neljapäev, 24. jaanuar 2008

Sulladi-mulladi

Terekest siis jälle. Täna siis anti pidulikult laev meile üle ja ma ka kolin laeva. See aga tähendab, et ma võib-olla ei saa enam mõnda aega netti ja ka nii tihti kui baasis olles. Aga eks näis, kuidas asi välja kujuneb.
Ilm siin ikka muutub jube kiiresti. Oli väike laeva üleandmis tsereomoonia. Ma pidin ka seal kuskil seisma kõik see aeg. Kui kõik pihta hakkas oli õues ilus päiksepaisteline ilm. Mingid tumedamad pilved olid kuskil kaugel. Aga need pilved jõudsid ülikiiresti meieni, koos tugeva tuulega, mis pani mehed kõikuma ning vihmaga (kohati oli vist isegi rahetaoline moostustis mis taevast alla sadas). Loomulikult kui tseremoonia läbi sai, sai ka vihm otsa ja päike tuli välja. Vikerkaargi piilus natuke eemalt.
Selle nädala algul oli pinnaltpäästjatel väljaõpe. See oli päris huvitav. Teisipäeval oli meil terve päev tegemist vees (ennelõunat basseinis ja pärastlõunat doki akvatooriumis). Basseinis tegime igasuguseid harjutusi. Kokku olime seal jutti 2h 30min umbes-täpselt. Õppisime erinevaid päästevõtteid. Lõpus aga olid kõige vastikumad asjad, samas ka huvitavad. Pidime panema pea vette üle selja küürutades, et ninasõõrmed ilusti lahti ja ülespoole oleksid. Et ikka vesi saaks ilusasti ninna joosta. See polnudki minu jaoks kuigi vastik, sest olen harjunud sellise asjaga. Teine harjutus oli minu jaoks aga uudne. Pidime ette panema maski, mis kattis silmad ja nina. Ja ette pidime panema loomulikult vee all, et ikka mask seest vett täis oleks. Siis pidime vett täis maskiga pea veepeal ujuma teise basseini otsa. Mis ta siis ära ei ole, lihtsalt suurt ei näe midagi, mõtlesin ma. Ega ei näinudki, aga halvem asi oli, see; kui üritasin suu kaudu hingata, siis kadus ka ninal õhusurve seest ära ja maskis olnud vesi hakkas nina kaudu kurku voolama. Nii ma siis terve tee köhisin ja purtsatasin seda vett välja suust. Tekkis huvitav ringlus; vesi ninast sisse ja suust välja. Peale söömist siis aga läksime päris põhjamere soolasesse vette. Kuna see aga on doki akvatoorium, siis on see jube must ja õline. Meid see aga ei seganud. Vesi oli üllatavalt soe ja jube-jube soolane. Mainin igaksjuhuks, et me käisime hüdrokostüümis ujumas. Sain ka esimest korda elus siis lestadega ujuda. Kahjuks olid need tuukrite lestad ja ei sobi eriti pinnaltpäästjale. Seega ei tulnud nendega ujumine mul eriti hästi välja. See eest sai aga vähemalt 5 korda 5m kõrguselt vette hüpata. Kes teavad, mind Irise pealt, teavad ka, et see ei olnud minu jaoks probleem.
See on praegu üldjoontes kõik. Aega vähe, ei jõua rohkem kirjutada. Millal järgmine kord minu järjekordset meistriteost :P saate lugeda ei tea.
Mömm!

esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Kolmas nädal















2008 aasta kolmandal lädalal midagi huvitavat ei toimunud. Tööpäevad olid nagu nad ikka on. Kõik õppused toimuvad inglise keeles. Aru saab väga hästi, sest tunde annavad inglased mitte šotlased. Šotlaste inglise keel on ikka kohutav. Kui nad räägivad, siis on tunne et nad on täis. Sõnad on nii libedad ja siledad, nagu nende keel oleks pehme. Ma ei hakka üldse rääkima, missugune see rääkimine siis on, kui nad ka tegelikult täis on. Kui meil käisid sakslased õpetamas, siis nende inglise keelest sai väga hästi aru. Üritas šotlane siis sakslasele midagi öelda.... sakslane pidi mitu korda paluma uuesti rääkida, ennem kui aru sai. Jõudsid nüüd need inglased siia õpetama, siis olles kuulnud ka šotlase ja inglase omavahelist vestlust, peab tõdema, et ka neil ei sujunud see vestlus väga hästi. Inglasel on muidugi parem aru saada šotlasest kui sakslastel või meil, aga pidi ka inglane enne jutule vastamist tegema lühikese pausi ja läbi mõtlema, mis šotlane ütles.
Nädalavahtusel erinevalt paljudest teistest otsustasin suht rahulikult mööda saata. See nädalavahetus oli viimane meil siin baasis. Kolmapäeva ja neljapäeva jooksul peaks terve meeskond laeva kolima. Ehk siis enam nii head elu ei ole. Paljud võtsid mis võtta andis nädalavahetusest. Mina aga koos vennaga (ta oli üks nendest kes võtsid viimast nädalavahetusest) läksime aga laupäeval Rosyth’ist jala Edingburgh’i ja tagasi. Üks ots võis olla umbes 25-30 km. Ehk siis terve päeva jalutamist. Jalutamine oligi meie põhi eesmärk. Ma kartsin, et ei suuda kogu teekonda kaasa teha, kuna mu põved pole veel täiesti terved plus veel lampjalgsete valud talla all. Talla alused hakkasid valutama, aga oma suutsin hoida valu talutavuse piires. Parem põlv hakkas ka valutama, aga seda hoidsin terve tee tagasi sirgena, nii et polnud see ka kõige hullem. Nägin välja lihtsalt, nagu oleks mul üks jalg puust. Teekond nägi ka ette üle suure rippsilla minemist. See oli omaette huvitav kogemus. Terve sild ikka värises jubedalt kui veokid üle sõitsid. Sild ise on ikka väga kõrge. Suured laevad sõidavad selle alt läbi. Üllataval kombel saime vennaga isegi väga hästi läbi terve tee. Tagasitulle tekkisid mul ei tea millest naerukrambid. Sellise mitte naljaka asja peale nagu venna kannavalu peale puhkesin ma naerma ning tegin seda vähemalt 5 min jutti. See ei olnud naljakas aga juba naeru pahvakas oli omakorda naljakas ja nii see lumepalli efekt lahti läks. Pärast arutasime, mis see nii nalja siis tegi. Kahtlustasin, et enne seda sõime tühja kõhupeale terve pika keeksi ära. Jumal teab mis keemiat seal sees oli. Öösel kell 12 jõudsime baasi tagasi. Vaatasin veel ühe osa sarjast Sõbrad ära ning uni tuli ülimagus. Magasin järgmise päeva kella 12-ni. Toanaabrid olid ka väsind ja magasid ka lõunani, nii et keegi eriti ka ei seganud und (kui välja arvata mõned inimesed kes tahtsid ikka aeg ajalt meie tuppa sisse saada hommikul). Nägin ka mingit tobedat und, aga ärgates tuntsin üle pika aja, et olen välja puhanud ja tuju oli kohe hommikul hea. Enda üllatuseks isegi põlv ei olnud enam hommikul valus ja tallaalused samuti. Samas tunnetasin ka, et ei tasu see päev erilisi pikemaid matkaid ette võtta kui sööklasse ja pesumajja. Ainukesed asjad mis hommikul valusad olid sääremarjad.
Sel nädalal on mul ja veel neljal mehel palju pinnaltpäästja õppused. Ma olen üks laeva pinnaltpäästja. Saab olema päris põnev käia jaanuarist märtsini Põhjameres ja Atlandi ookeanis ujumas käia. Nüüd hakkavad üldse põnevamad ajad pihta. Kui oleme laeva kolinud, hakkame merel õppustel käima. See tähendab, et on võimalus teha oma erialast tööd (relvastusmadrus ja pinnaltpäästja) ning vähem koristamist ja muud nüri tööd. Aga see võib-olla tähendab ka seda, et ei saa ena nii tihti netti. Eks näis, kas saame laeva netti, aga viimased pronoosid nii head ei olnud. Õnneks meil on pealehakkaja meeskond, kes ei keera ajateenijatele niisama s**ta ja teevad kõik võimaliku, et me ka vähemalt e-maile saaksime kasvõik kord nädalas saata.
Seda kirja kirjutamise hetkel hakkas mul mängima Pärt Uusbergi laul „Ma ei sure”. Põhi lause ehk ainuke lause terves laulus on: Ma ei sure teie kiuste. Pole seda laulu ikka väga ammu kuulnud. Iseenesest väga lihtna, samas väga tabav ja ka jube laul. Tihti peale enesetapjad tapavad end kellegi pärast. Aga kui teistpidi mõelda, siis.... teate isegi kuhu ma oma jutuga jõuda tahan; enesetapuga teed ainult haiget neile, kellele ei taha teha. Nüüd on siis olemas vastu lause neile, kes ikka aeg ajalt ütlevad mulle, mine lase ennast maha või tõmba oksa.
Teema tõmbas nüüd kuhugi kiiva ära. Ma siis selleks korraks lõpetan. Loen veel nati Merle käest saadud filosoofia õpikut ja juurdlen elu üle.
Järgmise korrani!
Mömmadimõmm!

esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Rosyth, Edinburgh, Dumfermline








Edinburgh




Terekest siis jälle!
Pool nädalat möödas viimasest kirjatükist. Pakub huvi ka mis vahepeal juhtunud/toimunud on? Kui ei siis toimetage sujuvalt oma tegevustega edasi.
Ega suut midagi juhtunud ei olegi. Reede õhtal tähistasime vennaga nati omi sünnipäevi. Läksime siis vennaga 7 paiku õhtul poodi, et midagi ikka ka juua oleks. Kohalikel aga on vist komme kohe peale tööpäeva lõppu ennast täis juua. 20.00 paiku olid kõik kohad noori (välimuse järgi enamus alaealised) täis ja nad olid juba suht umbe ennast joonud. Teel tagasi poest nägime juba eemalt, et vastu kombertavad kaks maani juuatäis noort tütarlast (välimuse järgi 16-17 aastat vanad). Üks talutas teist. Kui neist möödusime, siis üks vaatas mind uduste silmadega ja ütles: “Hi sugar!” Mind on elu jooksul igasuguste hellitusnimedega hüütud, aga suhkruks veel mitte. Ma selle peale poolnaeratades noogutasin pead ja läksime edasi. Venda ajas loomulikult selline tekst jubedalt naerma.
Et siis kohalikel hakkab nädalavahetus suht varakult ja lõppeb ka selle võrra varem. Klubid pannakse juba 2-3 ajal öösel kinni. Me ka põrutasime sellel õhtal klubisse eestlastele kombekohaselt kella 24 kanti. Ehk siis paar tundi saimegi seal olla. Pileti hinnad kõiguvad keskelt läbi 70 – 120.- kanti. Tol õhtul läksime suht uute avatud klubisse. Algul ei tahetud meid sinna sisse lasta, kuna kahel tegelintskil olid potased jalas. Üks kaasvõitleja hakkas kohe seletama, et oleme viimast päeva Šotimaal ja tahaks pidu panna. Lõpuks lasti ikka sisse. Aga kui sisse saime, siis saime ka aru miks meid sisse lasti; seal peaaeugu ei olnudki rahvast. Alla 20 inimese oli koos meiega kokku. Samas klubi ise oli suht suur. See eest lasti seal minu arust jubehead muusikat; seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad. Loomlikult ühelegi teisele kaasvõitlejale see ei meeldinud. (Pole ikka kerge olla vanatoi noortukite keskel). Aga siiski jäime peaaegu lõpuni sinna, kuna ei täinud uue klubi pileti raha välja käia (eeskätt oli see minu argument :D). Mõned olid piisavalt täis ja käisid ikkagi natuke tantsimas. Naljakas oli see, et lava ees tantsisid ainult tüdrukud ja meie 2 võitlejat nende seas. Lavapeal aga palgatud meestantsijad (kokku vist 5), ühel suuremad musklid kui teisel ning riides ka vastavalt muusikaajastule ehk siis liibuvalt.
Tantsud tantsitu ja joogid joodud, pidi veel sööma minema ja koju. Käisime väkses linnas Dumferline`is aga ka seal oli mitu klubi ja mitu söögikohta öösiti avatud. Söögikohad enamuses olid vist türklaste või selle kandi rahva omad. Kuna aga siinmail enamus klubid ei võta üleriideid vastu, siis käiakse terve aasta läbi klubides klubiriietega ja midagi muud peale ei panda. Kõik sõidavad taksoga uksest ukseni.
Järgmine päev läksin aga Edinburghi šoppama. Kuskil 15.00 kanti jõudsin sinna ja hakkasin poode kammima. Seal on ikka jubedalt palju neid poode. 4 või 5 kaubanduskeskust olid üksteise kõrval. Et kõik poed jõuaks ainult ühelt tänavalt läbi käia, võtab see pea terve päeva. Ma aga olin ära unustanud, et siin pannakse ka kaubanduseskused vara kinni ehk siis kell 18,00 õhtul. Vähemalt laupäeviti. Nii ma jäingi otsimise tuhinas asjadest ilma. Sain ainult endale mütsi. Tahtsin ühed teksad ja muid riideid ka osta. Tegin hinnavõrdlust, lootes, et äkki kõrvalpoes on odavam.
Pühapäeval käisin jälle Dumferline´is shoppamas. Sealt sain 2 kampsunimoodi asja, vabaja jalatsid, pikkade käistega t-särgi ning veel sokke ja aluspükse, kõik see kokku läks maksma umbes 1000.- EEK. Peale edukat shoppamist, läksin jälle Dumferline´i lossi parki jaluama. Nii ilusat parki pole ma veel näinud. Park ise on vähemalt 1km2 suur. Pargi äärtes on suured rohuväljakud. Keskel aga imeilus metsatukake/pargike, millest jookseb oja läbi. Selles metsakeses on väiksed salapärased rajad, mille lõppu sa ei tea, tekitab huvi vaatama minna kuhu tee viib. Oja ise on sügaval lohus. Kõik sealsed teed on tehtud kohalikust maakivist. Seal jookseb väga palju oravaid ringi. Esimest korda kui pargis käisin (siis oli ilus poolsuvine soe ilm), oli 1m2 vähemalt 10 oravat. Ja nad on suht julged. Tulevad ise inimestele päris lähedale süüa lunima. Ka tuvisid on hästi palju, ainult siinsed tuvid on peaaegu poole suuremad kui meie omad. Igatahes mulle meeldib seal jalutamas käia. Mis sellst et sinna linna jalutamine võtab juba 1h aega, aga see on seda väärt. See mu maandamise koht.
Ja ongi esmaspäev käes. Tänasest päevast pole suurt midagi rääkida.
Tänan tähelepaneku eest ja kui on küsimusi, küsige julgelt. Kui osakan, siis vastan ;)
Mömm.

neljapäev, 10. jaanuar 2008

Me, my self and I

Noh nii, lubasin siis midagi blogisse kirjutada… Aga mida ma siia kirjutama peaks? Mu naljad ei ole naljakad ja jutt ka mitte huvitav. Kes siiski viitsib selle igava kirjatüki läbi lugeda… edu teile!!!
Ärge mu kirjapilti eriti kriitilise pilguga vaadake. Trükkimisel tulevad ju ikka vead sisse ja alti ma ei viitsi neid ära parandada. Edu veerimisel! Ja kui teile ei meeldi ka minu sõnastus ja üldse kirja ülesehitus, siis teadmiseks, et eesti keel pole mul kunagi tugev olnud nagu muud keeledki.
Oma elulugu ma ei hakka ümber kirjutama, pealegi pidin ju rääkima mis ma siin Šotimaal teen. Kes siis ei tea, miks ma šotimaal olen, siis saagu teadma! Olen Eesti Mereväes ajateenija. Mulle makstakse, et ma seal olen. Nalja saab seal nabani, nagu ka rasket füüsilist ja vaimset koormust. Mereväkke võeti meid 2007 suvi 45 matsi. Enamus Mereakadeemias õppinud või muul moel merega seotud. Noorteajal saadeti kaks võitlejat hullumajja ja 3 koju (põvedega jamad kõigil). Mul ka põlved tuksis, aga koju ei saada keegi. Ega ma ei taha ka minna. Järelejäänud 40-st valiti 12 välja kes saavad siis Šotimaale uut laeva ära tooma ja mina olin üks nendest õnnelikest. Aga inglased ei anna laeva niisama ära. Nad nõuavad, et me nende koolitused läbiksime, et me suudaks ohutult laevaga kai ääres seista ja merel seilata. Nii ma olengi siis olnud oktoobris 1 nädal lõina inglismaal kursustel, millede pilte saate Orkutis vaadata ning kuu aega enne aasta lõppu Šotimaal. Jõulude ja uusaasta olin kodus puhkusel ja nüüd kupatati jälle siia…
Pühapäeva vara hommikul pidin kell 4 tõusma. Magama aga jäin sama hommiku kell 3, ehk siis olin ainult tund aega magada saanud. (Aasta vahetus ajab ikka unerežiimi sassi.) Lend pidi kell 7 väljuma Amsterdammi aga hilines pool tundi teadmata põhjustel. Tekkis jälle oht et me ei jõua oma järgmisele lennule. Aga siiski jõudsime õiigeks ajaks, et läksime ühest väravast teise. Ekraanidel aga vilkus et meie lennule on viimane kutse. Juu nad siiski meie järgi ka ikka ootasid. Ikkagi 30 inimest ei saa ju niisama maha jätta. Jõudsime kohaliku aja järgi kell 10 (Eestis oli siis kell 12) kohale. Juba lootsin et saan minna ühikasse magama. Lähen siis oma pagasi järgi. Ootan ja ootan, aga minu pagasit ei kuskil. Kui tädikesed lennujaamas nägid, et mingi punt passib ikka veel lindi ees ja ootavad kotti, siis öeldi translatsioonist; sellelt lennult ei ole enam kotte. Nii jäidki lõpuks 11 meie pundi meestest oma pagasist ilma. Ega ma väga puudust ei tundnudki seal olevatest asjades, aga terve see nädal olen pidanud teistel hambapastat laenama, rätikut jne. Samal päeval pidin ka uued tossud ostma. Sinna ka mu viimane raha läks. Lähetus raha ju pidi paari esimesel kohaloleku päeval jõudma. Nüüd siis öeldi, et uue seaduse järgi makstakse koos palgaga. Ehk siis paksin pea kuu ilma rahata olema. Vippii!!!! Ei saagi oma shopahooliku vajadusi rahuldada. Aga tehti juba avaldused ja äkki midagigi saame ennem ka. Lootsin et saan esimeste nädalavahetuste jooksul Londonis ära käia. Aga eks näis.
Ega suurt midagi ei olegi rohkem rääkida. Viimased 2 päeva olen trenni teinud peale tööd. Mõtlesin, et peaks mingi treening kava välja töötama. Et ka mul oleksid kikkis rinnad ja pesu laud kõhu asemel ning käed nagu täispuhutud õhupallid.
Oh seda õnne! Mu pagas just jõudis tagasi. Teile muidu teadmiseks, seda kirja kirjutan ma kolmapäeva õhtal. Mul on kõik asjad alles. Küll vähe muljutud, aga vähemalt alles. Ühel aga nii hästi ei läinud. Tal oli kotis lõhnaõli katki läinud. Kott on igasuguseid lipikuid täis, isegi üks kleeps oli peale kleebitud. Koti tõi vist kohale Lufthansa, kuigi ise lendasime KLM lennukitega. Hiljem mõned rääkisid, et kui me Tallinnast minema hakkasime, siis pagasi käru peale jäi terve hunnik kotte. Juu nende seas ka meie kotid olid, mis jäid Tallinna, kuna tõenäoliselt (mud loogilist seletust ei oska me leida) ei mahtunud kotid lennukipeale.
Mis veel? Ah jaa.. Täna (09.09.08) Oli UK-s torm. Juu see mõne päevaga ka teieni jõuab. Midagi hullu ta siin ei teinud, lõhkus puid, lennutas igasugu asju jne. Lennujaamad, sillad suleti ning mõned kiirteed ka kuna seal olid puud teel. Tekkisid lihtsalt mega ummikud. Raadiost kuulsin ühe mehe juttu, ta üritas tööle sõita, mis võtab tavaliselt 15 min aega. Raadiosse helistamise hetkeks oli ta juba 2 h ummikus istunud ja mõnedkümned meetrid liikunud. Ma kõiki tagajärge pole veel kuulnud, küll te oma uudistekanalilt saate rohkem teada. Meil siin telekat ei ole ju.
Tänane pave on üldse huvitav olnud. Hommikul ärgates kuulsin kuidas aknataka jubedalt vilistab. Peale hommikuhügjeeni ja hambapasta laenutust läksin sööma. Olin söömisega lõpetamas, kui hakkas mingi pinin tööle. Nagu ahi annaks teada, et söök on valmis. Selle peale kostus köögimuti raske tüdinenud ohe. Sekund hiljem sain aru miks. Tööle hakkas tuletõrje alarm. Eestis ei theta välja kui see tööle hakkab. Niikaua kuni keegi ei tule uksetaha sind välja ajama, tegutsed rahulikult oma asjadega edasi. Vähemalt kõikides mu koolides on nii olnud. Siin aga aetakse kõik välja. Mul Vedas, et jõudsin kõik ää süüa. Paljudel jäi söök pooleli ja mõni jäi üldse ilma. Tuletõrje oli ka imekiiresti kohal hoopis kõrvalmaja juures. Siiani pole kuulnud, et midagi ka tegelikult oleks põlenud, juu siis oli ikkagi valehäire.
Et alla dokki minna pidime puu alt läbi ronima ning muidugi oma mütsidest kinni hoidama, sest neile ei meeldinud kohe üldse peas püsida. Mõnda poissi pidin isegi lükkama, kuna tuul ei lasknud tal edasi minna.
See jutt on vist juba liiga pikaks veninud. On veel nõni hull kes ikka loeb? Igatahes tänan tähelepanu eest ja järgmise korrani!
Mömm on oma sõna öelnud!