korda. Rohkem ma istme pealt püsti ei tõusnud. Ega see jah lennufirma süü ole. Aga istmed ei kõlvanud kuhugile. Istmed olid kõvad ning seljatugi ei käinud alla. Ainul liikus istme põhi natukene ettepoole. Võtte sellega mul jalaruumi vähemaks. See oli õuduste öö seal istmel magada. Selg valutas kogu aeg. Mäletate kui rääkisin Singapurist tagasi lennates avastasin painutavad peatoe alles hommikul. Nüüd ma hakkasin seda kohe kasutama. Tolku sellest ikkagi ei olnud. Pea vajus sealt vahelt välja ning kuna ma istusi akna all, kus aken oli kohe pea kõrval, siis ei olnud seal ka mingit tuge leida. Ma juba hirmuga mõtlen, et pean ju tagasi ka lendama kuskil 12 tundi... oh õudust...

Vähemalt oli LCD teler vastas istme seljatoes ning kõrvaklapid töötasid normaalselt. Filmi, serjaalide, dokumentaalide valik oli suhteliselt suur. Enamus ajast üritasingi neid vaadata. Mis seal istudes muud ikka teha. Kõrval oli mul abielu paar. Vestlesin ka nedega nati. Nad ise elasid inglismaal (mees iirlane ja naine inglanna) ning olid teel külla oma lapsele, kes elab Austraalias. Hong-Kongist läks neil järgmine lend Austraaliasse 9 tundi. Jube on see Austraaliasse lendamine. 12 istumist, siis mõned tunnid derminalis passimist ning veel 9 tundi istumist. Praegu on mul küll tunne, et mina ei lenda Austraaliasse. Üritan ehk kunagi mingid muud viisid leida. Kui ei saa ilma lennukita, siis ehk lendan äri klassis. Turistiklassis on jube lennata. Meil siin euroopa liinil 3-4 tundi turistiklassis istuda pole midagi. Pikema reisi puhul soovitan küll turistiklassi vältida.

Hong-Kongi derminal oli jube labürint. Aknaid praktiliselt ei olnudki. Orjentatsiooni oli täielikult kadunud. Arvan, et käimise ja rongi sõiduga kokku liikusin päris mitu kilomeetrit maha. Derminalis sain kokku teiste meeskonnaliikmetega, kes olid ka teel samale laevale. Leidsime oma saatja, kes toppis meid mikrobussi ning viis hotelli. Panda hotelli. Seal oli ruumidega mingi jama ning kokkuvõttes pidime olema kolmekesi kaheses toas. Olime hotellis kõigest 5 tundi, seega nende arvates sellest erilist lugu ei tohiks olla. Aga ma oleks küll tahtnud peale pikka väsitavat lendu sirgelt (!) pikali visata. Selle asemel läksime uudistama Hong-Kongi meie hotelli läheduses.

Hong-Kongis oli palav (29 kraadi), palju inimesi ja väga palju pilvelõhkujatest korterelamuid. Olid mõned huvitava disainiga maju ka. Pea iga majade kvartalis oli harjutusväljakud vanuritele. Seal oli näiteks massaaži põrand jalgadele – käid paljajalu või sokkis mööda munakivi tee sarnast matti. Hiljem üksinda ringi konnates leidsin ühe ilusa väikese pargi. Seal oli väikesed ojalabürindid kus ujusid värvilised kalad ning kilpkonnad. Rohkem ei jõudnudki. Siis tuli juba laeva peale minna.

Laeva peal oli mu kursusekaaslane kolmanda mehaaniku trainee (mina olen cadet). Temast sai nädal hiljem kolmas mehaanik. Ta on eesti venelane, kes eesti keelt ei oska pea-aegu üldse. Esimesel tööpäeval hakkas juba arupärimine pihta, miks me omavahel inglise keeles räägime. Järgneva paari nädala jooksul kogu aeg nokiti kursusekaaslast, et kuidas ta elab riigis, mille keelt ta ei oska jne. Ju ta mõtles ka, et lõpetab kooli kuidagi ära, läheb välismaale tööle, milleks talle seda eesti keelt vaja. Aga võta näpust. Eesti keel kummitab ka teiselpool maakera.

Hong-Kongist sõitsime laevaga Lõuna-Koreasse, Jaapanisse ning seal üle ookeani Kesk-Ameerikasse. Esimest korda sain ma laeva pealt maha Mehhikos. Aga sellest natuke hiljem. Esimesel tööpäeval pidin ma otsad andma. Õues oli 30 kraadi sooja, masinaruumis kuskil 60 kraadi. Kogu masina ruum on viiekordse maja kõrgune. Päev läbi pean jooksma treppidest üles-alla. Ma higistasin jubedalt, mitu korda hakkas ninast verd jooksma, nohu tekkis. Õhtuks ma olin nii läbi, et treppidel peale igat paari astet ma pidin seisma jääma ja puhkama, sest jalgades polnud lihtsalt jõudu ning õhku jäi ka väheks. Viimased astmed läbisin tihti neljakäpukil. Vanemmehaanik arvas, et mul oli kliimaga kohanemisega raskusi. Ju vist oli jah, sest paari päeva jooksul hakkas asi juba normaliseeruma. Tagatipuks oli esimene tööpäev 15 tundi pikk. Enne esimest tööpäeva olin ma maganud ainult 4 tundi, kuna jõudsime laeva öösel kell 12 ning paar tundi võttis dokumentide ajamine ning laevaga esmatutvumine. Seega teine öö oli uni väga magus. Kahjuks ida poole sõites tuleb kella kogu aeg edasi keerata. Ehk iga kella keeramisega jääb üks tund vähem puhkamiseks. Kokku oleme vist kella keeranud 12 korda. Mul on lugemine sassi läinud. Neid on jubedalt palju olnud. Lohutan end sellega et tagasi lääne poole sõites saan ma sama palju jälle kauem magada.

Mehhikost pidin rääkimna... Seal läksime esimese asjana randa ujuma. Eemalt paistis rand ilus. Kohal olles olid asjalood teised. Ma pole elu sees nii jubedas rannas käinud kui seal. Kõik kohad oli prügi täis. Paljajalu ei julenud erit käia, kes teab, mis seal liiva all peidus. Liiv ise oli ka tume-mustjas-pruun. Ujudes ujus igasugust prahti mulle vastu, plaastritest purkideni. Ma ei tahtnud seal pead vee alla panna. Tahtsin ainult sealt kiiremas korras ära minna. Edasi käisime poodides ja leidsin kohviku kus sai kohvi eest netis käia. See oligi kogu Mehhikos käimine – praegu. Siit Tšiilist tagasi minnes põikame jälle sealt samast Mehhiko linnast läbi. Kui kedagi huvitab, siis linna nimi on Manzanillo.

Järgmine peatus oli Panama. Linna pilvelõhkujad paistsid juba kaugele merele. Õhtul sain maale ka. Läksime viiekesi – ühte taksosse. 4 matsi tagaistmel. Kitsas oli nati. Taksojuht viis kuskile kaugemale ostukeskusesse. Kuna aga oli 6 õhtul ja tööpäeva lõpp, võttis sinna sõit üle poole tunni. Mu jalad suutsid vahepeal ära surra. Keskusesse jõudes olid pooled poed juba kinni ning teised kohe kinni panemas. Seal ei olnud vähemalt mul midagi teha, kuna ei ole huvitatud ostlemisest. Seda võin ju Eestis ka teha. Peale poodlemist läksime restorani sööma, vanemmehaanik tegi välja. Ma olin tagasi hoidlik ja ei julenud palju tellida. Tuli välja et ma tegin õigesti. Portsionid olid mega suured. Enamus tellisid kallid praed ja ei suutnud kõike ära süüa. Söök oli maitsev. Huvitav oli praetud banaan. Aga järgmine päev oli kõht lahti.

Lasime endale takso tellida, millega sõita sadamaläheduses olnud veel suuremasse ostukeskusesse. Terve tee oli selle takso tagakumm koopas kinni. Takso kummi kärsa haisu täis. Aga kohale jõudsime. Seal käisime toidupoes poodlemas ning uue taksoga laeva tagasi.

Laevaga oleme peatunud Peruus ja Tšiilis mitmes sadamas, aga mul pole aega või võimalust olnud maal käia. Ühes sadamas oli väga palju hülgeid. Üks oli roninud laeva vööris vööripirni otsa ja lösutas seal mõnuga. Kaks olevat lösutanud ka roolilehe peal, aga mina seda ei näinud. Merel nägin ka vaalu. Arvan et olid mõõkvaalad. Parv ujus meist aeglaselt mööda, kui me laevaga triivis olime. Kahjuks ei jõudnud ma oma fotokaga pilti teha.

Esimest korda Tšiilis läksin maha Vaparaisos, mis on pealinna Saantiago üks eeslinnadest. Linn ise asus mägede otsas. Merelt on linna ilus vaadata. Palju vanu maju ilusa arhidektuuriga. Linna minnes aga avastasin et paljud majad on maha jäetud ja tühjad. Algul läksin üksinda linna. Kohe sadama väravate taga oli väike turg. Natuke jalutades kõnetas mind mingi noormees hispaania keeles. Vabandasin inglise keeles, et ei oska histpaania keelt. Tema sonis inglise keeles vastu: muidugi ei oksa te histpaania keelt võib-olla mingid muid keeli... ning jalutas ise minema. Ma oma ette podisesin, et muidugi muid keel, näiteks eesti keelt. Ta hääletoonist võis öelda, et ta heitis ette et ma hispaania keelt ei oska. Jõudsin ühele väikesele väljakule, kus oli jube palju kodutuid koeri ja välimuse järgi otsustrades ka kodutuid inimesi. Tegemist oli siiski kesklinnaga Tegin seal pilte. Üks noorema poolne pois hakkas midagi seletama hispaania keeles jälle. Niipalju sain tast aru, et soovitas kaamera rihma üle pea panna. Ma tegin seda. Ju siin on siis palju vargaid. Kõmpisin edasi. Jõudsin kuidagi tühjemale tänavale. Tegin parasjagu pilti, kui tagant lähenesid kaks noormeest. Üks hakkas jälle minuga hispaania keeles midagi sonima. Teine samal ajal haaras mu fotoka koti ja hakkas seda sikutama. Kott oli diagonaalis üle õla, seega ei saanud ta seda hästi kätte. Nii me seal siis sikutasime. Samas hakkas teine mu fotokat krabama. Kott rebenes sangadest katki ja poiss pani jooksu koos kotiga. Selle peale pani ka teine jooksu. Niimoodi jäin oma fotoka kotist ilma aga fotokas ise jäi alles. See oli umbes 20 minutit peale seda kui sisenesin ametlikult Tšiili riiki. Kena tervitus või mis? Nähes neid lagunenuid maju, vaesust ja vargaid, oli selge, et olin jõudnud kolmandasse maailmariiki milledest räägitakse väikse põlgava alatooniga. Millegi pärast meenutas see kõik mulle 90-ndate Eestit, kus meil oli ka palju vargaid, kes spetsialiseerunud turistidele, majad olid räämas ning vaesust igal pool palju. Mõeldes nüüd tänapäeva Eestile, siis tundub, et me oleme juba heaolu riik või vähemalt selle lävepakul.

Kogu selle kammaja peale pidin tõdema, et siin pool maakera ei ole mõistlik üksinda kuhugile minna, eriti inimtühjadele tänavatele. Ma olen alati tähtsad asjad oma keha lähedal hoidnud ning välismaal väldin üldse liigsete asjade kaasas tassimist. See tõttu tegelt need vargapoisid ei saanud midagi. Said katkise fotoka koti, juhtme arvutiga ühendamiseks ja 256MB mälukaardi. Võib-olla nende jaoks on 256MB palju mälu, minu jaoks pea olematu. Seda juhet ka mul vaja ei olnud, kuna mu uuel arvutil on mälukaardi lugeja.

Vot siis. Sellised seiklused praeguseks. Eks näis mis seiklused veel ees ootavad ;)

Mömm!

Pühapäev, 21. november 2010

19.11.2010 Tšiili

Tervitusi kaugelt maalt! See järgmine lugemine venis väga pika peale. Vabandan selle pärast. Hetkel sõidan konteiner laevaga mööda Tšiilit lõuna poole. Aga ennem kui hakkan rääkima maailma reisist, lõpetan jutu Euroopa reisist.

Jutt jäi pooleli seal kus hakkasime Kajsamooriga Taanist Eesti poole tagasi liikuma. Sellel sõidul oli meri haruldaselt sile ja loomulikult tuule iiligi ei olnud. Ja oi kui hea oli Eestimaa pinnale astuda. Maabusime Sõrus, Hiiumaal. Sealt tegime kohalikele sõbusõitu ja puhkasime päeva-paar. Edasi liikusime Saaremaale, kus võtsime seltskonda peale ning edasi Kihnu, kus oli ka mingi merefestival. Mina sellest suurt osa, ei võtnud, kuna järgmine päev läksin praamiga pärnu ning sealt Tallinna.

Kuni augusti alguseni olime laevaga Eestis. Siis hakkasime taaskord Saksamaa suunas sõitma. Seekord oli eesmärk külastada Rostoki merepäeva. Olime seal pea nädala. Seal oli ka võimalus penži hüppeks, aga A.e ei täitnud oma lubadust ja ei läinud hüppama. Ma üksinda ilma tunnistajateta ka minna ei tahtnud. Rostokis oli mul üllatavalt palju tööd, see sõttu ma väga seda linna ei näinud. Hilis-õhtuti näpistasin endale natukene aega vanalinnas jalutamiseks. Euroopa merepäevadel on kombeks (vähemalt Saksamaal), et enne festivali algust kutsutakse laevade kaptenid õhtusöögile, kus nad saavad tutvuda teiste kaptenitega ning üldinfot festivalil toimuvast, navigatsioonist jne. Nii oli see Kiilis ja nii oli ka Rostokis. Aga Rostokis kutsuti eraldi laevade mehaanikuid õhtusöögile. (!) Üldiselt purjelaevde omanikud ei taha väga kõvasti rääkida, et nende laeval on mootor, mehaanikut ammugi mitte. Rostokis aga kutsuti mehaanikuid õhtusöögile. Ma olin ausaltöelda üllatunud ja meelitatud. Meie söögikoht oli samas majas kaptenitega, ainult nemad olid esimesel korrusel, mehaanikud keldris (?!). Süüa ja juua võis nii palju kui jaksas. Ma sattusin sakslastega ühte lauda, kes väga palju inglise keelt ei rääkinud. Aga nad olid sõbralikud ja aegajalt üritasid viisakat juttu ajada. Mingi hetk hakkasid mulle rääkima, et nad tellisid sellise joogi, millega peale kolmandat pitsi oled omadega lauaall. Ma siis ootasin huviga, mis ime jook see selline on, mis niimoodi niidab. Toodi siis imejoogid pitsis lauale. Oli läbipaistev vedelik, lõhnas nati viina järele aga mingi muu aroom oli ka juures. Võtsin siis julguse kokku ja kulistasin pitsi alla peale kokkulöömist. Seda jooki olen ma ennem ka pruukinud ning eestis müüakse seda minttu nime all. Tahtsin küll neile seletada, et see ei ole selline niiduk ja et ma olen seda tihti peale eel- või soojendus joogina joonud ning 3 pitsi kindlasti mind lauaalla ei aja, aga mis sa ikka umbkeelsetele seletad. Pealegi tundus, et neile piisas ühestki pitsist. Igatahes õhtu oli huvitav ning kõhu sai head sööki täis.

Rostokis oli veel rohkem purjelaevu kui Kiilis. Ning Rostoki kanal on palju pikem ja kitsam. Laeva tee oli nii kitsas, et kahe laeva möödumine oli väga lähedalt ja ohtlik. Laevad sõitsid tihedalt üksteise taga nagu rongi vagunid. Selle tõttu tekkisid ka mõned ohtlikud olukorrad. Paarist huvitavamast räägin teile järgnevalt. Üks purjelaev tuli ühest sadamast ja tahtis ka laeva teele saada. Kuna kõik laevad sõidavad suhteliselt tihedalt üksteise taga, ei olnud neil vahele saada väga kerge. Nagu autoga üritaks keerata kõrvalteelt tiheda liiklusega peateele. Kuidas sa autos käitud, et peateele saada? Ootad kuni mõni auk tuleb? Augud on nii väiksed, et sinna vahele sõites tekitad liiklusohtliku olukorra. Kiire ja võimsa autoomanikul ei ole sellisesse auku väga raske kiirendada. Aga katsu sa seda teha 100 000 tonnise puust purjelaevaga. Aga need hullud hollandlased seda tegid! Meie eestlased arad nagu me oleme, ei julenud kunagi teise laeva sabas väga lähedal sõita. Seega meie ees oli väike auk, aga mitte piisavalt suur, et hollandlaste suur laev jõuaks rahulikult ja ohutult vahele tulla. Nemad eemalt nägid seda auku, võtsid tuurid ülesse ja põrutasid risti meiega kokkupõrke kursil. Nähes neid hullumeelsena trulemas, võtsime kohe hoo maha ehk panime täis tagurpidi käigu sisse. Selleks ajaks kui nad laeva teele jõudsid meie ette, oli nende kiirus päris suur ja neil tekkis raskusi kurvi võtmisega sõidu suunas. Nad põrutasid vastas suunda ja ahtriga vastu laevatee poid (peale poid hakkas madal vesi). Peale kurvi pidin nad ka tagurpidi käigu sisse panema, et mitte eesolevale laevale sisse põrutada. Tagasikäigu pidid andma peale meie veel terve hunnik laevu meie taga ning laevad vastassuunast. Õnneks lõppes kõik hästi. Aga see oli huvitav vaatepilt, kuidas saja aastane purjelaev kihutab. Muidugist kihutasid nad mootoriga.

Teine intsident oli samal päeval kümmekond minuti hiljem. Väikestel jahtidel, optimistidel, kaatritel, purjelauduritel ja muudel tegelintskitel oli vaja ju laevade vahel seigelda sellel kitsal laevateel. Üks kahemehe optimist suutis end täpselt ühe laeva ees küllili keerata. Laev oleks neist äärepealt üle sõitnud. Järjekordselt pidi terve hunnik laevu avarii tagasikäigu andma, meie nende hulgas. Kuna nad aga ei saanud enam oma optimisti püsti, tuli kiiresti kuskilt punane kiirvalvepaat, kes üritas laevadele näidata kus oht on. Ning hakkasid optimisti laeva teelt ära pukseerima.

Ühel päeval ei saanud üks purjelaev teise purjelaeva poordi sildumisega hästi hakkama ning põrutasid oma pukspriidiga teise laeva vantidesse, tõmmates need ribadeks. Sellega oli ühe purjelaeva purjetamised selleks festivaliks purjetatud.

Kaptenid, kes on juba aastakümneid käinud Rostoki festivalil, rääkisid et see aasta oli imelikult vähe õnnetusi. Tavaliselt muutuvad sõidukõlbmatuteks rohkem kui üks laev ning surmaga lõppevad juhtumised pole väga haruldased sellel festivalil. Seega pole me veel midagi näinud. Järgmine aasta ehk uuesti vaatama, mis siis juhtub. ;)

Peale Rostokki läksime Bornholmi saarele Rønne linna. See oli meile väike puhkus peale seda festivali kära (kus muide meie laev seisis täpselt ööklubi ukse all). Rønne on armas suhteliselt väike linn. Mulle meeldib taanlaste arhidektuur ja nende tähelepanu pisiasjadele ning nende huumor avlikus ruumis. Et te aru saaksite, millest ma räägin, peate mu pilte nägema.

Peale Bornholmi purjetasime Karlskronasse Rootsi kuningriiki. Ka seal oli mingisugune festival. Pidavat olema vanade laevade festival, aga vanu laevu kokku üle kümne ei olnud. Ning enamus melust toimus lõbustuspargis. Meil ei olnud seal midagi teha, olime paar päeva ja läksime sealt varem minema. Küll aga jääb mulle paar asja meelde Karlskronast.

Üks õhtu peatas mind kinni vanem naisterahvas ja küsis midagi rootsi keeles. Ma vabandasin inglise keeles, et ei saa temast aru. Ta puterdas inglise keeles vastu, kust ma pärit olen. Kui ütlesin Eestist, hakkas ta kohe rõõmsalt minuga vene keeles rääkima. Ei oska mina ju vene keelt. Puterdasin talle vene keeles vastu, et ei oska seda keelt eriti. Tema ei teinud sellest suurt numbrit. Pea 45 minutit tema ainukesena rääkiski. Mina ütlesin vahest harva mõned üksikud repliigid vahele. Enamus jutust ma ei saanud aru aga nii palju mõikasin et:

  • ta on pärit Kažastanist,
  • vihkab jubedalt venelasi (sellest vist koosneski enamus tema jutu teema; a’la kui palju halba on venelased teinud maailmale ning millised matsid ja hirmsad inimesed nad on),
  • eesti naised ei pidanud eriti ilusad olema tema sõbranna sõnade järgi, see eest eesti mehed küll (mina pidavat ta sõbranna sõnu kinnitama)
  • mina olen skandinaavlase nägu

Lõpetuseks ta tänas mind, et olin nii kannatlik ja kuulasin teda ära. Ning läks oma teed. Ma tegin kiiremad sammud laevapoole.

Avastasime jäätise kohviku kus müüakse elusuuri jäätisi (elusuure hinnaga). Olen ennemgi palju jäätist söönud aga see oli midagi muud. Jäätis koosnes suurest vahvituutust (Eestis nii suuri ei ole olema), 3-st suurest jäätisepallist, terve hunnik pehmet jäätist pallide peal ning kõige tipus muud maiustused. Probleem oli selles, et see hakkas mega kiirusega sulama. Kui ei tahtnud, et enamus jäätisest maha sulaks, tuli elu eest seda õgida. Sõna otses mõttes õgida. Õues oli üle 20 kraadi sooja ja tuulevaikne aga me seal lõdisisime juba poole jäätise peal.