Loch Ness

Mõeldud-tehtud. Käisime siis ära selle kurikuulsa Loch Nessi järve ääres. Aga alustaks algusest peale? Autoks oli see kord meil Renault Megan. Sõitjaid oli viis inimest kokku. Minul nagu ikka, ees polnud vigagi. Vähe mugavam kui see elmine käula. Tagaolijatel oli ka ruumi vähe rohkem kui selles eelmises. Aga korra õnestus mul ka seal taga istuda (kõik tahavad ju vasakpoolset liikluses sõitu ära provida), suht kitsas ja ebamugav oli seal minu arust. Ma ei saa siiani aru, kuidas see kahe meetrine vend kõik see aeg suutis seal istuda (terve päeva ~500km). See selleks. Alustasime sõitu algul kenal suurel-laial kiirteel põhja poole. Mingil hetkel sai kiirtee otsa ja jätkus kaherealine tee. Enam-vähem Eesti kaherealiste teedega ühte mõõtu, ainult teepeenraid ei ole neil. Selleks on neil eraldi umbes iga paarisaja meetri järel taskud, kus saaab peatuda. Tee äär on kas ära ääristatud kiviplokiga, või lihtsalt tuleb kohe muru. Pikk oli see sõit Invernessi. Vahepeal nägime Briti sõdureid metsalaagrit tegemas või midagi sellist. Neil need laagrid ikka eriti luks varjandiga. Kogu meestekarjale oli toodud kümmekond või isegi rohkem kuivkäimlaid. Mina noorteajal sellist luksust ei kohanud metsalaagrites. Mida kaugemale põhjapoole jõudsime seda ilusamaks ja maalilisemaks läks loodus. Linnad enam ei olnudki külg-külje kõrval nagu siin Edinburgi läheduses (~50km raadiuses). Nüüd hakkas mulle kohale jõudma see õige Šoti ilu. Kõrged mäed, ilus loodus, metsa ka nati rohkem (eriti mägedel).

Jõudsime Invernessi. Käisime väiksel pea-šoppamise tänaval, mis oli suht väike. Läksime üle jõe ja tagasi, klõpsutasime nati piltte. Käisime mingis restoranis lõunat söömas. Kuna enamus teenndajaid olid pilusilmad, siis oletasin, et tegu on mingi idamaa söögikohaga. Aga söögid olid kohaliku tavajärgi tehtud. Eriliseks tegi selle söögikoha see, et maksid £6.50 ja söö niipalju kui sisse läheb. Ise tõstad endale ette oma südametunnistuse järgi (mida ma hakkan kahtlustama, et eestlastel ei ole). Eraldi pidid maksma ainult joogi eest. Isegi õuna ei tohtinud sealt kaasa võtta, vaid pidid kohapeal ära sööma.

kurviline, samas kiire. Kiiruspiirang oli seKõtud täis, põrutasime edasi Loch Nessi poole, ehk siis lääne poole. Ka sinna viis kaherealine tee, aga veel kitsam ja aina käänulisemaks läks. Pikki Loch Nessi minev tee olial 100km/h. Eestis oleks sellisel teel max. 70km/h või kohati isegi 50km/h. Seal aga kohalikud kihutasid 120km/h. Sellel teel tekkis küll rallitamise tunne. Pidevalt vääna rooli, sirget teed oli korraga max. 50m. Lahe... Paremale jäi meil mägi, otse tee kõrvalt kerkis ülesse ja vasakul Loch Nessi järv. Tegime siis järvejuures mitu peatust. Järv on päris pikk. Vist oli 50km kanti, aga võin ka nati eksida. Vaade oli maaliline. Järvekoletist aga nägin ainult kohaliku hotelli juures autotee aluses käigus (seinapeale maalituna) ja maja ees seisnud kuju.

Järgmine siht oli Šotimaa kõrgeim tipp ära näha. Selleks pidime pikki Loch Nessi järve sõitma. Teed enam seal põhjapool sirgeks ei läinudki. Igal pool olid mäed ja autoteed vooklesid mägedevahel. Igati lahe... Kuni sinnani, kui tulin parasjagu paremast kurvist välja ja avastan et vastu sõidavad suur rekka ja tema taga reisibuss. Veok oli oma parema rattaga meie rajapeal. Eestis poleks see väga hull. Meil tavaliselt jätkub ka asfaldit nii palju, et saaks ohutult mööda sõita. Seal aga mitte. Seal on jooned sama laiad maas kui Eestis (need kitsamad teed) aga peale joont ju vaba asfaldi ja teepeenart ei ole. Seega polnud mul kuhugi keerata ja seisma ka õigeks ajaks ei saa. Mõtsin juba et pauk tuleb ära ka nüüd. Mul oli auto juba äärekivis ratastega aga näis et kokkupõrget ei saa vältida. Siiski viimasel hetkel võttis veok ennast oma rajale. Nüüd oli auto ja peegli vaheks umbes 80cm. Väike ehmatus oli aga põrutasime edasi. Pärastpoole tulid veel veokid vastu, minu arvates jälle ohtlikult lähedalt (peeglist 20cm puudu). Lõpuks aga taipasin, et minul on see ohulävi liiga kõrgel. Isei tavasõidukid tulid jumala lähedalt mööda. Kas ma mainisin ikka, et need teed olid vähe kitsamad kui see tee, mis Invernessi viis? Igal juhul harrastavad nad siin kihutamist ja napikaid. Hullud! Lõpuks keerasie siis kõrvalteele mis viis meid selle Kõrgeima tipu jalamile. Nüüd läks tee veel kitsamaks. Mina oma eesti meele ja ohutajua oleks tolle tee üherealiseks nimetanud. Millegi pärast oli seal aga kahepoolne liiklus. Nüüd läks tee veel kurvisemaks ja hüppelisemaks. Kui eestis ei näe sa kurvitaha metsa pärast, siis siin ei näe kuna kurv tuleb kas enne või peale küngast, mille taha sa ei näe. Mina, kes sõitis esimest korda sealsetel teedel, ei teadnud kuhu tee keerab peale küngast. Rallitamise tunne tuli veelgi tugevamini peale. Paarkord olid ka sellised hüpekad, kus tagaolijad lõid oma pea vasta autolage ära. Üs moment oli eriti lahe. oli tõus ja selle hari. Kiirus umbes 50km/h (poole vähem kui seal lubatud oli). Küngas oli aga nii järs, et auto tõusis korraks õhku. Õhus olles aga nägime et tee keerab kohe peale küngast 90 kraadi vasakule puu sillale, mis üle oja läks. See oli teine kord, kui kõigil süda paar lööki vahele jättis. Aga õnneks auto võttis kurvi ilusasti ära, vastu ka kedagi ei tulnud. Jälle pääsesime. Elamus oli vägev! Tahaks veel minna sinna mägedevahele sõitma. Seal ei peagi seadust rikkuma, et kiirest sõidust elamust saada.

Jõdsime õnnelike ja tervetena siis kõrgema tipu (Ben Nevis) jalamile. Tegelt oli see mitme mäe jalam, Ben Nevis oli lihtsalt üks neist. Selle mäe tipp oli ka valge lumevaibaga kaetud. Läksime mööda väikest matkarada edasi. Ei hakanud mäeotsa ronima iseseisvalt. Raja alguses olid igasugu hoiatussildid, et sellel rajal on olnud surmajuhtumed, kes rajalt on alla kukkunud. Me ei teinud märkidest suurt lugu (nagu mehepojad muiste) ning asusime teele. Järjekordselt vaade oli lummav. Kahjuks hakkas juba hämaraks minema ja eriti palju normaalseid pilte ei saanud. rada viis orgu kus nägi ühelt mäelt mägijõge järsakust alla tulemas. Üks majake oli orus jõe ääres. Selle maja juurde autoga ei saanud. Ainult jala mööda mägede jalameid ronides. Mina, kaljukits nagu ma olen, ei saanud ometigi ära minna ja mitte natukenegi mööda mäge üles ronida. ronisin siis nati kõrgemale, turnisin seal kalju nukkide peal. Vahtisin seal ülevalt teisi alla, kes paistsid suht väikesed. Muidugi pidid teised minu järgi ootama, kuni ma oma ürgseid vajadusi rahuldasin.

Õues oli päris pime, kui minema asusime. Seekord tahtis üks teine ka roolida. Läks rooli, mina taha. Millegi pärast tema roolimine läks pikemaks kui alguses kokku lepitud. Lõpuks siiski panin oma sõna maksma ja tegime bensukas peatuse. Jube oli teist inimest usaldada, kui ta on esimest korda tagurpidi liikluses. Ma ei saa aru kuidas nad mind usaldasid? Või äkki ei usaldanudki? Nüüd siis võtsime suuna tagasi idakalda poole Šoti keskossa. Tee oli endiselt kurviline. Pimeduses ei näinud ja ausalt öelda polnudki mul eriti aega kõrvale vaadata, aga nii palju sain aru, et selle tee kõrval on kuristik. Nii, et kui siin oleks mõni veok otsa põrutanud, olekime suure tõenäosusega ka kuristikust alla lennanud. Kuidas mahtusid need suured haagistega rekkad seal manööverdama??? Igatahes napikaid tegid nad ka seal meile. Üritasin hoida kohaliku sabas, kuna nemad teavad neid kurve kõige paremini. Aga teistele vist ei meeldinud, kuna sõitsime 120km/h pimedas kurvisel teel. Võtsin siis hoo maha. Aga kuna ma ei tea neid kurve, siis kujunes keskmine sõidukiiruseks 60km/h. Seega mulle tegelikult pingelisemaks. Palju lihtsam oleks olnud teise sabas sõita. Igatahes jõudsime tagasi elusalt ja tervelt.
Prömm