Laupäev, 30. mai 2009

28.05.2009 Long Beach, California

Täna käisime linnas; Universal Studios, kuulsuste tänaval, Hollywood Hillsil ja Beverly Hillsil.

Alustame algusest. Sadamast jalutasime Long Beachi kesklinna, kus saime Metro (kompani nimi) trammi peale. Sellega saime Los Angelese kesklinna. Sealt istusime ümber sama kompani metroo rongile. Sellega sai Hollywood sõidetud (kahjuks maa all erinevalt trammist) kokku üle tunni aja. Nii palju kui ma trammist linna nägin siis teed on laiad, autod on laiad ja suured aga majad on üksteise otsas, madalad ja aiad eriti väikesed. Tundub, et pooled elanikud on mehhiklased. Neid oli tänaval kerge ära eristada ja neid oli palju ning hispaania keel on vist teine ametlik keel, kuna kõik tekst oli kakskeelne. Siin on tõesti väga palju erinevast rahvusest ja rassist inimesi. Igasugust keelt võis tänaval kuulda, see pärast ei pööranud ka keegi tähelepanu kui meie meeskonna liikmed omavahel vene keeles rääkisid (välja arvatud üks politseinik, kes hakkas huvi tundma kust tuleme, mis rahvusest oleme ja kuhu läheme). Long Beachi kesklinn on ilus ja puhas. Esmamulje oli hea ja arvasin, et igal pool on nii. Ega ikka ei olnud küll. Mida kaugemale kesklinnadest seda mustemaks ja räpasemaks läks. Selgituseks nii palju, et Long Beach, Los Angelas, Hollywood, Beverly Hills, San Pedro ja teised on kõik eraldi linnad aga omavahel kokku kasvanud. Moodustavad ühe mega suure linna aga igal ühel on oma linnavalitsus, erinevad maamaksud jne.

Inimesed on üldiselt sõbralikud ja jutukad. Tihti hakkasid täiesti võõrad inimesed omavahel rääkima ühistranspordis. Inimeste riietus aga varjeerus vastavalt sellele mis linnas oled ja mis linnaosas. Ehk Long Beachi kesklinnas nägi enamasti suht maitsekalt aga tagasihoidlike riietustega inimesi, oma jagu ülikondades inimesi. Agulipoole minnes (äärelinna mõtlen, majad olid koledad ja väikesed) muutus inimeste riietus ka vastavaks; lohvakad suvalised odavad kaltsud seljas, mis ei pruugi omavahel üldse sobida. Aga pea-asi et neil endil on mugav kanda. Kesklinnas oli pakse inimesi vähem, mida äärelinna poole seda paksemaks läksid :D L.A. keskuses võis igasuguseid kujusid näha. Hollywoodis aga oli juba rohkem beibestiilis tütarlapsi ja üldse ilusaid tüdrukuid rohkem. Oma välimusele pandi rõhku seal kandis rohkem. Seega välimuse järgi võid öelda umbes kust kandist nad pärit on :D Väga palju oli näha räpistiili (~70% mustanahalistest), kus püksid rebakil ja trussikud tõmmatud riiete peale rinna alla. Oleks siis trussikud huvitavad ja uhked olnud (midagi vaadata), ei need olid tavalised hallid või mustad bokserid (...vist). Imelikud tegelased! Hulle kohtas ka. Mõni pobises sõimata kedagi/midagi oma ette, teine naljakalt riides ja tõmbles niisama jne. Ühistranspordis käisid mõned alalõpmata edasi tagasi pakkudes midagi müüa oma kilekotist. Teised käisid lihtsalt kerjamas. Kodutuid ja kerjuseid oli omajagu igas linnas. Mõni oli asfalttleele telgi püsti pannud, mõnel lihtsalt voodi kesset tänavat, veel vaesemad magasid seal kus said lageda taeva all.

Hollywoodis Universal Studio peatuses tulime metroost välja, üle ristmiku ning ootasime Universali „turistirongi”, mis viis meid peaväravani. Sealt ostsime päevapiletid soodushinnaga $99 (tavaliselt $120). See oli „in front of line” pilet ehk iga atraktsiooni puhul lasti meid kõigepealt sisse/peale. Seal teemapargis oli nende suurimad ja edukamad linateosed esindatud; Simpsonid, Bluse Brothers, The Fast and the Furious jne. Kahjuks kõikidel aktraktsioonidele ei jõudnud (ühest päevast jääb väheks). Kõigepealt läksime Teminator 2 : 3D vaatama. Seal pidime ennem tükk aega ootama, siis tehti natukene komejanti ning lasti saali. 3D prillid anti uksepeal juba. Põhimõtteliselt tehti meile teatrid koos filmijupiga. Ehk oli päris näitlejad laval kes kehastasid tegelasi ekraanil. Nii nad üritasid tekitada muljet et tegelased hüppavad ekraanist välja, jooksevad ja tegutsevad laval, siis jälle filmis jne. Film ise oli 3D ehk kõik need koletised ja asjad tundus et vahivad sulle otsa 20cm kauguselt. Lõpus, kus Terminaator robotite keskuse õhku laskis ja suitsu pilv tuli meie poole, pandi suitsugeneraatorid ja puhurid tööle ja aeti ka päriselt suitsu näkku, siis kõva pauk ja meie istmed tegid paari cm-se kukkumise (nagu oleks me plahvatuse lööklainega tabatud). PS. Filmis oli Terminaatoriks ikka see California kuberner aga laval mingi muu mees. Selle lava mehe nägu üritati igat moodi varjata, et inimesed aru ei saaks (kord oli seljaga publiku poole, kord nägu pimedas jne).

Järgmisena läksime Jurassic Parki. Seal oli suur paadi taoline asjandus mis hulpis vee peal. See veeti kõigepeal ülesse ning siis lasti vooluga kaasa minna. Teel nägime igasuguseid dinosauruseid, mõni pritsis vett, teine üritas ehmatada mõni tegi lihtsalt lolle nägusid jne. Lõppes paadisõit tunnelisse minekuga ning siis „kosest” alla. Võttis seest õõnsaks küll. Peale seda käisime nati muuseumis ringi.

Special Effects stages’is näidati kuidas erieffekte tehakse filmis. Šõu juhtideks olid 2 naist, kelledel oli päris hea huumorimmel. (Üldse ameeriklastel paistab hea huumor olevat) Nalja sai palju. Enne sisselaskmist kutsusid nad paar vabatahtlikku ning hiljem sees veel mõned trikkide läbiviimiseks. Huvitav ja naljakas oli aga midagi uut ma seal teada ei saanud.

Teate sellist filmi nagu Backdraft? See film rääkis tulekahjudest ja vapratest tuletõrjujatest. Selles stuudios selgitati ja näidati kuidas nad mõned raskemad ja ohtlikumad võtteid tegid. Viimases vaatuses pandi ka „laoruum” põlema. Tuld pritsis igalt poolt ja paugutas ka mõnuga. Lõpetuseks hakkas kõik kokku kukkuma, kaasa arvatud meie jalgealune põrand. See kukutati paari cm-i jagu. Tuli oli ehtne mis seal kasutati ja nagu ma aru sain, oli enamus gaasi abil põletatud.

Rohkem atraktsioonidele ei jõudnudki, sest tahtsime veel enne pimetat Hollywood boulevard’ile jõuda. See tänav on väga pikk ja sirge ning kuulsuseid tundus et tuhandeid kellede nimed tähe sees ajalukku maha pandud. Ei hakka nimesid nimetama, kunagi näete mõndasid piltidelt. Mingi hiina restorani ees oli tsemendist valatud plaadid, millede peal olid kõige kuulsamate käe ja jala jäjed ning nende oma käega kirjutatud nimi ning mingi tekst. Kes veel aru ei saanud, siis: tsement oli veel pehme kui need jäljed sinna trambiti-kirjutati ning hiljem tänavasillutiseks pandud. Enamus meie seltskonnast tahtsid laevale tagasi minna, aga mina ja motorist tähtsime veel rohkem linna läha. Me kahekesti läksime kuulsuste tuurile. See maksis $25. Istusime ilma katusetta mikrobussi ning juht (naine) rääkis kogu tee mikrofonisse. Sõitsime läbi Hollywoodi mäekülje ja Bevery Hillsis; näidati kuulsuste maju/villasid/losse. Nägin villat, kus Osbournid oma realety TV-d tegid, kus Ben Affleck kunagi elas, Brad Bitti poissmehe villat, Shon Conneri villa väravaid (kust parasjagu maastur sisse sõitis ja veel terve hunnik kuulsuste kodusid. Enam ei mäletagi kõiki nimesid ja maju. Ausalt öelda olin ma üllatunud, miks kuulsused seal elada tahavad.

Esiteks: teed olid kitsad ja halvas korras. Kuidas nad oma kallita sportautdega seal sõita saavad? Meie buss hüppas ja kargas mõnuga nendel teedel. Minge sõitke autoga Lasnamäel, saate tunda millised teed on Hollywoodis:D

Teiseks: Maja on majas kinni. Hoovid suhteliselt väikesed. Majad ise olid üldjuhul parajalt suured aga suur hoov oli mõnel üksikul.

Kolmandaks: Paparatšode ja meiesuguste turistide pärast on enamus kasvatanud suured puud ja põõsad majaette, sellega endalt päekesevalgust tublisti vähendanud. Kellel taimed ei varjanud piisavalt, neil oli öö-päeva ringselt kardinad ees.

Neljandaks: nägin mõne pooleli oleva maja ehitust. Kvaliteeti pole ollagi ja maksavad maja eest kümneid miljoneid dollareid. Põhiline ehitusviis on toikad maa sisse ning tsemendist või puit karkassist maja püsti. Arvestades et majad asuvad mäe nõlval, on maalihete oht suur. Selline maja läheb koos maaga allamäge. Kiid rääkis, et selline on valdav ehitusstiil. Kas teie oleksite nõus maksma mu Viimsi maja eest 15 miljonit dollarit? Tegelt oleks mu maja rohkemgi väärt, kuna ehituskvaliteet on tunduvalt parem ning hoov suhteliselt suur võrreldes Hollywoodiga. Ainult maja on väiksem võrreldes nimetatud piirkonnaga.

Beverly Hillsis on ka jaotatud mitmeks eri kallidusega piirkonnaks. Seal kus maamaks kõige suurem on ka teed korras ja tänavad hooldatud. Aga majad väikesed, koledad ja veel kallimad kui Hollywoodis. Võrreldes Hollywoodiga olid teed laiemad ja paremad, üldse oli elukeskkonna peale mõeldud. Hollywoodis ehitas iga üks kuhu künka otsa sai oma maja ning teed tulid takka järgi. Ainuke põhjus mis võiks minu arust hinda kõrgemaks ajada oli vaade. Kui maja on künka nõlval, siis õigesti valitud asukoha puhul oli väga hea vaade tervele Los Angelesele ja muudele linnadele. Aga see tihti peale tähendas ka, et inimestel oli parem vaade nende majade akendesse.

Arhidektuuri poolt vaadates oli nendes kahes linnas kokku ilusatest, suurtest, uhketest, mitmekordsetest villadest kuni agulimaja tüüpi majadeni välja. Igale maitsele oli mingi maja. Aga kujutan ette, et need paparatšod ja turistid võivad neil ikka tüütud olla küll. Sa tahaks, et ööpäeva ringselt käiks keegi su aiataga luurel ja pildistamas? Mina küll ei tahaks.

Lõpp kokkuvõttes oli päev huvitav. Kahjuks kõike ei näinud. Selleks peaks nädala-paari vähemalt siin veetma. Seega on põhjust veel tagasi tulla. Soovitan kõigil külastada, kellel võimalus peaks tekkima. Ärge laske ennast tolli ametnikel ära hirmutada, ameeriklased ise on üldjuhul sõbralikud ja abivalmid.

Neljapäev, 28. mai 2009

22.04.2009 Long Beach, California

Eesti aja järgi nimetatud kuupäeval ärkasin üles 04.30, et teha viimased toimingud enne äralendu. Ime kombel jõudsin lennujaama isegi normaalsel ajal (~06.00). Check-in tehtud, jätsin Ema, Birgiti ja Petsiga hüvasti (Ema kukkus nutma muidugist). Läksin siis turvakontrollist läbi ja sain esimest korda näha valmis Tallinna Lennujaama juurdeehitust. Natukene aega sai oodatud ning siis KLM lennuki Fokker 70-e peale mindud. Lasin panna endale aknaaluse istme aga mingi vanamees oli selle juba hõivanud. Mul hea meel sellegi üle, et sain KLM-iga lennata ja ainult ühe ümberistumisega. Olen lennanud Estonian Airiga, Lufthansaga ja KLM-iga aga kõige paremad mälestused (ja ka halvemad; pagasi kaotasid ära ning üks lend hilines mitu tundi) on olnud KLM-iga. Ei pidanud pettuma seekordki. Teenindus oli kõrgemal tasemel ning süüa anti kah.

Lend toimus siis Tallinnast Amsterdami. Nati üle 2 tunni. Kuna olin kolmese rea keskmisel pingil, ei saanud ma seal tukkuda, jalgade sirutamisest rääkimata. Elasin üle ja jõudsime sihtkohta isegi 20 min. varem. Buss viis lennukilt derminali ja siis tuli igasuguseid silte hoolikalt lugeda, kuhu minema pean. Teadsin, et mul on paar tundi aega, ei hakanud väga kiirustama. Los Angelasse mineva lennuki väravasse jõudmine võttis umbes 30 min. aega. Kuradima suur derminal ikka. Saanud kinnitust, et minu lend ikka läheb sealt (ja piletil märgitust tükk aega hiljem), hakkasin niisama derminali enda jaoks kaardistama. Kuskil 5 tundi kolasin või istusin seal. Lootsin, et lennukiks oleks Boing 747-400 ja nii ka oli. Suur lennuk. Nii suurega polegi ennem lennanud. Ka sellele lennule olin omast arust parima istekoha valinud; avarii väljapääsu juures. Seal on tavaliselt jalgadele rohkem ruumi. Ja nii ka oli, lausa väga paju ruumi. Ainult, et ruumi oli minu kõrval istunud kahel ameeriklasel. Minu jala ruumi oli ära võtnud väljapääsu ukse küljes olev paun, kus oli päästesukk. Illuminaator (aken) oli ukse sees, mis asus minust nati ees pool. Pidin korralikult ettepoole kallutama, et üldse midagi näha ja kui nägin, siis suures osas lennuki tiiba. Seega koha valik läks jälle tuksi. Kui jalad viltu kaasreisijate poole väänasin, siis sain neid ka sirgeks ajada.

Lend Amsterdamist Los Angelasse kestis ~10,5 tundi. Jube! Jube oli just see, et pidi nii kaua ühe kohapeal olema. Tegin siiski ka vahel väänamisi ja sirutusi nagu teisedki. Lennuk oli KLM-i oma ning teenindus supper nagu alati. Iga natukese ajatagant toodi süüa, juua või näksimist. See ei lasknud jälle magada. Olen tähele pannud, et lennukites on mu põis mitu korda väiksem kui muidu, jube palju käisin seal WC-s. Söök oli hea. Portsionid olid küll väikesed aga näksi ja juua toodi vahepeal nii palju, et kõht ei läinudki tühjaks. Igale reisijale anti padi, tekk ja kõrvaklapid. Kõrvaklapid pistsid pistikusse, siis sai valida 11 muusika kanali ja teleka vahel (mis asus vahekäigu laes). Filmide heli oli väga nigel, s.p. kuulasin rohkem muusikat.

Lendasime siis üle Šotimaa, Islandi, Gröönimaa, Kanada ja poole USA. Nagu öeldud, oli pikk lend. Vahepeal jõudsin naabritega juttu puhuda. Nad olid Euroopa ringreisil. Käisid Itaalias, Tšehhis, Ungaris ja Saksamaal. Rääkisin siis ka enda tegemistest ning nad soovisid korduvalt edu ja kõike paremat. Sama soovis ka stjuardess, kellega sai ka lõpu poole natukene räägitud. Ta ootab mind nelja kuu pärast tagasi lendama, et saaksin talle pajatada oma seiklustest.

Tollist läbi minna ei olnudki nii hull kui kartsin. Aga nalja nendega ei tohi teha, huumorisoon neil puudub (üks tüürimees olevat saanud eluaekse USA viisa keelu liigse naljatlemise eest) ja paistsid suht tülpinud olevat. Eriti pagasi kontrolli vennike, kes lõpetuseks ütles mulle “ole vait” kui lugesin talle ette mis mul seal kotis on (ise ta küsis!). Lennujaama tuli järgi mingi naisterahvas. Algul tundus ta kuri ja vaikne inimene olevat, aga tee peal sai ikka natukene räägitud ka. Los Angelast ennast ma ei näinudki, kuna hakkasime sellest kohe eemale sõitma läbi mitme linnakese Long Beachi. Mina ei saanud aru millal üks linn lõppes ja teine algas. Tädike ütles millal. Saime natuke ummikus ka hängitud, sest ma jõudsin kohaliku aja järgi 16.30 kohale ehk inimesed hakkasid töölt ära tulema. Ta viis mind sadama väravasse, kust viidi teise autoga edasi laevani.

Oma kottidega oli raskevõitu laeva trapist üles saada (parras kõrge ka). Otsiti mulle vaba kajut. See on tsipa suurem kui Tallinki tavareisija 4-sed kajutid ning ma elan siin üksi. Illuminaatorist näen konteinereid. Siin pole veel keegi maganud ega elanud. Kajutis isegi WC ja dušš. Jube luksus. Mingi vennike võttis ära kõik mu dokumendid ja käskis oodata oma kajutis ning vahepeal söömas käia. Stjurad (laeva!) juhatas mu ohvitseride messi sööma. Ma üritasin talle selgitada, et ma olen praktikant mitte ohvitser. Teda see ei huvitanud. Peale sööki veel ootasin 3 tundi, siis sai kopp ette ja läksin ise luurele. Sain nii palju teada, et võin puhkama minna ja 08.00 hommikul masinaruumi. Nad oleks võinud seda varem öelda. Olen olnud üle 24 tunni üleval (mõned tukastused välja arvata).

26.04.2009 Long Beach, California

Ma vist ei maininud, et laev ise on ainult 2 kuud vana. See pärast ka siin kõik veel korras ja puhas.

Järgmisel hommikul (23.04) sain siis tunked ja kingad. Iga kord kui uute meeskonna liikmetega tuttavaks sain, küsiti kas vene keelt oskan. Minu kindle ja vankumatu vastus oli ei.

Masina meeskonnas on 1 poolakas (vanem meh.), 1 indialane (motorist) ning ülejäänud ukrainlased ja bulgaarlased. Peale minu ei osanud vene keelt ka indialane , ka poolakal on see vist nigel, sest eelistab inglise keeles rääkida. Aga kõikide inlise keel on jube. Väga raske on aru saada mis nad räägivad. Rohkem sumisevad kui räägivad. Ukrainlased sumisevad š-sid, bulgaarlased s-i ning indilane paneb üldse pudrukeelt. Ega mul endal ka palju parem pole. Seega inglise keelt ma siin palju ei õpi. Ainult nii palju kui teen kompani kadeti projekti ning kooli praktika aruannet. Laeva kapten on Indiast. Ülejäänud meeskond on jälle Ukrainlased, Bulgaarlased ja indialased. Üks monteneegrolane ja venelane on ka. Viimane vist palju muus keeles ei pea rääkima kui oma emakeeles.

Kajut on küll luks aga vinguda saab ka:

a.) Voodi! On küll suht lai ja piisavalt pikk aga muu ei kõlba kuhugile. Madrats on kõva kui telliskivi, samasugused on 2 patja. Tekk on roosa ja karvane, üks patjadest on ka roosa. Imelik värvivalik :D Laev on ehitatud Jaapanis. Kas seal magatakse põrandal? Sest selles voodis on küll selline tunne.

b.) Ukse lukk ei taha korralikult töötada.

Muus osas pole kajutil viga. Söömas käin ohvitseride messis. Stjuard on Indiast ja saatis mu sinna. Äkki mu naha värvi pärast? Esimesel õhtul kui söömis kohta otsisin, nägin stjuardit koridoris. Ta küsis mu käest kas ma tahan tšopp-tšopp? Ma olen küll inglise keelt õppinud mitu head aastat aga ei teadnud mida see sõna tähendab. Nüüd tean! :D See tähendab süüa!. Süüa tehakse vastavalt regioonile ehk mustanahalistele oma toit ja valgele rassile neile omasem toit. Söök on vähemalt parem kui koolis.

Vanem mehaanik kurtis, et kajutid on kui vangikongid ja motorist kurtis söögi kvaliteedi üle. Kas meil Eestis on tõesti nii nigel elu, et mulle on kõik luks ja hea siin laevas ning teistele jube kaka? Tallinkis olime nati väiksemas kajutis kolmekesi. Teate isegi mis tingimustes ma sõjalaeval elasin.

Minu jaoks on elu, töö ja muud tingimused väga head. Aga ikkagi miski ei istu siin. Ma ei tea ise ka täpselt mis. Koduigatsus see ei ole, reisiväsimus ka mitte. Miski mulle ei meeldi ja ma ei tea mis…

02.05.2009 Vaikne ookean

Arvan, et olen vahepeal selgusele jõudnud mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi vist olla enam meremees… Tore avastus küll peale peale 8 aastat merenduse õppimist. Tegelt olen juba mõnda aega piilunud töö võimalusi maal. Eks tagasi tulles pean hakkama tõsisemalt vaatama töö võimalusi ja üldse välja mõtlema, mis ma oma eluga peale hakkan. Tõenäoliselt paar aastat pean siiski merd sõitma, et saada kogemusi ja ka raha. Ammu on juba aeg oma eluga pihta hakata. Rajada oma kodu, kus kõik asjad on minu käe ja näo järgi ära pandud. Ei peaks kogu aeg kolima ühikate, üüri korterite ja kodu vahet. Ei taha kogu aeg lugeda sente ja kellegi najal elada. See selleks…

Vahepeal on töiselt läinud. Õnneks mehaanikud on agarad õpetama. Küll saadetakse mind motorist järgi jooksma, siis mõne mehaaniku jne. Iga päev üritatakse midagi uut õpetada mulle. Kogu aeg korrutatakse, et kui ei tea midagi, küsi. Seega praktika ma saan siin väga hea. Tallinkis ei lubatud meil isegi motoristi tööd teha. Siin aga hakkan vaikselt mehaanikute tööd üle võtma. Nad ise ka mugavad :D aga nii ma õpin kõige paremini. Nad õpetavadki mind ohvitseriks, mitte motoristiks. (Äkki selle pärast söön ohvitseride messis, kuna olen tulevane ohvitser?) Teen siin jõudu mööda kompani kadeti projekti. Agent ütles, et kõik materjal projekti jaoks on laeva peal olemas, ei ole! Tegelt oleks ma pidanud kõik oma kooli materjalid kaasa võtma ja vajalikud kohad ümber tõlkima. Üritan hakkam saada puudulike materjalidega. I mehaanik on küll tüdinenud minu ja ühe motoristi (ta teeb ka kadeti projekti) küsimustest aga alati üritab siiski seletada.

26.04 sõitsime terve ööpäeva põhja poole, San Francisco lähedale. 28.04 varahommikul hakkasime sõitma Lõuna-Korea poole. Vahepeal laine kõigutas ka laeva nati (~5-10o). Täna hommikul sõitsime Alaska mingisugustest saartest mööda. Ookean on ilus sinine. Täpselt nagu filmides.

Eile maksti meile palka. Ma leppisin agendiga Eestis kokku, et minu raha saadetakse kõik panka. Seega ma ei läinud kapteni juurde. Hiljem kutsuti mind ikkagi välja ja suruti raha pihku. Ma vähe segadses küll, aga kui juba nii lahkelt jagatakse, ega siis ära ka ei ütle.

10.05.2009 Kwangyang, Lõuna-Korea

Eile käisin Lõuna- Korea linnas nimega Busan. Täna oleme juba teises linnas. Oma kurvastuseks avastasin, et mul ei leia telefon mitte mingisugust signaali. Teised soovitasid osta kohalikkku telefonikaarti. Siin on jube palav. Õhtu poole läks temperatuur juba normaalsemaks, nagu meie suvepäeval. Päeval aga on palav ja niiskevõitu. Õnneks on laevas konditsioneer, masinaruumis siiski 30 kraadi ringis.

Eile siis linnapeal. Läksin koos teistege, sest ise ju ei tea kuhu minna. Väravatest väljas, seisis kastiga mikrokas seal. Kast oli igasugust pudi-padi täis. Mind küll ostma ei kutsunud. Tooted oleks nagu prügimäelt toodud, mustad ja koledad. Müüaks vanem korealane, kes vist ei oskanud mingit keelt peale enda oma. Mehaanik küsis talt kus on Samsung ostukeskus. See lehvitas kuskile umbluu kohta. Ega me ta lehvitust eriti tõsiselt ei võtnud. Hakkasime siis autotee poole liikuma, et takso kinni püüda. Ma olin viimane minemas. See sama korealane pobises midagi omas keeles ja vibutas rusikat mulle. Tore tervitus küll külalistele :D Ootasime, siis mõnda aega taksot. Polnud vaja meil talle lehvitada, jäi ise meie juures seisma. Mehaanik ütles inglise keeles, et soovime minna Samsungi kaubanduskeskusesse. Too noogutas pead ja hakkasime sõitma. Kuna ma läksin koos bulgaarlase ja kahe ukrainlasega, siis rääkisid nad omavahel vene keeles. Samsungi asemel viis taksojuht meid Texaco tänavale. Ärge laske nimel end eksitada. Tegelikult oli see vene tänav. Enamused poe sildid olid vene keeles, mõned ka koerea ja inglise keeles. Venelasi lonkis seal karjade kaupa ringi, vene keel igal pool. Poemüüad (enamasti korealased) kutsusid meid poodi vene keeles. Me siis tatsusime seal nati, mõned litsid kutsusid klubisse jne. Sõime ja ostlesime veidi ning läksime jälle tagasi taksoga.

Selline oli siis minu esmakülastus Koreasse.

11.05.2009 Hiina ranniku vetes

Oleme laevaga ankrus ja ootame, millal lubatakse sadamasse. Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Päeval on lihtsalt palav. Nüüd õhtulgi pole eriti külmemaks läinud. Pilved juba mitmendat päeva lösutavad veepeal. Taevas on sinine aga horisonti kaugemale kui paar miili ei näe. Kuna need pilved siin ringi roomavad, on siin ka niiske. Kui välja lähen on tunne, et astusin pesukuivatus ruumi sisse. Tundub, et vesi on ka siin kandis soe. Masina jahutusvee sisendtoru peal näitab termomeeter 22 kraadi. Nädal aega tagasi Alaska rannikul näitas kõigest 2 kraadi. Sel ajal oli ka masinaruum parajalt soe, 22 kraadi. Ainuke probleem oli see, et iga kord kui ventilatsiooni toru alt läbi läksin, jäi hing kinni. Sealt tuli päris külma õhku, otse väljast. Otsisin aeg ajalt sooja masinate kaisust. Nüüd aga koliksi hea meelega ventilatsiooni alla elama. Praegu on masinaruumis 30 kraadi ümber. Alaska alades tuli kajuti ventilatsiooni soojendatud õhk. Mis tegi kajuti liiga palavaks minu jaoks. Ainuke jahutus oli see sama soe õhk panna enda peale puhuma. Nüüd on konditsioneer sisse lülitatud. Hea asi see ikka. Nüüd saan enam-vähem normaalselt magada teki all, mitte selle peal.

Mobiili sain ka levisse. Tuli välja, et Koreas ei olegi enam tavalist GSM-i vaid 3G levi. Mul oli see välja lülitatud. Sai siis terve portsu sõnumeid kodumaaga jagatud. Isegi siin Hiina rannikul on levi täitsa olemas. Aga kodumaalased aeg-ajalt ei arvesta ajavahega. Saadavad minu aja järgi öösel kell 2 sõnumeid imeliku sisuga. Mul oli telefoni heli maksimumi peal. Kui see järsku öises vaikuses karjuma pistis, siis ehmatas mu ikka üles küll. Sõnumi sisu oli ka veel imelik, mingist tigupostist. Ma ei saanud muffigi aru. Pärast nägin terve öö mingeid imelike unenägusid spioonidest ja korea võimudest, kes selle sõnumi tegelt saatsid ja olid mul jällil. Päris lolliks läinud. Hommikul arvasin, et kõik oli uni. Vaatan sõnumid üle ja ennnäe imet. See sõnum tuli ka päriselt. Siis ma üritasin ennast veenda, et kõik järgnev kammajaa oli unenägu. Nii moodi võite inimese veel hullumajja ajada!

14.05.2009 Shanghay, Hiina

Nii kui Hiina sadamasse jõudsime, tulid juba ärimehed peale. Nad müüsid mobiile, mälupulke ja telefoni kaarte. Ostsin siis ka sim kaardi ja 3 laadimiskaarti. 20 dollarit läks kokku. Neil on ikka väga nõme süsteem nende kaartidega. Selleks, et helistada, pean helistama lühinumbrile, kuulama jubeda aktsendiga inglise keelt (hiina keelt kõige pealt), sisestama pika kaardi numbri, siis kaardi pin koodi ning siis telefoni numbri kellele helistada tahan. Ja nii iga kord kui helistada tahan. 100 jeenise kaardiga saab umbes pool tundi rääkida.

Täna jõudsime Shanghai sadamasse. Peale tööpäeva lõppu põrutasin linna koos kahe meeskonnaliikmega. See sadam on nii suur, et siin sõidab buss ringi, millega saime väravasse. Ei jõudnud veel passegi tollile anda, kui juba pakuti meile taksoteenuseid. Kaks hiinlast võidu kutsusid meid enda auto peale. Küsisime kui palju maksab, nad ütlesid 40 dollarit. Me panime vastu, et 30 dollarit linna ja tagasi. Algul ei tahtnud kumbki selle hinnaga leppida, kuid lõpuks üks leppis. Istusime siis vanasse wolksvagenisse. Ma ei saanud aru täpselt mis mudeliga tegu, aga nägi välja nagu 70-ndatel välja lastud. Selliseid „rahvaautosid” oli igal neljandal. Me autojuhil oli suht vilets inglise keel. Ma ei saanud poolest ta jutust aru. Ta viis meid teletorni juurde, mis asub kesklinnas. Umbes poole tunni sõidu kaugusel. Liikluskultuur on siin huvitav. Üks pöialdest oli kogu aeg signaali nupu peal valmis reageerima. Jalgrattureid ja mopeede oli sama palju kui autosid. Kui autoga lähenesime mõnele kaherattalisele siis anti signaali. Sama tehti kui hakkasime seisvast bussist mööduma või et aeglane auto teepealt eest ära kobiks jne. Iga väikse ja suure asja peale tuututati. Arvatavasti on jube elada suure tee ääres korteris: autode signaal kogu aeg, tolm ja müra. Majad olid suht paksu mustuse kihi all. Igal pool toimus ka mingisugune ehitus, kas siis uus kõrghoone, elamukvartalid või ehitati tee sildu ja tunneleid. Samas on siia ka vist jõudnud majanduskriis, sest paljud valmis kortermajad olid tühjad, mõnedki majade ehitus oli pooleli jäänud aga teetööd käisid kõik täie rauaga edasi. Jõudsime kesklinna, seal olid vähe ilusamad pilvelõhkujad. Teletorn ise oli ka vaatamisväärsus. Autojuht küsis meilt, kas tuleb tunni või pooleteist tunni pärast tagasi? Me käskisime tal siin oodata. Me ei olnud talle veel midagi maksnud. Ta parkis auto ära, maksis veel parkimise eest ise. Teletorni väravate taga uurisime hindasid. Ühele inimesele oli sissepääs 175 jeeni. Aga mingid naisukesed hakkasid meie ümber siblima ja hiina keeles midagi seletama. Autojuht tõlkis, et nad saavad 10 inimest kokku, siis saab odavamalt. Ootasime siis nii umbes 15 minutit. Aga meil ei olnud Hiina raha. Autojuht jagas lahkesti. Igaüks meist võttis 200 jeeni. Ei tahtnud dollareid ka vastu, lihtsalt andis raha. Torni sisse saamiseks pidime läbi turva kontrolli minema, ehk kõik metall letile ja ise väravatest läbi. Liftis oli lifti saatja. Algul mulises hiina keeles, kui üles poole sõitsime, hiljem inglise keeles. Liftis läksid kõrvad lukku. Sõitsime 263 meetri kõrgusele. Sealt oli hea vaade linnale. Muuseas need tädikesed ei võtnud ka algul raha ja maksid meie eest piletid. Üleval teletornis käisid ringi ja küsisid igalt ühelt 100 jeeni. Vaade oli tõesti hea. Nii kaugele kui silm seletas oli linn. Akende peal olid ka kilomeetrid kleebitud kui kaugel mida näeb. Jõe peal tiirutas laev edasi tagasi. Sellel oli mega suur vertikaalne ekraan okupeerinud enamuse laeva pikkusest. Reklaami klipid jooksid sellel ekraanil. Sellist asja polegi ennem näinud. Selle laeva meeskonnal võis küll vist väga üksluine töö olla. Kilomeeter ülesvoolu ja siis jälle kilomeeter allavooli, nii mitukümment(-sada) korda päevajooksul. Vaatamised ja pildistamised tehtud, läksime paar korrust allapoole. Seal oli palju meelikõditavam. Platvormi põranda äär oli klaasist. Seisid klaasi peal ja vaatasid otse alla ~260 meetrit. Mõistusega saad aru küll, et see on tugev klaas ja midagi ei juhtu kui peale astud aga seest võttis ikka jube õõnsaks ja süda hakkas puperdama. Nii mõnigi inimene (valdavalt naised) ei julenudki klaasile astuda. Need kes astusid üldjuhul kiljusid ja naersid, mõni kattis ka silmad kinni. Klaasil käimine oli lahe kogemus!

Alla tagasi jõudes ajasime oma autojuhi ülesse ja tahtsime poodlema minna. Sellel vennikesel oli mingi oma diil seamen’s poega. Paras urgas oli pimedal tänaval. Ma juba hakkasin vahepeal mõtlema (kui ta seal pimedatel ja kitsastel põiktänavatel tiirutas), et viib meid kuhugi paljaks röövima. Aga ei. Poes olid juba ees meie laeva teised meeskonna liikmed, nad tõi sinna see teine autojuht. Pood oli väike aga asju igasugust müügil. Muusikakeskused, nahast rahakotid, taskulambid, krõpse, nokamütse, ziposid, igasuguseid kotte jne. Ma leidsin ühe laheda Dieseli seljakoti. Osaliselt kunstnahast, pruuni ja peeži segu. Ühele tüürimehele meeldis ka see kott. Mõlemad tahtsime siis osta, tema ühe ja mina teise. Küsis hinda. Öeldi 30 dollarit. Ta ei olnud nõus ja pakkus 15 dollarit. Need seal raputasid pead ja ikka 30 ja meie 15. Ma kui noor turist vaatasin pealt kuidas see kauplemine käib ja ei seganud eriti vahele. Tüürimees ei olnud nõus ja läks üks hetk minema. Ma ka siis mõtlesin, et pole mõtet osta. Autojuht pakkus, et ta saab hinda 25 dollarile kaubelda. Ma ütlesin ei. Lõpuks ma pakkusin, et ostan ära 20 dollariga. Nemad kindlalt ei. Mingi hetk ütles müüa tädi, et ok 20 dollarit. Mul polnud väiksemat raha kui 50 dollarit. Ta andis tagasi 25 dollarit. Ma siis hakkasin pärima veel 5 dollarit. Tema hakkas jälle peale, et see hea ja kvaliteetne kott ja sa rikkast maalt sulle on see niikuinii odav. Ma ei olnud ikkagi nõus ja küsisin raha tagasi. Andis ka. Kui teised olid oma ostud ära teinud ja hakkasime mine, tuli see teine autojuht ja hakkas mulle jälle seda kotti pähe määrima 25 dollariga. Ma aga raputasin pead ja jäin endale kindlaks. Tema ulatas koti minu poole ja tegi näo, et oli kokku leppinud ja ma sain mega hea diili. Mind ajas juba kogu see kammajaa naerma. Kui hakkasin uksest välja minema, siis lõpuks alistus ja ütles vaiksel häälel et 20 dollarit sobib. Ma ei tahnud algul uskuda. Aga see kord andsid isegi 30 dollarit tagasi 50-st ja kott oligi minu. :D Ja nätsulehe saime ka pealekauba.

Hakkasime laeva poole tagasi sõitma. Autojuht pakkus, et võib meid viia litsimajja või erootilisele mažaazile. Ütlesime, et teine kord. Sadama väravas maksimes alles autojuhile talle lubatud 30 dollarit plus parkimise ja jeenide eest. Jäi mulje, et hiinlsed usaldavad välismaalasi. Me oleks võinud mitu korda neile külma teha. Ta andis oma visiitkaardi meile. Teinekord kui peaks jälle sattuma Shanghaisse, siis helistaksin ja kutsuksin ta kohale. Tahab keegi ta numbrit?

27.05.2009 Long Beach, California

Täna sai nati ka Long Beachis ringi käidud ja šopatud. Oleme 3 päeva siin, mingil päeval ehk õnnestub Hollywoodis ära käia ja Los Angelases jõulkuda. 5 päeva pärast võiks juba Oklandi avastada. Siis lähme Lõuna- Koreasse Busani ning peale seda ranniku alla ankrusse teadmata ajaks. Kui peakski puhkema sõda Lõuna- ja Põhja- Korea vastu, siis olen ehk esimeste seas seda tunnistama. Väääägeeev!!! :D Aga ei usu ma sõtta. Põhja-Korea juhid nii lollid ka ei ole.

Seiklustest USAs räägin siis teine kord. Täna pole aega. Nett mega aeglane siis meremeeste klubis. Muidugist kui ma sealt Koreast eluga pääsen :P