Reede, 28. märts 2008

Tere üle pika aja!


Vabandan Teie ees, et pole nii kaua kirjutanud. Aga kahjuks need lood netiga siin Lääne-Euroopas ei ole nii head kui Eestis ja aega ka pole just palju olnud. Sai jälle üks tiheda graafikuga õppus läbi. Jõudsin vahepeal ka laevaarestis olla (see ka üks põhjuseid netist eemal olekuks), kuna olin hommikul ikka väsinud ja viskasin korraks voodisse pikali. Samas on ka saadud natuke ringi rännata. Käisin jälle Glasgows šoppamas (selle õiges tähenduses, ehk tulin tagasi mõlemas käes suured kilekotid ja seljas pungil seljakott). Hiljuti oli õnne mahtuda autosse, mida juhtis Komandör jašoti mägede vahel tiirutada. Päris mõnus oli ja selle roadtripi käigus tekkis ikka ka soov mingi mägi vallutada. Ega vajadused ei anna ju kannatada. Järgmine päev juba ronisin mäe otsa.

See mäeotsas käimine oli ikka üks mõnus ettevõtmine. Autoga viidi meid sellise mäe jalamile nagu Ben Arthur. Kaardid väidavad selle mäe kõrguseks olema 881m, mida me hiljem avastasime. Lootsime, et ikka vallutasime 1000m kõrguse mäe. Aga võta näpust. Alustasime entusiastlikkult mäkke ronimist. Olime viiekesi, kõik ajateenijad. Ega siis me ei taibanud mööda teed poolde mäkke minna (see tee läks suurte sikk-sakkidega üles poole (mina küll tahtsin mööda teed minna, teised mitte)) Põrutasime siis lihtsalt otse läbi võsa, mis oli täis kibuvitsa oksasid. Võite ise mõelda kui tüütu oli see ja ka valus. Vanamees nagu ma olen, olin ikka viimane. Üritasin ikka võimalikult vähe ennast kriimustada ja mitte kohe alguses ära väsitada. Lõpuks selgus, et mul olidki kõige vähem igasugu kriime. Lõpuks jõudsime teist korda sama tee peale, ainult see tee oli kõrgemal. Noored uljad poisid muidugi tahtsid otse edasi põrutada. Aga kuna ma käisin eelmine päev autoga sõitmas ja nägin neid metsasid mis mägedesse on istutatud(!) (looduslikku metsa ikka neil jube vähe), siis ma ei soovitanud seda. Kõmpisime siis mööda teed paarsada meetrit edasi ja avastasime mägioja. Otsustasime (nemad otsustasid) mööda seda üles minna. Õnneks olid enamusel meis õiged jalatsid jalas, ehk siis sõjaväe saapad. Seega vett väga ei kartnud. Väag ilus oli kõik see ümbrus seal. Jõudsime siis mööda oja nii kõrgele, et metsa enam ei kasvanud. Hakkas rohumaa. Seal pugisid rahus mägilambad ja siin-seal olid jääpurikad ja lumelapid. Kõmpisime aga edasi ülesse kuni olime madalama mäe tipus. Seal oli ilus vaade, kuivand rohi, tuul ja lõunapaus. Paus läbi, kõtus ka midagi ja hakkasime siis oma eesmärgi poole liikuma, milleks oli siis nati eemal ja veel kõrgemal olev kaljukivi. Jõudnud sinnamaale, kus juba lumi kattis enamus maapinda, läks asi huvitavamaks. Üle pika aja saime lund katsuda (Šotimaal ei ole ju lund nagu teil seal Eestis on/oli). Paar lumepalligi üksteise poole virutatud nagu pühaks kombeks ikka lume puhul. Aga sellel kõrgusel hakkas asi juba vähe kaljulisemaks muutuma ehk siis kivisemaks. Kivi iga paari meetri tagant ja lumi vahel, mis tegi asja libedaks. Meid see muidugi ei heidutanud. Jõudnud siis lõpuks selle kaljunuki juurde (mina viimasena ähkides ja puhkides muidugi), avastasime, et see ei olegi kõrgeim tipp sellel mäel, plus selle kaljunuka otsa ei olnud võimalik ronida ilma erivarustuseta (ja siiski oleks olnud raske). Teinud siis hunnik pilte ja ohtlikku turnimist selle nuki juures liikusime edasi selle päris tipu poole, mis aga oli vägagi hästi vallutatav. Seal aga oli ilus vaade, tugev tuul, tuisk, paks lumi, ja meie- õnnest õhetamas ja säramas. Teised huikasid õnnest ja võimust, mina lihtsalt naeratasin vahelduseks. Lume sisse sai ka siis Eesti Merevägi kirjutatud ning kõikide vallutajate nimed. Tipus jõudsid teiseltpoolt mäge ülesse ka teised vallutajad. Vahe oli selles, et nad ei olnud meiega ning neil oli kõik mägedevallutamiseks vajalikud varustused olemas (naelsaapad, paksud joped, seljakotid, käimis suusakepid jne). Samas meil enamus olid tressides ja saabastes, mina teksapükstes ja saabastes ning kapsun ja vest. teisisõnu me olime lihtsalt turistid kes juhusliult sattusid sinna ja nemad nagu oleks pikalt ette plaaninud seda matka. Millegi pärast nad ei tahtnud meiega eriti rääkida. Läksid vähe kaugemale maha istuma. Huvitav miks? :D
Oldud tipus, tehtud hunnik piltegi, hakkas enamustel seal tuule käes külm. Õhu enda temperatuur oli maar kübalat üle nulli, aga tuule käes oli ju alla nulli. Hakkasime alla minema. Järsku tudus see tee, kust me tulime palju ohtlikum. Alla on ikka raskem minna. Kui üles tulles lumi aitas (said trepi astmeid teha), siis alla minnes lumi ei aidanud kuidagi (need trepi astmed ei tahtnud kanda). Mõned leidsid siis parema lahenduse- lasta liugu. Üks lasi pea ees, õnnestus tal siiski napilt paarist kivist mööda tüürida, teine lasi pepu peal. Mina üritasin enamuse aega siiski jalgadel püsida. Jõudnud tagasi lumepiirini, hakkas mul jälle parem põlv valu tegema. Jälle pidin hakkama puujalga mängima. Alla läksime aga vähe teisest kohast kui üles tulime. Seal oli asi vähe järsem. ikka mööda mägi oja (ühe mäe peal on neid väga alju). Nii mõneski kohas tuli tagurpidi kaljuronimist harrastada. Kivid sellel jõel olid muidugist lahtised. See aga ei takistanud pikki hüppeid teha nende peal ning lihtsalt tasakaalu harjutusi. Jõudnud lõpuks alla, hakkasime ühe väikse linna poole minema, mis asus paar kolm miili eemal (korrutage 1,2-ga), kuna auto ei saanud meile nii kiiresti järgi tulla. Mina mängisin ikka puujalga. Ka järgmine päev mängisin. Hommikul jooksin ka puujalaga :D Järgmise päeva õhtuks oli põlv juba enam vähem, ei teinud enam eriti valu. (Mäe tippu, kus ära käisime, näete viimasel pildil.)

Aga jah, tänu sõjaväel sain teada, et jooksmine, matkamine või igasugune pikem jalgadel tatsumine ei ole mulle tervislik :( Järgmiseks pidavat puusad alla andma. Ehk varsti olen invaliid valmis. Kes veel julgeb vaielda, et ma ei ole vana :P :D See selleks. Aga sõjaväes olles ikka ja jälle tundub, et ma olen lasteaias, kus kõik lapsed peavad mind lolliks. Minust on siin ju ainult üks ajateenija vanem, see ka joodik. Räägitakse, et ajteenistus teeb su lõpuks meheks. Ma ei oska enda kohta kommenteerida, aga pohhuistimaks olen küll muutunud. Kui ikka ennem üritasin kõike teha võimalikult hästi ja olla võimalikult paljudele inimestele meelejärele (mis siiski pole võimalik), siis nüüd... siis nüüd... kuhigi poole ma liigun... ma ei ole kindel, kas selline uus mina mulle meeldib, aga eks näis. Üritan ikka muutuda ajas ja mitte jääda kas lapsepõlve, teismelise aega (üks hullemaid aegu kuhu kinni jääda minu arust) kinni. Ma ei ole see kes olin eile jne. Mingil põhjusel osad inimesed ei ole näinud minu arengut/muutust. Võtavad mind ikka sellisena kes ma olin aastaid tagasi... See ajab mind närvi. Et eelmisele tekstile loogikat anda, siis ütlen, et peale sõjavage ma Harryga enam eriti tihedalt ei suhtle. Tema on teinud a samasuguse otsuse minu poolt. Vähemalt oleme ühel asjal ühte meelt :D

Aga nüüd aitab. Järgmine kord kui peaksin kirjutama, olen juba Eestis. Kallite sõprade juures kes mind on igatsenud. Ma poleksi uskunud, et nii paljud inimesed igatsevad mind tagasi. Ma pole ju kunagi teab mis peohing olnud või seltsiline. Samas, kui inimesel on mure, siis ikka üritan lohutada ja nii head nõu anda kui oskan. Enamasti aga on inimestel vaja kedagi, kellele lihtsalt rääkida ning kes lihtsalt tunneb kaasa ilma et annaks nõu või targutaks.
Igatahes, igatsen ka juba kodumaale. Koju, sõprade juurde, isegi kallist õde.
NÄEME EESTIS!

Mõmmi kalli kõigile, kes seda tahavad!!!!



Ps. Kõik kes seda blogi loevad, võiksid endast märku anda, kas siin samas, orkutis, rates, maili teel, telefoni teel, isiklikult... Tänan ette ära!