pühapäev, 23. august 2009

13.08.2009 India ookean


Peale Koread seilasime Hiinasse jälle. Seekord linnadesse kus pole varem käinud. Esimesse linna, Qingdao, ei läinud, kuna jõudsime õhtu hilja sinna ning hommiku vara sõitsime minema. Ei hakanud üksinda öösse seiklema minema. Mööda sõites mõned pildid linnast tegin küll. Teises linnas, Ningbo, õnnestus maal käia. Ningbo asub Shanghai lähedal, aga hinnad olid meeletud kõrged. Pudel õlut maksis mermeeste pubis 5 dollarit ning linna kohvikus nati alla 4 dollari. Kaubanduskeskustes olid hinnad samad mis euroopaski, mõni asi isegi kallim. Seega jutt, et Hiinas on asjad odavad, on müüt. Odavalt saad kuskilt nurga tagant mustalt turult. Sealt ostes aga ei tea kunagi, kui kvaliteetne asi on. (Oma seljakotiga olen siiski veel rahul, ainult annab värvi)
Sadamast viidi linna piirile meid Mazda 6-ga. Sealt istusime ümber vana laguneva minibussi peale. Juhid vahetasid raha. Hiljem selgus, et ei vahetanud pisavalt palju. Linnast pole eriti midagi rääkida. Kaasaegne linn, ilma eriliste arhidektuuriliste vaatamisväärsusteta. Peale ostlemise polegi suurt midagi teha. Seega, mulle oli see linn pettumus.
Peale poodlemise, ütlesime autojuhile, et tahame minna kuskile õlut jooma aga mitte Meremeeste klubisse. Too hakkas aga vastu, et ta peab meid sinna viima. Tal pidavat halvasti minema, kui ei vii. Seega olime nõus minema sinna ja ühe õlle tegema ning siis kuskile mujale. Seal klubis oli baari lett, väike tantsu plats ning taga pool diivanid. Üleval korrusel pidavad ruumid olema massaži ja tsigi-tsigi jaoks. Seega bordell ja baar ühes kohas. Me olime esimesed kohale jõudnud külalised sel õhtul. Hiljem toodi veel mingeid meremehi. Uksest sisse astudes tõusid kõik tüdrukud diivanitelt püsti ja läksid tantsuplatsile, kus meil oli hea vaade neile, kui sinna poole vaatasime. Teadsin, mis sorti tüdrukutega tegemist on ja ei tahtnud nendega tegemist teha. Kuna õlu oli 5 dollarit, ei tahnud ma teadagi mis see tsigi-tsigi veel maksma läheks. Kuna baari leti tagant polnud peale pudeli midagi vaadata, keerasin korraks ümber vaatama seinal olnud suurt ekraani, kus tulid muusikavideod. See oli viga. Tüdrukud muutusid millegi pärast kohe väga elevile. Kohe lähenes mulle naisterahvas, kes tundus olevat nendest kõige vanem. Tal oli kähe hääl, pruuniks värvitud pikad juuksed ning sale keha. Asiaadi kohta päris ilus tüdruk. Küsis mult, kas ma teeksin talle ühe õlle välja. Ma hoidsin naeru tagasi. Ostsin talle siis ühe õlle ($5 !!!). ta üritas siis jutulõnga üles kerida. Ma vaikne poiss (nagu teate), ei võtnud väga vedu. Mingi hetk hakkas ta mu kaelale ja seljale mazzaži tegema. Üritasin nautida olukorda nii palju kui sai selles keskkonnas ning hoidsin ikka veel naeru tagasi. Peale massaži pakkus, et lähme üles ja ta teeb mulle korralikku massaži. Ütlesin ei. Ta kohe ruttama et massaži võin saada ka ilma tsigi-tsigita. Ikka veel keeldusin. Mingi hetk ta sokutas teise tüdruku teki praktikandile, kes mu kõrval istus. Too pidi ka tüdrukule õlle välja tegema. Jutu käigus üritas ta minu ja teise poisi tillut katsuda võrdlemiseks vist. Ta oletas, et need on kikkis selle jutu peale. Minu oma ta ei leidnud. Sest mind see jutt ei erutanud vaid ajas naerma. Kogu ta jutt ja liigutused olid nii klassikalised ameerkika filmidest. Kogu see aeg, mis me seal olime, oli mul tükk tegu, et mitte neile näkku naerda. Mingi hetk ta siis taipas, et meist ikka asja ei saa, ütles „after” ja läinud ta oligi. Rohkem ma teda ei näinud.
Peale hiinat sai jälle Singapuri sõita. See kord käisin linnas ka. Singapuris elab igast rahvusest inimesi. Suuremad kogukonnad on hiinlased ja indialased. Kuna ma läksin 2 indialase ja ühe ukrainlasega linna ning indialased tahtsid kindlasse kaubanduskeskussesse minna, siis olin sunnitud ka nendega india linnaossa sõitma. Mul ei olnud mingit huvi midagi osta. Praktiliselt igas linnas kus oleme käinu jooksevad kõik kohe poodi. Mul oli pooditest juba kõriauguni. Ma olin huvitatud rohkem kohalikust vaatamisväärsusest, kultuurist ja arhidektuurist. Peale selle keskuse tahtsid nad järgmisse kaubanduskeskusesse minna. Mul sai siiber ning läksin üksi linna avastama. Kahjuks läks siis juba õues pimedaks, ning pildi tegemine oli raskendatud. Sealt kaubanduskeskusest ma teadsin ainult kuhu poole jääb umbes kesklinn ning kesklinnast oskasin jälle enam-vähem öelda kus on meie laev. Natuke ekseldes jõudsin siiki kesklinna. Jala. Sealt üritasin ranna äärde saada. See üritus luhtus. Labi kesklinna läheb mitu kiirteed. Mul oli vaja saada üle jõe, seega läksin silla peale millel oli kõnni tee. Üle silla jõudes läks trepp sillast alla ei kuhugi. Kõnni tee lõppes lambist ära. Paremal pool oli kõrgemal kiirtee, vasakul traat aed, mille taga mingi tööstushoone ning seljataga jõgi. Otse ees läks õrn sisse talutud rada. Otsustasin mööa seda minna, kuna ei tahnud enam pikka teed tagasi minna. Rada juhatas sama kiirtee äärde. Seega, paremale jäi kiirtee ja vasakule betoon sein ning ma kõmpisin mruribal. Oletasin, et inimesed on siin käinud, ju siis pean kuhugi välja ka jõudma. Peale paari kilomeetrit hakkas kiirtee lõppema. Rada keeras ära mingi mini dšungli sisse. Õues oli pime, kott pime seal metsatukas. Läksin siiki sisse. Mingid imelikud elukad häälitsesid seal. Vasakul oli ikka betoon sein, paremale oli väike kallak ja väga tiheda taimestikuga loodus. Mõtsin, et kui keegi mu siin oimetuks lööb ja metsa viskab, ei leia keegi mind enam siit. Mingi hetk tuli kuskil valgus, aitas paremini näha ümbrust. Umbes samal ajal märkasin sisalikku seinal ronimas. Ei olnud väga suur sisalik, päris armas teine. Täpselt mu silmade kõrgusel. Ma ei ehmatanud, kui keegi seda arvab. Mulle sisalikud meeldivad. Dšunglist välja astudes sattusin tänavale, kus oli kõnni tee. Ma olin õnnelik. Inimesed vaatasid nati imelikult kui võsast astus välja lumivalgetes riietes fotokaga turist. Hakkasin otsima kust kesklinna tagasi saaksin. Aga seda ja ristuvaid teid ääristasid betoonseinad. Igal pool nägin ehitustöölisi, kes vaatasid mind vähe imelikult. Hiljem sain teada, et sattusin ühele väga suurele ehitusplatisile. Nad ehitasid kasiino ja meeleleahutus keskuseid. Mitmel ruutkilomeetril käis ehitustöö. Ja mina olin kuskil selle keskel. Mingi hetk üks ehitustööline küsis kuhu ma minna tahan, seletasin siis et otsin väljapääsu kesklinna. Pilvelõhkujad paistsid kõik väga lähedalt, aga ükski tee ei viinud sinna. Ta siis juhatas, et läheksin läbi ehitus platsi, pooleli oleva pilvelõhkuja alt läbi ning olengi varsti kesklinnas. Tuletan teile meelde, et olin lumivalgetes riietes, sandaalid jalas ning fotokas kaelas. Kõik teised käisid tööriietes ja kiivrid peas ringi. Käisin siis nagu valge kummitus läbi ehitusplatsi ning lootsin, et migagi mulle pähe ei kukuks. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna. Nüüd oli vaja laeva peale saada. Kuna mul kohalikku raha ei olnud ja pangad olid ka kinni, pidin ma sinna jala saama. Sain ka! Kokku kõmpisin umbes 4 tundi jutti (sandaalidega). Sadama väravas avastasin, et poes pandi mul ju koti lukud plastikust juhtmekinnitusega kinni. Lahti saab ainult katki lõigates. Mul ei olnud nuga kaasas, ning väravas ei olnud ka neil ei nuga ega kääre. Mu pass ja muud vajalikud dokumendid olid kotis lukutaga. Lõpuks putka valvur leidis küüne tangid. Hiljem sain teda, et Singapuris ei tohi inimene endaga isegi tasku nuga kaasas kanda.
Järgmine sihtkoht oli Araabia Ühend Emiraadid (AÜE). Läksime Jebel Ali sadamasse, mis oli Dubai külje all. Kuna sadama territooriumilt väljaminek oli mega keeruline ning paberimajandust mõtetult palju, ei viitsinud keegi minna. Ma ka üksi ei hakanud minema. Pealegi sellise palavusega ei saagi väljas eriti käia. Päeval oli õues 45 kraadi ja seda varju käes. (Kajutis 30 kraadi.) Õhk niiske ja tolmune. Masina ruum oli varsti õrna liiva korra all. Sadam ise oli mega suur. Inimesed elasid sadama territooriumil. Sadam moodustas ise juba linnakese. Käisin poes, kust ostsin jäätist ja meremeeste klubis. Seal oli restoran ja väike pood. AÜE on islamik maa, seega alkohol keelatud, välja arvatud hotellides kus turistid peatuvad. Paistab, et ka seal klubis oli alkohol lubatud, kuna esimese asjana küsiti meilt, kas tahame õlut. Sellel klubil oli väljas isegi bassein olemas. Bassein oli päikese käes, oletan et see võis paras supikatel olla. Peale seda kuumašokki oli 30 kraadine soojus juba päris talutav.



23.08.2009 Tallinn


Peale Dubaid jälle Singaputi ning seal oli kojulend. Päris paljud meeskonna liikmed vahetusid Singapuris. Isegi mul oli asendaja Eestist. Ühe öö pidin veetma hotellis ning lennuk läks järgmise päeva hilisõhtul. Seega jäi terve üks päev aega linnas kolamiseks. Järjekordsel õnnestus mul üles leida kõnnitee lõpud ning ekselda tühermaadel. Pilte sai hunnikute viise tehtu.
Kõigist seitsmest riigist, kus käinud olen selle reisi jooksul, meeldis kõige rohkem Singapur. See linnriik on tõeline metropol. Nii palju erinevaid rahvuseid ja kultuure. Arhidektuurile on suurt rõhku pandud. Inimesed on sõbralikud. See oli ainuke linn kus suutsin kujutada end õppimas, töötamas mõnda aega. Neil on 4 riigikeelt: inglise, malaisia, hiina ja damiili (islam) keel. Poemüüatel võib päris raske olla... Linn on tõesti ilus ja arhidektuur on suurepärane. Lisaks sellele, et majad ise on ilusad ja huvitavad, pimedas lisandub valgusmäng, mis on juba omaette vaatamisväärsus. Miinus pooleks on see, et linn on suht autokeskne. Jalgrattureid on küll palju aga eraldi ratta teid ei olnud nagu mujal aasia maades. Ja mina suutsin alati tupik kõnniteed üles leida. Kõigest hoolimata meeldis see linn kõige rohkem. Üks vähesid kohti maailmas, kus ma ei tundnud ennast ebasoovitud immigrandina.
Lend Singapurist Frankfurdi (Saksamaale) kestis 12 tundi. Lennufirmaks oli Qantas. Siiamaani olen kiitnud KLM –i. Ma polnud Qantasest ennem midagi kuulnud. Üllatus oli vägagi meeldiv. Lisaks samale heale teenindusele nagu KLM-is oli telekas vastas istme seljatoes. Sai valida kümnete filmide, serjaalide, dokumenteelide, raadiote jne vahel. Vaatasid seda mida ise tahtsid ja millal tahtsid. Kuna lend toimus öösel, siis enamus inimesed magasid. Tundub, et ka mina kuna lend möödus palju kiiremini kui lend L.A.-sse. Kuigi istuvas asendis on väga ebamugav magada. Hommikul muidugist avastasin, et pea tugi annab väänata nii et toetaks pead külje peal. Hommikul avastasin ka väikese kotikese, kus sees oli mini hamba hari, -pasta, sokid, silmakate ja kaela nöör. Silmakatetest oleks ehk isegi kasu olnud, kuna pea iga valgussähvatuse peale tegin silmad lahti. Mu iste oli stjuuardite teeninduspunkti lähedal. Nad ikka käisid aeg-ajalt sisse välja sealt. Ökonomi klassis olid kõik stjuuardid, ei ühtegi stjuardessi. Kõik söök jook oli tasuta. Võtsin väikse austraalia veini, et tuleks parem uni. Üldiselt jäin selle lennuga rahule.
Frankfurdis oli mul aega 8 tundi järgmisele lennule Tallinnasse. Otsustasin minna linna uudistama. Sai palju jalutatud, pildistatud ja ekseldud. Käisin saksa restoranis söömas. Tellisin kuldplaadi lõunasöögiks. See oli viga. Seal olid mitut erievat sorti vorste juuste ja kala. Ehk kõik see materjal mida pannakse saia/leiva peale. Kõrvale anti 3 viilu leiba. Maitsest täpselt nagu Eesti leivad. Hea oli üle pika aja jälle leiba süüa.
Koju lend kestis 2 tundi Lufthansa lennuga. Need tunnid möödusid ka kuidagi väga kiiresti. Sealgi võtsin väikse veini. Äkki selle pärast? Lennard Meri Tallinna Lennujaamas võtsid mind vastu need samad 3 nägu, kes ka ära saatsid neli kuud tagasi.
Pole paremat kohta maailmas, kui kodu. Õhk on suhteliselt kuiv, 16 kraadi on paras temperatuur.

Siin ma siis nüüd olen!

Järgmiste reisideni/seiklusteni...

Mömm!

esmaspäev, 20. juuli 2009

24.06.09 Malaisia

Tervist jälle üle pika aja. Ameerikast sai uuesti Lõuna – Koreasse sõidetud. Vahetult enne kohalejõudmist, teatati meile, et ei jäägi sinna ankrusse vaid sõidame Singapuri. Koreas tuli meile uus vanemmehaanik ja 3-s mehaanik. Esimene korealane, teine ukrainlane. Sain jälle Busanis seigelda. Seekord otsisime meremeeste keskus.

Seekord ei viitsitud taksot oodata ja loodeti teepeal kinni püüda. Millegi pärast ei tahtnud keegi peatuda. Lõpuks olime sunnitud autotee mahasõidu äärt pidi minema. See kitsas üherajaline ja –suunaline keerav tee. Üks korealane ise vabatahtlikult peatus seal ja võttis meid peale (sest suht ohtlik oli seal kuna teed ääristasid kõrged müürid). Ta sõitis Samsung autoga. Ma ei teadnudki, et Samsung ka autosid teeb. Ta viskas meid kesklinnas maha, seal üritasime jälle taksot saada. Lõpuks õnnestus. Aga need kuradima taksojuhid ei oska inglise keelt. S.p. palusime tollis paberipeale kirjutada meremeeste keskuse aadress korea keeles. Taksojuht luges seda ja viis meid Texaco tänavale. Me ei tahtnud jälle sinna venelaste tänavale minna. Õnneks üks meeskonnaliikmeist oli ennem käinud seal meremeeste keskuses ja ta mäletasm, et see asus paralleel tänaval. Me siis üritasime sõnade ja kätega selgeks teha. Taksojuht helistas vahepeal oma keskusesse, need ka ei osanud või ei tahtnud aidata. Peale natike ekslemist ja kätega vehklemist, leidsime lõpuks selle keskuse. See oli kõige parem meremeeste keskus mida ma siiamaani külastanud olen (olen ainult ameerikas Oaklandis ja Long Beachis külastanud neid keskuseid). Ameerikas on need nagu ülepaisutatud putkad, Koreas aga oli korralik maja, kus sees restoran, bubi, suveniiri pood ja neti ruum nahk diivanitega. WC oli ka korralik ja puhas erinevalt amerikast.

Koreas laaditi kõik konteinerid laevalt maha. Lõpuks ometi oli mul vaade aknast. OK, enne oli ka vaade... konteinerite vaade... Nüüd oli 180 kraadine vaade niikaugele kui silm seletas või ilm lubas. Enamuse tee ameerikas Koreasse kas sadas või oli udu. Koreast Malaisiasse oli poolpilvine, väga niiske ja palav. Temperatuur väljas kesset merd oli kaugelt üle 30 kraadi. Merevesi ise on siin 32 kraadi soe. Seega merevesi aurstub ning õhk ongi niiske, mis omakorda paneb kergesti higistama, isegi kui päikest ei ole. Pidin ühte tööd väljas tegema ja mõtlesin, et võtaks natuke päikest kah samal ajal. Teadsin, et siin kõrvetab kõvasti, see pärast ei olnud palja ülakehaga eriti kaua. Kuskil 15 – 20 min. Sellest piisas, et järgmine päev oli selg punane ja villine. Ma küll üritasin olla sellises asendis, et kõht saaks rohkem päikest. Kuna päike paistab pea-aegu lagipähe, sai selg ikka suurema doosi. Üks hetk kui üritasin kõtut päevitada avastasin, et mu suur nina vari läheb piki kõhtu alla. Seega, Teie põhjamaa lumivalgukesed, olge ettevaatlikud kui siiakanti satute. See kliima ei ole meie jaoks. Liiga palav, lämbe ning kõrvetav.

Ameerikast lahkudes rääkisin vanemmehaanikule, et kui laev ankrusse läheb ning mu leping lõpetatakse, jään ma ka osast Erasmuse stipendiumist ilma. Kapten lubas kirja saata Londoni kontorisse, et nod mu teisele laevale saadaks. Seeaga viimased 3 nädalat olen oodanud vastust, mis must saab. Singapuri pidime jõudma 19.06. Jõudsime Singapuri lähedale samal päeval aga päev varem teatati, et jääme Malaisa rannikule ankrusse kolmeks päevaks, ning siis sõidame jõele oma ankrukohta. Ikka veel ei teadnud ma mis must saab. Ka enamus meeskonnast ei teadnud oma saatusest midagi. Jõudsime jõele, parkiseme ennast teise sõsarlaeva külge. Mul olid igaks juhuks kotid juba pakitud ning valmis minema. Õhtul siis sain teada, et mind saadetakse koju. Lootsin, et jõuan jaanilaupäevaks koju. Tutkit! Lend pidi väljuma 24.06 kell 22:50. Seega jaanipäev jääb mul pidamata. Loodan, et võtsite mulle ka ühe toosti ;) Sel ajal kui teie pidutsesite, mina magasin. Hommikul kell 7 (minu aja järgi) helistab Mihkel, arvates , et ma Eestis. Eelmine päev anti garantiilehed , et saaks Singapuri minna. Singapur on omaette linnriik, Malaisiast eraldi. Minu lennud: Singapur-> Amsterdam -> Prahha -> Tallinn. Seega kakkka kanti lendamist. Hommikul oli mul kõik valmis. Voodi varustus kokku pakitud, valmis stjuardile ära andma, puhtad riided seljas ning asjad pakitud. Koputatakse uksele ja küsiti miks ma tööl ei ole. Mul hämmingus nägu peas, ma pidin ju ära minema. Laevuke pidi meid hommikul ää viima, päev läbi Singapuris mölutama ja õhtul lennukile. 1 mehaanik ütles, et keegi ei lähe kuhugile ja ei tea millal minnakse. Seega meie minekud on teadmata ajaks edasi lükatud. Võite ette kujutada mis masendus peale tuli. Päev läbi tegin siis mingit tüütut tööd ja kirusin kompanid. Isegi praegu ma ei tea, kas mulle on olemas teine laev ja saadetakse peale paari nädalast Eestis viibimist uuele laevale nagu tavaliselt tehakse. Või ei saadeta mind enam üldse Eestisse. Igatahes ma ei tea mitte midagi ja see ajab vihale. Ma pean praktika päevikut täitma, selleks pean ma teadma kas ma pean lõpetama päevikuga või jätma ruumi uue laeva jaoks. Eile isegi võtsin päevikusse kaptenilt allkirja ja templi kinnitamaks, et ma täna lahkun laevast.


28.06.2009 Malaisia

Ikka pole kuhugi poole liikuma saanud ja uudiseid ka eriti ei ole. Kapten olevat kirja saatnud Londonisse, et nad mu APL Tokyo peale saadaksid. Vastust pole veel tulnud. See laev pidavat paari nädala pärast liinile minema. Hunnnikute sadamate hulgast, mis mulle ette loeati, jäi meelde Dubai, mille vahet ta pidi sõitma hakkama. See mulle meeldiks, jälle uued kohad mida külastada. Sellisel juhul näeksin pea pool maailma ära ühe suvega.

Täna aga õnnestus maal käia. See oli mõnus vaheldus laeval passimise vastu. Kell 12 tuli paat meile vastu. Mina, elektrik ja 2 motoristi turnisime paati (päris ohtlik tegevus oli, laeva trapp oli väga järsk). Paadiga viidi teisele poole jõe kaldale. Seal ootas meid vennike, kes meid auto peale korjas ja sõidutas kuhu soovisime. Elektrikul oli vaja mobiili interneti duunerit, kuna ta jääb siia ankrusse 5-ks kuuks. Nii on tal nett kogu aeg olemas, maksab iga kuu 20 dollarit kuutasu. Läksime siis kõige pealt seda duunerit otsima. Ühes kaubanduskeskuses ei teadnud keegi sellest midagi. Pidime siis teise linna kaubanduskeskusesse sõitma. See oli palju suurem kolme kordne suur lahmakas. Seal leiti see duuner, aga pidi ootama üle poole tunni kuni see kuskilt teise linna otsast kohale toodi. Ning siis veel igasugune kammaja lepingu tegemisega. Mina käisin vahepeal poodlemas. Ostsin mõned kingid, kunstnahast plätud, pärisnahas püksirihma ning kaks raamatut. Kuna kõik 105 filmi on vaadatud, pole õhtul midagi muud teha kui sudokut lahendada. Seda teen üldiselt magama jäämiseks. Nüüd on vähemalt mõneks ajaks õhtud sisustatud raamatute lugemisega.

Tundub et Malaisialastel ei ole siin kerge. Reklaamid ja kirjad olid malaisia, hiina, moslemi ja inglise keeles. Vaesed kassapidajad pidid vist pea kõiki neid keeli oskama. Põhiline religioon tundub siin olevat islami usk. Ka autojuht oli meil islamiusuline. Majad on siin üldiselt ühe või kahekordsed ja üksteise otsas. Oli ka mõningaid kõrgemaid korterelamuid. Kaubanduskeskus oli ise seest ilus ning konditsioneer loomulik asi. Uksest välja läksid, lõi lämbe ja palav õhk piki piilumist. Sõin seal keskuses ka saiakesi. Kokad valmistasid neid sinu silme all ja need olid tõesti väga maitsvad. Kahju, et Eestis peame sööma külme maitsetut jahukäkerdusi.

Ostud, ostetud hakkasime tagasi sõitma. Tegime ühes linnas veel peatuse. Ma passisin seal poekese ees kuni teised sees asju ajasid. Üks hetk käis selja taga kõva kärgatus. Ehmatasin korralikult J Esialgu mõtlesin, et kellegi kumm lõhkes või midagi. Pöörasin ümber, et vaadata kellel mis juhtus. Nägin oranži vestiga vennikest jooksmas puu poole. Kummardas ja korjas üles surnud varese. Jooksis sellega tagasi auto juurde, kus oli mees suure jahi püssiga. Kas õhupüssiga ei saaks neid lasta? Huvitav, kas ta on kellegile aknasse ka nii tulistanud? Lähedal oleva kohviku välisterrasil istunud vahtisid ka kõik ehmunud nägudega kogu tegevust. Nad sõitsid mõned sajad meetrid edasi ja jälle kärgatus. Nii moodi siis piiratakse vareste populatsiooni Malaisias.

Lõpuks sõitsime väiksesse külla, kust me reisi alustasime. Seal oli vee peale ehitatud restoran. Neil olid akvaariumid, kus ujusid kalad, vähid, austrid, krevetid jne. Kõik elusad. Inimene valis välja millist ta süüa soovib, see siis korjati välja ja tehti maitsev söök. Ma ei söandanud ise valida ja lasid ettekandjal ise asi ära korraldada. Tellisin endale vähi. Elektrik tellis krevetid. Krevetid on siinkandis väga suured. Eestis müüdavad krevetid tunduvad väikesed lapsukesed nende kõrval. Krevette valmistati ka oma moodi. Ma ei tea, kas nad köögis ka nendegsa midagi tegid, aga nad tulid meie juurde panniga, kus krevetid sees. Pannil kaan peal. Pann istus fooliumi peal, mis oli teisel pannile peale tõmmatud. Oletan, et fooliumi all olid hõõguvad söed. Ülemist panni keerutati fooliumi peale mõned korrad. Tõsteti kaas üles, lisati mingit kastet, suitsu oli oi kui palju. Pandi kaan peale ja keerutati jälle. Nii mitu korda. Lõpptulemus oli päris maitsev punane krevett. Vähki nii silme all ei valmistatud. Aga see eest oli see maitsev, eriti kaste mille sees ta oli.

Kogu see reis läks suhteliselt kalliks. Söök ja jook (õlu) läks kokku mulle maksma umbes 20 dollarid. Paadi- ja autosõidu eest küsiti 100 dollarit; $25 per nägu. Tegelt oleks saanud veel kaubelda, aga halbade asjaolude tõttu jäi kauplemine katki. Aga mul vahet ei ole. Ma õnnelik et sain vahepeal maal käia ja ma tõesti nautisin seda, eriti õhtusööki restoranis.

05.07.2009 Malaisia

Asjad on natukene vahepeal edasi arenenud. 30.06 maksti meile palk ära (seda tehakse tavaliselt kuu alguses) ning anti enamus dokumendid tagasi, välja arvatud pass ja meremehe teenistusraamat. Sellega oli selge, et midagi hakkab varsti juhtuma, aga keegi ei rääkinud midagi.

Järgmine päev kui hakkasin masinaruumi minema, ütles liftis teki praktikant, et kogu meeskond kolib APL Tokyo peal. OK... vähemalt saab siis varsti sõitma hakata. Muus osas läks hommik nagu tavaliselt. Enne lõunat sain teada, et APL Tokyoga peame juba järgmine päev ära sõitma. Selge... Me jälle kirusime, et meile teatati asjast viimasel minutil. Uudised sellega ei lõppenud. Lõunasöögi ajal tuli teade, et lootsid tulevad järgmise päeva hommikul kell 7. Seega pealelõunat läks kiireks. Oli vaja kogu söögi ja muu varu omalaevalt kõrvallaevale tassida. Paar tundi hiljem hakkasid millegi pärast APL Londoni meeskond oma söögid meie Hyundai Tacoma peale tassima. (Kõik laevad olid kõrvuti külg-külje kõrval; ääres Hyundai Tacoma-> APL Tokyo-> APL London-> Millenia Tower). Kuna Tokyo oli Londoni ja Tacoma vahel, siis hakkas seal kahesuunaline liiklus peale. Ma sattusin kärude peale, milledega piki kitsast dekki pidi sööki vedama. Päike lõõskab taevas, varjus oli üle 30 kraadi sooja, paras põrgu, eriti veel füüsilist tööd tehes. Kuna laevad seisid kõrvuti vastamisi, ehk ühe laeva ahter oli teis laeva vööriga koos, pidi paarsada meetrit tarima kaupa. Seega ühest otsast tõstsin söögid käru peale, teise otsas laadisin maha ja uued söögid peale ning tagasi algpunkti. Nii terve pealelõunat kuni pimedani (~19.00). Aru ma sellest ei saanud, et ühe otsaga viisin kärutäie ketšupeid ning tagasi pidin tooma teise laeva pealt pärit ketsupeid. Ehk kilplase tööd pidime tegema. Samal ajal valmistasid mehaanikud Tokyot ette. Seal kõik masinad ja süsteemid seisid. Söögi tassimise vahepeal pidi ka tööks vajalikke varustusi tassima, kuna Tokyo peal polnud praktiliselt midagi. Tokyo sai laevaehitus tehasest minema mai lõpus ning sõitis otse Malaisiasse ankrusse. Õnneks on Tokyo Tacoma sõsarlaev, kõik oli tuttav ainult tehase värviga ja tööristad ja kapid pilla-palla. Praegu ongi põhitöö laev korda seada. Õhtul pimedas tekkis võimalus oma kajutis kilinad-kolinad kokku pakkida ning teise laeva samasse kajutisse kolida.

Enne kajuti võtme üle andmist, pidi kajut puhas ja korras olema, WC steriliseeritud ning pott kilekotiga kinni pakitud. Nii on järgmisel meeskonnaliikmel hea sisse kolida. Kahjuks sama ei oldud tehtud Tokyo peal eelmise meeskonna liikme poolt. Peale kolimist koristasin põhjalikult oma vana kajutit ning hiljem oma uut kajutit.

Järgmine päeva hommikul sõitsimegi jõepealt välja eemale rannikule ankrusse. Nüüd passime siin ankrus, kuni 12 juulini. Siis sõidame Singapuri. Seal hakkame kõikvõimalikke vedelikke punkerdama (tõlge: laevale pumpama). Viimased 3 nädalat pole ma korralikku vett juua saanud. Puhas joogivesi sai varsti peale Koread otsa. Olin sunnitud jooma magestatud vett. Sellel oli vastik kummi järelmaik. Kui seegi otsa hakkas lõppema, lasti puhast magevett ainult kambüüsi (tõlge: laeva köök) ja paari joogiautomaati. Kajutitesse lasti ballast tankidest pärit magestatud vett. Kuna enne magevee ballasttanki pumpamist on olnud seal merevesi (mis on teatavasti soolane) on ka see magevesi nüüd soolase maitsega. Mitte küll nii soolane kui ookean aga umbes nagu meie Läänemeri. Seega joogiks kõlbmatu. Peame selle veega ennast ja hambaid pesema. Ah jaa... vett ka ei soojendata, kuna kütust peab kokku hoidma. Seega dužži vesi on suht külm (~30 kraadi). Põhjamaa kliimas oleks see juba päris soe vesi, aga siin, kus oled päev läbi ülekuumenenud, siis tundub see vesi väga külmana. Õnneks pole veel konditsioneeri välja lülitatud. Kui seda tehakse, ma vist suren küll palavuse kätte ära. Ma põhjamaa inimene, ma pole disainitud sellise kuumuse jaoks.

Saime ka oma sõidugraafiku kätte. Kuna seal on kirjas ainult sadamate nimed, siis ei tea täpselt milline sadam millises riigis on. Aga nii palju tean, et sellel liinil külastame Singapuri, Taiwaani, Lõuna-Koread, Hiinat ja Ühendaraabia Emiraate (Dubai). (Ema muidugi leidis, et Dubai on liiga lähedal Afganistaanile J ) Selle kahe kuu jooksul, mis mulle jäänud on, jõuan ma ainult ühe tiiru teha. Võib-olla on veel mõni riik, aga nagu ma ütlesin, ei tea ma veel täpselt mis riigile mingi sadam kuulub. Eks sõidu ajal saan teada. 4-ja kuuga näen pea-aegu pool maailma ära... J

Tahtsin veel rääkida raamatutest, mis ma ostsin Malaisiast;

1. „No turning back”, Joanne Lees

2. „The world according to Clarkson”, Volume 3

Esimene raamat põhineb tõsilool, mida autor on ise läbi elanud. Noorpaar oli ümbermaailma reisil, kui kesset Austraalia tühermaad neid rünnati. Mees lasti maha ja naist taheti vägistada. Autor räägib kuidas oli elu enne ja pärast rünnakut ja kuidas tal õnnestus põgeneda mõrvari eest. Väga huvitav raamat. Esimese õhtuga lugesin 130 lehekülge läbi ning kogu raamatu 4 õhtuga. Soovitan teistelegi seda raamatud, välja arvatud emotsionaalsetele ja nõrganärvilistele. Ta kirjeldab väga detailselt oma tundeid ja läbielamisi.

Teise raamatu sisu autor on Jeremy Clarkson. Raamat on kokku pandud Clarksoni kolumnidest ajalehes. Šotimaal elades lugesin sama seeria 2-st väljalaset, see on kolmas väljalase. Raamat koosneb lühikestest artiklitest ja on üsna naljakad. Ka seda raamatut soovitan teistele. Oleks hea kui sa raamatut lugedes loed seda Clarksoni enda hääle ja aksendiga. Nii tulevad need naljad paremini esile. Teisisõnu, sa peaks olema vaadanud nati Top Geari või muid saateid kus ta on esinenud ja kuulama mis moodi ta räägib.

20.07.2009 Lõuna-Korea

Singapuri sadamas käidud aga maale polnud aega minna. Ega pärast nähtud ei tikkunud ka üksi pimedas võõrasse metropoli. Nimelt punkerdasime seal ja ma lasin silmadel sadamat ja lähedal asunud rikaste asulaid uudistada. Üks hetk märkasin, et üks sadamatööline keris oma särgi üles nii et kõht punnitas välja. OK, ju tal on palav, mõtlesin ma. Järgmine hetk võttis oma kolleegi käest kinni. Vahtis kolleegi peopesa, üritas vist ennustada... siis hoidsid käsi, nagu armunud paarid tavaliselt hoiavad... mõtsin, et lõunamaa inimesed, äkki neil kombeks, et mehed üksteisel käest kinni hoiavad. Siis ta aga silitas kolleegi säärt. Enam mul mingit kahtlust ei olnud millega tegu. Ja igasugune soov maha minna kadus ära J.

Peale Singapuri hakkasime kündma Taiwaani poole. Seal mul õnnesus maal käia. Üürikest aega küll. Hommikul kell 8 jõudsime sadamasse ning kell 3 pealelõunat läksime ära ning lõunaks pidi laeval tagasi olema. Seega jäi paar tundi linna külastamiseks. Raha vahetamine linnas võttis mega palju aega. Peale nati ekslemist leidsime panga HSBC. Õues oli jube palav, aga pangas sees oli konditsioneer (mõnus). Enne meid oli kaks klienti ning kolm dellerit. Pidime ootama ligi tund, enne kui meie jaole saime. 40 dollari vahetamiseks küsiti dokumenti, millest tehti koopia. Pole ma kunagi näinud, et rahavahetus nii kaua aega võtab. Kohalik raha käes, oli meil alla tunni jäänud, enne kui pidime takso püüdma ning laevale tagasi minna. Aga see taksojuht ei teadnud kuhu minna, kuigi aadress oli kohalikus keeles paberi peal, mis me talle ulatasime. Takso sadamast linna tuli suhteliselt otsejoones, siis tagasi eksles see taksojuht vist pool linna läbi. Jõudsime lõpuks konteinerite juurde, ei osanud tema enam uhugi edasi minna. Sadam suur ja lai. Üks hetk keeras ta teele mis ma ära tundsin, me sõitsime linna suunas tagasi. Kuna taksojuht inglise keelt ei osanud siis vehkisin kätega talle et ta otsa ümber keeraks. Ülejäänud tee siis ma suunasin taksojuhti ise. Positiivne asi oli vähemalt see, et takso sai sadama territooriumile sisse sõita, otse laeva kõrvale.

Eile käisin 3-t korda Busanis (L-Korea). See kord oli teise kai ääres. Minu ainus soov oli netti minna. Pidin minema kesklinna meremeeste keskusesse, aga avastasin, et otse sadama väravate taga on ITF-i meremeeste väike keskus. Seal oma läpakaga kahjuks netti ei saanud. Pidi laua arvutit kasutama. Nii Windows kui ka kõik programmid arvutis olid korea keeles ehk heroglüüfides. Loogiline ju oleks, et arvutid, mis on mõeldud erinevast rahvusest meremeestele oleks inglise keeles. Seega kui mingi vea või hoiatus teade tuli, vajutasin nuppu mida arvasin olevat Yes. Vähemalt kastike kadus eest ära ja sain oma asju edasi teha. Sain seal olla nati üle tunni, kui teatas, et paneb putka kinni. Tagatipuks küsis veel 2 dollarit kah. Hea oli see, et ta vahetas raha. Vahetasin 20 dollarit 24 000 kohaliku raha vastu ning läksin omapäi ringi hulkuma. Poodidest ostsin süüa ja juua. Päris mõnus oli jälle üksinda jalutada ja musa kuulata. Juhtusin sattuma kultuuri keskuse juurde, mille ees oli park. Päris kena oli seal. Põhjamaades üldiselt inimesed jookseva trenni mõttes aga siin jalutatakse. Naljakas oli vaadata kus inimesed ringiratast kõmpisid, mõni kiiremini, mõni aeglasemalt. Mina aga kõmpisin edasi. Tegin künkale (meie mõistes mäele) tiiru peale ning laeva tagasi.

Kogu lugu...

teisipäev, 2. juuni 2009

01.06.2009 San Fransisco

Tervitusi Oaklandist (San Fransisco külje all olev linn). Käisin San Fransiscos ka ära. Ilus linn teine. Meeldib rohkem kui L.A. Palju ilusaid vanu maju. Uuedki on vaatamisväärsused omaette. Palju ilusaid parke, puud pügatud, tänavad üldiselt puhtad. Nii ilusa linna puhul tundub imelik, et pimedas on ohtlik väljas käia. Mingi maffia taolised tegelased liiguvad ringi, eriti sadama juures. Ega nad heade plaanidega ei jõlgu. See pärast on käsk enne pimedat laeva tagasi minna.
Laen hetkel pilte Orkutisse ülesse. Eks näis palju jõuan laadida. Täna hakkame üle Vaikse ookeani Lõuna-Korea poole liikuma. Ja peale seda jääme sinna ankrusse. Ikka veel ei tea, kas ma jään samale laevale või tõstetakse teisele laevale. Ei tea ka kui kaua ankrusse jääme. Kuniks sõda puhkeb? Eks siis ole me esimesed sealt põgenema (arvan vähemalt nii).
Vimane kuu on suht kiirelt möödunud. Loodan, et ülejäänud kuud mööduvad ka kiiresti. Ma ei kujuta ette, kuidas kõik ostetud davaar mulle kottidesse mahub. Tagasi tulen vist päris raske pagasiga.
Kuulsin, et teil juba külmalained seal. Usun, et nautisitte soojasid ilmasid. Jumal teab, millal jälle saab nautida ilma!
Ei oskagi rohkem midagi kirjutada. Kui küsimusi, küsige musi. Annan (vastuse) siis kui saan. Senikaua peate isekeskis hakkama saama.
Ciao!!!

laupäev, 30. mai 2009

28.05.2009 Long Beach, California

Täna käisime linnas; Universal Studios, kuulsuste tänaval, Hollywood Hillsil ja Beverly Hillsil.

Alustame algusest. Sadamast jalutasime Long Beachi kesklinna, kus saime Metro (kompani nimi) trammi peale. Sellega saime Los Angelese kesklinna. Sealt istusime ümber sama kompani metroo rongile. Sellega sai Hollywood sõidetud (kahjuks maa all erinevalt trammist) kokku üle tunni aja. Nii palju kui ma trammist linna nägin siis teed on laiad, autod on laiad ja suured aga majad on üksteise otsas, madalad ja aiad eriti väikesed. Tundub, et pooled elanikud on mehhiklased. Neid oli tänaval kerge ära eristada ja neid oli palju ning hispaania keel on vist teine ametlik keel, kuna kõik tekst oli kakskeelne. Siin on tõesti väga palju erinevast rahvusest ja rassist inimesi. Igasugust keelt võis tänaval kuulda, see pärast ei pööranud ka keegi tähelepanu kui meie meeskonna liikmed omavahel vene keeles rääkisid (välja arvatud üks politseinik, kes hakkas huvi tundma kust tuleme, mis rahvusest oleme ja kuhu läheme). Long Beachi kesklinn on ilus ja puhas. Esmamulje oli hea ja arvasin, et igal pool on nii. Ega ikka ei olnud küll. Mida kaugemale kesklinnadest seda mustemaks ja räpasemaks läks. Selgituseks nii palju, et Long Beach, Los Angelas, Hollywood, Beverly Hills, San Pedro ja teised on kõik eraldi linnad aga omavahel kokku kasvanud. Moodustavad ühe mega suure linna aga igal ühel on oma linnavalitsus, erinevad maamaksud jne.

Inimesed on üldiselt sõbralikud ja jutukad. Tihti hakkasid täiesti võõrad inimesed omavahel rääkima ühistranspordis. Inimeste riietus aga varjeerus vastavalt sellele mis linnas oled ja mis linnaosas. Ehk Long Beachi kesklinnas nägi enamasti suht maitsekalt aga tagasihoidlike riietustega inimesi, oma jagu ülikondades inimesi. Agulipoole minnes (äärelinna mõtlen, majad olid koledad ja väikesed) muutus inimeste riietus ka vastavaks; lohvakad suvalised odavad kaltsud seljas, mis ei pruugi omavahel üldse sobida. Aga pea-asi et neil endil on mugav kanda. Kesklinnas oli pakse inimesi vähem, mida äärelinna poole seda paksemaks läksid :D L.A. keskuses võis igasuguseid kujusid näha. Hollywoodis aga oli juba rohkem beibestiilis tütarlapsi ja üldse ilusaid tüdrukuid rohkem. Oma välimusele pandi rõhku seal kandis rohkem. Seega välimuse järgi võid öelda umbes kust kandist nad pärit on :D Väga palju oli näha räpistiili (~70% mustanahalistest), kus püksid rebakil ja trussikud tõmmatud riiete peale rinna alla. Oleks siis trussikud huvitavad ja uhked olnud (midagi vaadata), ei need olid tavalised hallid või mustad bokserid (...vist). Imelikud tegelased! Hulle kohtas ka. Mõni pobises sõimata kedagi/midagi oma ette, teine naljakalt riides ja tõmbles niisama jne. Ühistranspordis käisid mõned alalõpmata edasi tagasi pakkudes midagi müüa oma kilekotist. Teised käisid lihtsalt kerjamas. Kodutuid ja kerjuseid oli omajagu igas linnas. Mõni oli asfalttleele telgi püsti pannud, mõnel lihtsalt voodi kesset tänavat, veel vaesemad magasid seal kus said lageda taeva all.

Hollywoodis Universal Studio peatuses tulime metroost välja, üle ristmiku ning ootasime Universali „turistirongi”, mis viis meid peaväravani. Sealt ostsime päevapiletid soodushinnaga $99 (tavaliselt $120). See oli „in front of line” pilet ehk iga atraktsiooni puhul lasti meid kõigepealt sisse/peale. Seal teemapargis oli nende suurimad ja edukamad linateosed esindatud; Simpsonid, Bluse Brothers, The Fast and the Furious jne. Kahjuks kõikidel aktraktsioonidele ei jõudnud (ühest päevast jääb väheks). Kõigepealt läksime Teminator 2 : 3D vaatama. Seal pidime ennem tükk aega ootama, siis tehti natukene komejanti ning lasti saali. 3D prillid anti uksepeal juba. Põhimõtteliselt tehti meile teatrid koos filmijupiga. Ehk oli päris näitlejad laval kes kehastasid tegelasi ekraanil. Nii nad üritasid tekitada muljet et tegelased hüppavad ekraanist välja, jooksevad ja tegutsevad laval, siis jälle filmis jne. Film ise oli 3D ehk kõik need koletised ja asjad tundus et vahivad sulle otsa 20cm kauguselt. Lõpus, kus Terminaator robotite keskuse õhku laskis ja suitsu pilv tuli meie poole, pandi suitsugeneraatorid ja puhurid tööle ja aeti ka päriselt suitsu näkku, siis kõva pauk ja meie istmed tegid paari cm-se kukkumise (nagu oleks me plahvatuse lööklainega tabatud). PS. Filmis oli Terminaatoriks ikka see California kuberner aga laval mingi muu mees. Selle lava mehe nägu üritati igat moodi varjata, et inimesed aru ei saaks (kord oli seljaga publiku poole, kord nägu pimedas jne).

Järgmisena läksime Jurassic Parki. Seal oli suur paadi taoline asjandus mis hulpis vee peal. See veeti kõigepeal ülesse ning siis lasti vooluga kaasa minna. Teel nägime igasuguseid dinosauruseid, mõni pritsis vett, teine üritas ehmatada mõni tegi lihtsalt lolle nägusid jne. Lõppes paadisõit tunnelisse minekuga ning siis „kosest” alla. Võttis seest õõnsaks küll. Peale seda käisime nati muuseumis ringi.

Special Effects stages’is näidati kuidas erieffekte tehakse filmis. Šõu juhtideks olid 2 naist, kelledel oli päris hea huumorimmel. (Üldse ameeriklastel paistab hea huumor olevat) Nalja sai palju. Enne sisselaskmist kutsusid nad paar vabatahtlikku ning hiljem sees veel mõned trikkide läbiviimiseks. Huvitav ja naljakas oli aga midagi uut ma seal teada ei saanud.

Teate sellist filmi nagu Backdraft? See film rääkis tulekahjudest ja vapratest tuletõrjujatest. Selles stuudios selgitati ja näidati kuidas nad mõned raskemad ja ohtlikumad võtteid tegid. Viimases vaatuses pandi ka „laoruum” põlema. Tuld pritsis igalt poolt ja paugutas ka mõnuga. Lõpetuseks hakkas kõik kokku kukkuma, kaasa arvatud meie jalgealune põrand. See kukutati paari cm-i jagu. Tuli oli ehtne mis seal kasutati ja nagu ma aru sain, oli enamus gaasi abil põletatud.

Rohkem atraktsioonidele ei jõudnudki, sest tahtsime veel enne pimetat Hollywood boulevard’ile jõuda. See tänav on väga pikk ja sirge ning kuulsuseid tundus et tuhandeid kellede nimed tähe sees ajalukku maha pandud. Ei hakka nimesid nimetama, kunagi näete mõndasid piltidelt. Mingi hiina restorani ees oli tsemendist valatud plaadid, millede peal olid kõige kuulsamate käe ja jala jäjed ning nende oma käega kirjutatud nimi ning mingi tekst. Kes veel aru ei saanud, siis: tsement oli veel pehme kui need jäljed sinna trambiti-kirjutati ning hiljem tänavasillutiseks pandud. Enamus meie seltskonnast tahtsid laevale tagasi minna, aga mina ja motorist tähtsime veel rohkem linna läha. Me kahekesti läksime kuulsuste tuurile. See maksis $25. Istusime ilma katusetta mikrobussi ning juht (naine) rääkis kogu tee mikrofonisse. Sõitsime läbi Hollywoodi mäekülje ja Bevery Hillsis; näidati kuulsuste maju/villasid/losse. Nägin villat, kus Osbournid oma realety TV-d tegid, kus Ben Affleck kunagi elas, Brad Bitti poissmehe villat, Shon Conneri villa väravaid (kust parasjagu maastur sisse sõitis ja veel terve hunnik kuulsuste kodusid. Enam ei mäletagi kõiki nimesid ja maju. Ausalt öelda olin ma üllatunud, miks kuulsused seal elada tahavad.

Esiteks: teed olid kitsad ja halvas korras. Kuidas nad oma kallita sportautdega seal sõita saavad? Meie buss hüppas ja kargas mõnuga nendel teedel. Minge sõitke autoga Lasnamäel, saate tunda millised teed on Hollywoodis:D

Teiseks: Maja on majas kinni. Hoovid suhteliselt väikesed. Majad ise olid üldjuhul parajalt suured aga suur hoov oli mõnel üksikul.

Kolmandaks: Paparatšode ja meiesuguste turistide pärast on enamus kasvatanud suured puud ja põõsad majaette, sellega endalt päekesevalgust tublisti vähendanud. Kellel taimed ei varjanud piisavalt, neil oli öö-päeva ringselt kardinad ees.

Neljandaks: nägin mõne pooleli oleva maja ehitust. Kvaliteeti pole ollagi ja maksavad maja eest kümneid miljoneid dollareid. Põhiline ehitusviis on toikad maa sisse ning tsemendist või puit karkassist maja püsti. Arvestades et majad asuvad mäe nõlval, on maalihete oht suur. Selline maja läheb koos maaga allamäge. Kiid rääkis, et selline on valdav ehitusstiil. Kas teie oleksite nõus maksma mu Viimsi maja eest 15 miljonit dollarit? Tegelt oleks mu maja rohkemgi väärt, kuna ehituskvaliteet on tunduvalt parem ning hoov suhteliselt suur võrreldes Hollywoodiga. Ainult maja on väiksem võrreldes nimetatud piirkonnaga.

Beverly Hillsis on ka jaotatud mitmeks eri kallidusega piirkonnaks. Seal kus maamaks kõige suurem on ka teed korras ja tänavad hooldatud. Aga majad väikesed, koledad ja veel kallimad kui Hollywoodis. Võrreldes Hollywoodiga olid teed laiemad ja paremad, üldse oli elukeskkonna peale mõeldud. Hollywoodis ehitas iga üks kuhu künka otsa sai oma maja ning teed tulid takka järgi. Ainuke põhjus mis võiks minu arust hinda kõrgemaks ajada oli vaade. Kui maja on künka nõlval, siis õigesti valitud asukoha puhul oli väga hea vaade tervele Los Angelesele ja muudele linnadele. Aga see tihti peale tähendas ka, et inimestel oli parem vaade nende majade akendesse.

Arhidektuuri poolt vaadates oli nendes kahes linnas kokku ilusatest, suurtest, uhketest, mitmekordsetest villadest kuni agulimaja tüüpi majadeni välja. Igale maitsele oli mingi maja. Aga kujutan ette, et need paparatšod ja turistid võivad neil ikka tüütud olla küll. Sa tahaks, et ööpäeva ringselt käiks keegi su aiataga luurel ja pildistamas? Mina küll ei tahaks.

Lõpp kokkuvõttes oli päev huvitav. Kahjuks kõike ei näinud. Selleks peaks nädala-paari vähemalt siin veetma. Seega on põhjust veel tagasi tulla. Soovitan kõigil külastada, kellel võimalus peaks tekkima. Ärge laske ennast tolli ametnikel ära hirmutada, ameeriklased ise on üldjuhul sõbralikud ja abivalmid.

neljapäev, 28. mai 2009

22.04.2009 Long Beach, California

Eesti aja järgi nimetatud kuupäeval ärkasin üles 04.30, et teha viimased toimingud enne äralendu. Ime kombel jõudsin lennujaama isegi normaalsel ajal (~06.00). Check-in tehtud, jätsin Ema, Birgiti ja Petsiga hüvasti (Ema kukkus nutma muidugist). Läksin siis turvakontrollist läbi ja sain esimest korda näha valmis Tallinna Lennujaama juurdeehitust. Natukene aega sai oodatud ning siis KLM lennuki Fokker 70-e peale mindud. Lasin panna endale aknaaluse istme aga mingi vanamees oli selle juba hõivanud. Mul hea meel sellegi üle, et sain KLM-iga lennata ja ainult ühe ümberistumisega. Olen lennanud Estonian Airiga, Lufthansaga ja KLM-iga aga kõige paremad mälestused (ja ka halvemad; pagasi kaotasid ära ning üks lend hilines mitu tundi) on olnud KLM-iga. Ei pidanud pettuma seekordki. Teenindus oli kõrgemal tasemel ning süüa anti kah.

Lend toimus siis Tallinnast Amsterdami. Nati üle 2 tunni. Kuna olin kolmese rea keskmisel pingil, ei saanud ma seal tukkuda, jalgade sirutamisest rääkimata. Elasin üle ja jõudsime sihtkohta isegi 20 min. varem. Buss viis lennukilt derminali ja siis tuli igasuguseid silte hoolikalt lugeda, kuhu minema pean. Teadsin, et mul on paar tundi aega, ei hakanud väga kiirustama. Los Angelasse mineva lennuki väravasse jõudmine võttis umbes 30 min. aega. Kuradima suur derminal ikka. Saanud kinnitust, et minu lend ikka läheb sealt (ja piletil märgitust tükk aega hiljem), hakkasin niisama derminali enda jaoks kaardistama. Kuskil 5 tundi kolasin või istusin seal. Lootsin, et lennukiks oleks Boing 747-400 ja nii ka oli. Suur lennuk. Nii suurega polegi ennem lennanud. Ka sellele lennule olin omast arust parima istekoha valinud; avarii väljapääsu juures. Seal on tavaliselt jalgadele rohkem ruumi. Ja nii ka oli, lausa väga paju ruumi. Ainult, et ruumi oli minu kõrval istunud kahel ameeriklasel. Minu jala ruumi oli ära võtnud väljapääsu ukse küljes olev paun, kus oli päästesukk. Illuminaator (aken) oli ukse sees, mis asus minust nati ees pool. Pidin korralikult ettepoole kallutama, et üldse midagi näha ja kui nägin, siis suures osas lennuki tiiba. Seega koha valik läks jälle tuksi. Kui jalad viltu kaasreisijate poole väänasin, siis sain neid ka sirgeks ajada.

Lend Amsterdamist Los Angelasse kestis ~10,5 tundi. Jube! Jube oli just see, et pidi nii kaua ühe kohapeal olema. Tegin siiski ka vahel väänamisi ja sirutusi nagu teisedki. Lennuk oli KLM-i oma ning teenindus supper nagu alati. Iga natukese ajatagant toodi süüa, juua või näksimist. See ei lasknud jälle magada. Olen tähele pannud, et lennukites on mu põis mitu korda väiksem kui muidu, jube palju käisin seal WC-s. Söök oli hea. Portsionid olid küll väikesed aga näksi ja juua toodi vahepeal nii palju, et kõht ei läinudki tühjaks. Igale reisijale anti padi, tekk ja kõrvaklapid. Kõrvaklapid pistsid pistikusse, siis sai valida 11 muusika kanali ja teleka vahel (mis asus vahekäigu laes). Filmide heli oli väga nigel, s.p. kuulasin rohkem muusikat.

Lendasime siis üle Šotimaa, Islandi, Gröönimaa, Kanada ja poole USA. Nagu öeldud, oli pikk lend. Vahepeal jõudsin naabritega juttu puhuda. Nad olid Euroopa ringreisil. Käisid Itaalias, Tšehhis, Ungaris ja Saksamaal. Rääkisin siis ka enda tegemistest ning nad soovisid korduvalt edu ja kõike paremat. Sama soovis ka stjuardess, kellega sai ka lõpu poole natukene räägitud. Ta ootab mind nelja kuu pärast tagasi lendama, et saaksin talle pajatada oma seiklustest.

Tollist läbi minna ei olnudki nii hull kui kartsin. Aga nalja nendega ei tohi teha, huumorisoon neil puudub (üks tüürimees olevat saanud eluaekse USA viisa keelu liigse naljatlemise eest) ja paistsid suht tülpinud olevat. Eriti pagasi kontrolli vennike, kes lõpetuseks ütles mulle “ole vait” kui lugesin talle ette mis mul seal kotis on (ise ta küsis!). Lennujaama tuli järgi mingi naisterahvas. Algul tundus ta kuri ja vaikne inimene olevat, aga tee peal sai ikka natukene räägitud ka. Los Angelast ennast ma ei näinudki, kuna hakkasime sellest kohe eemale sõitma läbi mitme linnakese Long Beachi. Mina ei saanud aru millal üks linn lõppes ja teine algas. Tädike ütles millal. Saime natuke ummikus ka hängitud, sest ma jõudsin kohaliku aja järgi 16.30 kohale ehk inimesed hakkasid töölt ära tulema. Ta viis mind sadama väravasse, kust viidi teise autoga edasi laevani.

Oma kottidega oli raskevõitu laeva trapist üles saada (parras kõrge ka). Otsiti mulle vaba kajut. See on tsipa suurem kui Tallinki tavareisija 4-sed kajutid ning ma elan siin üksi. Illuminaatorist näen konteinereid. Siin pole veel keegi maganud ega elanud. Kajutis isegi WC ja dušš. Jube luksus. Mingi vennike võttis ära kõik mu dokumendid ja käskis oodata oma kajutis ning vahepeal söömas käia. Stjurad (laeva!) juhatas mu ohvitseride messi sööma. Ma üritasin talle selgitada, et ma olen praktikant mitte ohvitser. Teda see ei huvitanud. Peale sööki veel ootasin 3 tundi, siis sai kopp ette ja läksin ise luurele. Sain nii palju teada, et võin puhkama minna ja 08.00 hommikul masinaruumi. Nad oleks võinud seda varem öelda. Olen olnud üle 24 tunni üleval (mõned tukastused välja arvata).

26.04.2009 Long Beach, California

Ma vist ei maininud, et laev ise on ainult 2 kuud vana. See pärast ka siin kõik veel korras ja puhas.

Järgmisel hommikul (23.04) sain siis tunked ja kingad. Iga kord kui uute meeskonna liikmetega tuttavaks sain, küsiti kas vene keelt oskan. Minu kindle ja vankumatu vastus oli ei.

Masina meeskonnas on 1 poolakas (vanem meh.), 1 indialane (motorist) ning ülejäänud ukrainlased ja bulgaarlased. Peale minu ei osanud vene keelt ka indialane , ka poolakal on see vist nigel, sest eelistab inglise keeles rääkida. Aga kõikide inlise keel on jube. Väga raske on aru saada mis nad räägivad. Rohkem sumisevad kui räägivad. Ukrainlased sumisevad š-sid, bulgaarlased s-i ning indilane paneb üldse pudrukeelt. Ega mul endal ka palju parem pole. Seega inglise keelt ma siin palju ei õpi. Ainult nii palju kui teen kompani kadeti projekti ning kooli praktika aruannet. Laeva kapten on Indiast. Ülejäänud meeskond on jälle Ukrainlased, Bulgaarlased ja indialased. Üks monteneegrolane ja venelane on ka. Viimane vist palju muus keeles ei pea rääkima kui oma emakeeles.

Kajut on küll luks aga vinguda saab ka:

a.) Voodi! On küll suht lai ja piisavalt pikk aga muu ei kõlba kuhugile. Madrats on kõva kui telliskivi, samasugused on 2 patja. Tekk on roosa ja karvane, üks patjadest on ka roosa. Imelik värvivalik :D Laev on ehitatud Jaapanis. Kas seal magatakse põrandal? Sest selles voodis on küll selline tunne.

b.) Ukse lukk ei taha korralikult töötada.

Muus osas pole kajutil viga. Söömas käin ohvitseride messis. Stjuard on Indiast ja saatis mu sinna. Äkki mu naha värvi pärast? Esimesel õhtul kui söömis kohta otsisin, nägin stjuardit koridoris. Ta küsis mu käest kas ma tahan tšopp-tšopp? Ma olen küll inglise keelt õppinud mitu head aastat aga ei teadnud mida see sõna tähendab. Nüüd tean! :D See tähendab süüa!. Süüa tehakse vastavalt regioonile ehk mustanahalistele oma toit ja valgele rassile neile omasem toit. Söök on vähemalt parem kui koolis.

Vanem mehaanik kurtis, et kajutid on kui vangikongid ja motorist kurtis söögi kvaliteedi üle. Kas meil Eestis on tõesti nii nigel elu, et mulle on kõik luks ja hea siin laevas ning teistele jube kaka? Tallinkis olime nati väiksemas kajutis kolmekesi. Teate isegi mis tingimustes ma sõjalaeval elasin.

Minu jaoks on elu, töö ja muud tingimused väga head. Aga ikkagi miski ei istu siin. Ma ei tea ise ka täpselt mis. Koduigatsus see ei ole, reisiväsimus ka mitte. Miski mulle ei meeldi ja ma ei tea mis…

02.05.2009 Vaikne ookean

Arvan, et olen vahepeal selgusele jõudnud mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi vist olla enam meremees… Tore avastus küll peale peale 8 aastat merenduse õppimist. Tegelt olen juba mõnda aega piilunud töö võimalusi maal. Eks tagasi tulles pean hakkama tõsisemalt vaatama töö võimalusi ja üldse välja mõtlema, mis ma oma eluga peale hakkan. Tõenäoliselt paar aastat pean siiski merd sõitma, et saada kogemusi ja ka raha. Ammu on juba aeg oma eluga pihta hakata. Rajada oma kodu, kus kõik asjad on minu käe ja näo järgi ära pandud. Ei peaks kogu aeg kolima ühikate, üüri korterite ja kodu vahet. Ei taha kogu aeg lugeda sente ja kellegi najal elada. See selleks…

Vahepeal on töiselt läinud. Õnneks mehaanikud on agarad õpetama. Küll saadetakse mind motorist järgi jooksma, siis mõne mehaaniku jne. Iga päev üritatakse midagi uut õpetada mulle. Kogu aeg korrutatakse, et kui ei tea midagi, küsi. Seega praktika ma saan siin väga hea. Tallinkis ei lubatud meil isegi motoristi tööd teha. Siin aga hakkan vaikselt mehaanikute tööd üle võtma. Nad ise ka mugavad :D aga nii ma õpin kõige paremini. Nad õpetavadki mind ohvitseriks, mitte motoristiks. (Äkki selle pärast söön ohvitseride messis, kuna olen tulevane ohvitser?) Teen siin jõudu mööda kompani kadeti projekti. Agent ütles, et kõik materjal projekti jaoks on laeva peal olemas, ei ole! Tegelt oleks ma pidanud kõik oma kooli materjalid kaasa võtma ja vajalikud kohad ümber tõlkima. Üritan hakkam saada puudulike materjalidega. I mehaanik on küll tüdinenud minu ja ühe motoristi (ta teeb ka kadeti projekti) küsimustest aga alati üritab siiski seletada.

26.04 sõitsime terve ööpäeva põhja poole, San Francisco lähedale. 28.04 varahommikul hakkasime sõitma Lõuna-Korea poole. Vahepeal laine kõigutas ka laeva nati (~5-10o). Täna hommikul sõitsime Alaska mingisugustest saartest mööda. Ookean on ilus sinine. Täpselt nagu filmides.

Eile maksti meile palka. Ma leppisin agendiga Eestis kokku, et minu raha saadetakse kõik panka. Seega ma ei läinud kapteni juurde. Hiljem kutsuti mind ikkagi välja ja suruti raha pihku. Ma vähe segadses küll, aga kui juba nii lahkelt jagatakse, ega siis ära ka ei ütle.

10.05.2009 Kwangyang, Lõuna-Korea

Eile käisin Lõuna- Korea linnas nimega Busan. Täna oleme juba teises linnas. Oma kurvastuseks avastasin, et mul ei leia telefon mitte mingisugust signaali. Teised soovitasid osta kohalikkku telefonikaarti. Siin on jube palav. Õhtu poole läks temperatuur juba normaalsemaks, nagu meie suvepäeval. Päeval aga on palav ja niiskevõitu. Õnneks on laevas konditsioneer, masinaruumis siiski 30 kraadi ringis.

Eile siis linnapeal. Läksin koos teistege, sest ise ju ei tea kuhu minna. Väravatest väljas, seisis kastiga mikrokas seal. Kast oli igasugust pudi-padi täis. Mind küll ostma ei kutsunud. Tooted oleks nagu prügimäelt toodud, mustad ja koledad. Müüaks vanem korealane, kes vist ei oskanud mingit keelt peale enda oma. Mehaanik küsis talt kus on Samsung ostukeskus. See lehvitas kuskile umbluu kohta. Ega me ta lehvitust eriti tõsiselt ei võtnud. Hakkasime siis autotee poole liikuma, et takso kinni püüda. Ma olin viimane minemas. See sama korealane pobises midagi omas keeles ja vibutas rusikat mulle. Tore tervitus küll külalistele :D Ootasime, siis mõnda aega taksot. Polnud vaja meil talle lehvitada, jäi ise meie juures seisma. Mehaanik ütles inglise keeles, et soovime minna Samsungi kaubanduskeskusesse. Too noogutas pead ja hakkasime sõitma. Kuna ma läksin koos bulgaarlase ja kahe ukrainlasega, siis rääkisid nad omavahel vene keeles. Samsungi asemel viis taksojuht meid Texaco tänavale. Ärge laske nimel end eksitada. Tegelikult oli see vene tänav. Enamused poe sildid olid vene keeles, mõned ka koerea ja inglise keeles. Venelasi lonkis seal karjade kaupa ringi, vene keel igal pool. Poemüüad (enamasti korealased) kutsusid meid poodi vene keeles. Me siis tatsusime seal nati, mõned litsid kutsusid klubisse jne. Sõime ja ostlesime veidi ning läksime jälle tagasi taksoga.

Selline oli siis minu esmakülastus Koreasse.

11.05.2009 Hiina ranniku vetes

Oleme laevaga ankrus ja ootame, millal lubatakse sadamasse. Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Päeval on lihtsalt palav. Nüüd õhtulgi pole eriti külmemaks läinud. Pilved juba mitmendat päeva lösutavad veepeal. Taevas on sinine aga horisonti kaugemale kui paar miili ei näe. Kuna need pilved siin ringi roomavad, on siin ka niiske. Kui välja lähen on tunne, et astusin pesukuivatus ruumi sisse. Tundub, et vesi on ka siin kandis soe. Masina jahutusvee sisendtoru peal näitab termomeeter 22 kraadi. Nädal aega tagasi Alaska rannikul näitas kõigest 2 kraadi. Sel ajal oli ka masinaruum parajalt soe, 22 kraadi. Ainuke probleem oli see, et iga kord kui ventilatsiooni toru alt läbi läksin, jäi hing kinni. Sealt tuli päris külma õhku, otse väljast. Otsisin aeg ajalt sooja masinate kaisust. Nüüd aga koliksi hea meelega ventilatsiooni alla elama. Praegu on masinaruumis 30 kraadi ümber. Alaska alades tuli kajuti ventilatsiooni soojendatud õhk. Mis tegi kajuti liiga palavaks minu jaoks. Ainuke jahutus oli see sama soe õhk panna enda peale puhuma. Nüüd on konditsioneer sisse lülitatud. Hea asi see ikka. Nüüd saan enam-vähem normaalselt magada teki all, mitte selle peal.

Mobiili sain ka levisse. Tuli välja, et Koreas ei olegi enam tavalist GSM-i vaid 3G levi. Mul oli see välja lülitatud. Sai siis terve portsu sõnumeid kodumaaga jagatud. Isegi siin Hiina rannikul on levi täitsa olemas. Aga kodumaalased aeg-ajalt ei arvesta ajavahega. Saadavad minu aja järgi öösel kell 2 sõnumeid imeliku sisuga. Mul oli telefoni heli maksimumi peal. Kui see järsku öises vaikuses karjuma pistis, siis ehmatas mu ikka üles küll. Sõnumi sisu oli ka veel imelik, mingist tigupostist. Ma ei saanud muffigi aru. Pärast nägin terve öö mingeid imelike unenägusid spioonidest ja korea võimudest, kes selle sõnumi tegelt saatsid ja olid mul jällil. Päris lolliks läinud. Hommikul arvasin, et kõik oli uni. Vaatan sõnumid üle ja ennnäe imet. See sõnum tuli ka päriselt. Siis ma üritasin ennast veenda, et kõik järgnev kammajaa oli unenägu. Nii moodi võite inimese veel hullumajja ajada!

14.05.2009 Shanghay, Hiina

Nii kui Hiina sadamasse jõudsime, tulid juba ärimehed peale. Nad müüsid mobiile, mälupulke ja telefoni kaarte. Ostsin siis ka sim kaardi ja 3 laadimiskaarti. 20 dollarit läks kokku. Neil on ikka väga nõme süsteem nende kaartidega. Selleks, et helistada, pean helistama lühinumbrile, kuulama jubeda aktsendiga inglise keelt (hiina keelt kõige pealt), sisestama pika kaardi numbri, siis kaardi pin koodi ning siis telefoni numbri kellele helistada tahan. Ja nii iga kord kui helistada tahan. 100 jeenise kaardiga saab umbes pool tundi rääkida.

Täna jõudsime Shanghai sadamasse. Peale tööpäeva lõppu põrutasin linna koos kahe meeskonnaliikmega. See sadam on nii suur, et siin sõidab buss ringi, millega saime väravasse. Ei jõudnud veel passegi tollile anda, kui juba pakuti meile taksoteenuseid. Kaks hiinlast võidu kutsusid meid enda auto peale. Küsisime kui palju maksab, nad ütlesid 40 dollarit. Me panime vastu, et 30 dollarit linna ja tagasi. Algul ei tahtnud kumbki selle hinnaga leppida, kuid lõpuks üks leppis. Istusime siis vanasse wolksvagenisse. Ma ei saanud aru täpselt mis mudeliga tegu, aga nägi välja nagu 70-ndatel välja lastud. Selliseid „rahvaautosid” oli igal neljandal. Me autojuhil oli suht vilets inglise keel. Ma ei saanud poolest ta jutust aru. Ta viis meid teletorni juurde, mis asub kesklinnas. Umbes poole tunni sõidu kaugusel. Liikluskultuur on siin huvitav. Üks pöialdest oli kogu aeg signaali nupu peal valmis reageerima. Jalgrattureid ja mopeede oli sama palju kui autosid. Kui autoga lähenesime mõnele kaherattalisele siis anti signaali. Sama tehti kui hakkasime seisvast bussist mööduma või et aeglane auto teepealt eest ära kobiks jne. Iga väikse ja suure asja peale tuututati. Arvatavasti on jube elada suure tee ääres korteris: autode signaal kogu aeg, tolm ja müra. Majad olid suht paksu mustuse kihi all. Igal pool toimus ka mingisugune ehitus, kas siis uus kõrghoone, elamukvartalid või ehitati tee sildu ja tunneleid. Samas on siia ka vist jõudnud majanduskriis, sest paljud valmis kortermajad olid tühjad, mõnedki majade ehitus oli pooleli jäänud aga teetööd käisid kõik täie rauaga edasi. Jõudsime kesklinna, seal olid vähe ilusamad pilvelõhkujad. Teletorn ise oli ka vaatamisväärsus. Autojuht küsis meilt, kas tuleb tunni või pooleteist tunni pärast tagasi? Me käskisime tal siin oodata. Me ei olnud talle veel midagi maksnud. Ta parkis auto ära, maksis veel parkimise eest ise. Teletorni väravate taga uurisime hindasid. Ühele inimesele oli sissepääs 175 jeeni. Aga mingid naisukesed hakkasid meie ümber siblima ja hiina keeles midagi seletama. Autojuht tõlkis, et nad saavad 10 inimest kokku, siis saab odavamalt. Ootasime siis nii umbes 15 minutit. Aga meil ei olnud Hiina raha. Autojuht jagas lahkesti. Igaüks meist võttis 200 jeeni. Ei tahtnud dollareid ka vastu, lihtsalt andis raha. Torni sisse saamiseks pidime läbi turva kontrolli minema, ehk kõik metall letile ja ise väravatest läbi. Liftis oli lifti saatja. Algul mulises hiina keeles, kui üles poole sõitsime, hiljem inglise keeles. Liftis läksid kõrvad lukku. Sõitsime 263 meetri kõrgusele. Sealt oli hea vaade linnale. Muuseas need tädikesed ei võtnud ka algul raha ja maksid meie eest piletid. Üleval teletornis käisid ringi ja küsisid igalt ühelt 100 jeeni. Vaade oli tõesti hea. Nii kaugele kui silm seletas oli linn. Akende peal olid ka kilomeetrid kleebitud kui kaugel mida näeb. Jõe peal tiirutas laev edasi tagasi. Sellel oli mega suur vertikaalne ekraan okupeerinud enamuse laeva pikkusest. Reklaami klipid jooksid sellel ekraanil. Sellist asja polegi ennem näinud. Selle laeva meeskonnal võis küll vist väga üksluine töö olla. Kilomeeter ülesvoolu ja siis jälle kilomeeter allavooli, nii mitukümment(-sada) korda päevajooksul. Vaatamised ja pildistamised tehtud, läksime paar korrust allapoole. Seal oli palju meelikõditavam. Platvormi põranda äär oli klaasist. Seisid klaasi peal ja vaatasid otse alla ~260 meetrit. Mõistusega saad aru küll, et see on tugev klaas ja midagi ei juhtu kui peale astud aga seest võttis ikka jube õõnsaks ja süda hakkas puperdama. Nii mõnigi inimene (valdavalt naised) ei julenudki klaasile astuda. Need kes astusid üldjuhul kiljusid ja naersid, mõni kattis ka silmad kinni. Klaasil käimine oli lahe kogemus!

Alla tagasi jõudes ajasime oma autojuhi ülesse ja tahtsime poodlema minna. Sellel vennikesel oli mingi oma diil seamen’s poega. Paras urgas oli pimedal tänaval. Ma juba hakkasin vahepeal mõtlema (kui ta seal pimedatel ja kitsastel põiktänavatel tiirutas), et viib meid kuhugi paljaks röövima. Aga ei. Poes olid juba ees meie laeva teised meeskonna liikmed, nad tõi sinna see teine autojuht. Pood oli väike aga asju igasugust müügil. Muusikakeskused, nahast rahakotid, taskulambid, krõpse, nokamütse, ziposid, igasuguseid kotte jne. Ma leidsin ühe laheda Dieseli seljakoti. Osaliselt kunstnahast, pruuni ja peeži segu. Ühele tüürimehele meeldis ka see kott. Mõlemad tahtsime siis osta, tema ühe ja mina teise. Küsis hinda. Öeldi 30 dollarit. Ta ei olnud nõus ja pakkus 15 dollarit. Need seal raputasid pead ja ikka 30 ja meie 15. Ma kui noor turist vaatasin pealt kuidas see kauplemine käib ja ei seganud eriti vahele. Tüürimees ei olnud nõus ja läks üks hetk minema. Ma ka siis mõtlesin, et pole mõtet osta. Autojuht pakkus, et ta saab hinda 25 dollarile kaubelda. Ma ütlesin ei. Lõpuks ma pakkusin, et ostan ära 20 dollariga. Nemad kindlalt ei. Mingi hetk ütles müüa tädi, et ok 20 dollarit. Mul polnud väiksemat raha kui 50 dollarit. Ta andis tagasi 25 dollarit. Ma siis hakkasin pärima veel 5 dollarit. Tema hakkas jälle peale, et see hea ja kvaliteetne kott ja sa rikkast maalt sulle on see niikuinii odav. Ma ei olnud ikkagi nõus ja küsisin raha tagasi. Andis ka. Kui teised olid oma ostud ära teinud ja hakkasime mine, tuli see teine autojuht ja hakkas mulle jälle seda kotti pähe määrima 25 dollariga. Ma aga raputasin pead ja jäin endale kindlaks. Tema ulatas koti minu poole ja tegi näo, et oli kokku leppinud ja ma sain mega hea diili. Mind ajas juba kogu see kammajaa naerma. Kui hakkasin uksest välja minema, siis lõpuks alistus ja ütles vaiksel häälel et 20 dollarit sobib. Ma ei tahnud algul uskuda. Aga see kord andsid isegi 30 dollarit tagasi 50-st ja kott oligi minu. :D Ja nätsulehe saime ka pealekauba.

Hakkasime laeva poole tagasi sõitma. Autojuht pakkus, et võib meid viia litsimajja või erootilisele mažaazile. Ütlesime, et teine kord. Sadama väravas maksimes alles autojuhile talle lubatud 30 dollarit plus parkimise ja jeenide eest. Jäi mulje, et hiinlsed usaldavad välismaalasi. Me oleks võinud mitu korda neile külma teha. Ta andis oma visiitkaardi meile. Teinekord kui peaks jälle sattuma Shanghaisse, siis helistaksin ja kutsuksin ta kohale. Tahab keegi ta numbrit?

27.05.2009 Long Beach, California

Täna sai nati ka Long Beachis ringi käidud ja šopatud. Oleme 3 päeva siin, mingil päeval ehk õnnestub Hollywoodis ära käia ja Los Angelases jõulkuda. 5 päeva pärast võiks juba Oklandi avastada. Siis lähme Lõuna- Koreasse Busani ning peale seda ranniku alla ankrusse teadmata ajaks. Kui peakski puhkema sõda Lõuna- ja Põhja- Korea vastu, siis olen ehk esimeste seas seda tunnistama. Väääägeeev!!! :D Aga ei usu ma sõtta. Põhja-Korea juhid nii lollid ka ei ole.

Seiklustest USAs räägin siis teine kord. Täna pole aega. Nett mega aeglane siis meremeeste klubis. Muidugist kui ma sealt Koreast eluga pääsen :P