Kota Kinabalu Malaisia
Nagu ikka, jäi mul ka viimase päeva hommikuks palju
asjatoimetusi ja jooksmisi. Aga jõudsin sellest hoolimata õigeks ajaks
Lennujaama. Panin kilejope kohvrisse ära, et ei oleks liiga palju kraami
käeotsas tassida. Õnneks otsustasin jätta fliisi selga. See otsus õigustas juba
Tallinnas lennuki peale minnes, kuna pidime õues jalutama lennukini. Hea oli ka
see, et tuult ei olnud. Muidu oleks olnud küll oht külmetuda. See aga oleks
tähendanud sukeldumisreisi rikkumist (sest nohuga ei tohi sukelduda). Lennukiks
Tallinnast Helsinkisse oli FlyBe väike propellerlennuk. Sellega hops ülesse ja
alla ning olimegi Helsinkis. Seal oli 3 tundi passimist. Loogiline oleks, et soojale maale minevad
lennukid sõidavad kõik väravate juurde, kust inimesed saavad lennujaamast otse
lennukile astuda. Juu siis minu loogika ei tööta õigesti. Viidi meid lennukile
bussiga. Osad olid ainult lühikestes pükstes ja T-särgis. Õues -5 kraadi.
Jällegi hea, et tuult ei olnud…
Pean oma varasemad kiidusõnad Finnairi kohta tagasi võtma.
Üks jama ajas teist taga. Alustan algusest. Tehes online check-in’i valisin oma
arust suht hea koha (sellest väiksest valikust mis oli järgi jäänud). Valisin
lennuki taha otsa, keskmise rea vahekäiku. Ekraanilt oli näha, et minu vasakul
käel ei tohiks ühtegi istet olla ning selja taga on sein (mis tähendab, et
seljatuge alla lastes ei sega ma kedagi). Tegelik olukord oli midagi muud. Mul
oli vasakul käel 2 istet. Seljatuge sain alla lasta ainult mõned sentimeetrid,
kuna sein oli liiga lähedal. Jalgadel ees palju ruumi ei olnud, sest lisaks
eesoleva pingi jalusele oli selle kõrval ka mingi karp. Sellega jamad ei
piirdunud. Kuna kohe mu selja taga oli WC-d, siis inimesed sõelusid seda vahet
pidevalt. WC pott on vaakumimemisega, seega teeb jubedat lärmi. Lisaks kui WC ust
lahti teha, siis sealne valgus paistis täpselt minu peale. Kõrvaklapil oli üks
auk blokeeritud. See tähendas seda, et ei saanud kasutada lennufirma
kõrvaklappe (millel on vasaku ja parema kõlari pistik eraldi). Pidin kasutama
enda oma ning kuulsin ühe kõrvaga halvasti tasakaalustatud heli. Ekraan tegi
vahepeal restardi, hangus kinni jne. Söögi puhul mul kah valikut ei olnud, sest
viimastele ridadele ei jätkunud kana sööki vaid meil oli valida kas risotto või
tühi kõht (2 veinitopsi (18ml) sain tasuta, kolmanda eest küsiti 6€) . Hommikul
(südaööl Eesti aja järgi) anti märjad salvrätid, mis oleks pidanud olema
kuumad. Mulle lajatati lauale kaks külma rätti…
Peab midagi positiivset kah kirja panema, muidu jääb kogu
jutt väga negatiivne. Enda üllatuseks, oli filmivalikutes Ilmar Raagi film
„Eestlanna Pariisis“ (pean siiski mainima, et nii filmi, TV, kui muusika valik
oli väga väike). Kuna ei olnud seda näinud, siis vaatasin ära. Tehniliste ja
muude probleemide tõttu venis filmi vaatamine umbes 3-le tunnile.
Üritasin ka magada, aga see oli rohkem une ja ärkvel oleku
piirimail kõikumine. Kuna mul ikka veel millegi pärast ei ole kaelatugi/padi,
siis pea püsti hoidmine või toetamine kuhugile oli väga problemaatiline. Olin
õnnelik, kui maandusime ning sain lõpuks sellest piinakambrist välja.
Maandusin Bankokis. Kohe lennujaama astudes lõi palav lämbe
õhk pikki piilumist. Järgmise lennu aeg oli 3,5h pärast. Üritasin seal
lennujaamas veidi pikali olla. Päris magama ei jäänud, vaid kõikusin taas une
piirimail. Edasi lendamiseks pidin tegema uue check-in’i . Kui selleks aeg
saabus, läksin kohta kus see toimuma peaks. Seal oli üks lett Malaysian
Airlainer’i jaoks. Selle ees kuni 10 vist Indiast pärit inimest. Nii pea, kui
letitagune töötaja nägi mind, karjus üle Indialast „Kuala Lumpur?“, mina vast
„Yes“. Viibutas mind siis leti äärdel. Indialased läksid kahte lehte laiali.
Indialased ei tea vist inimese privaattsoonist midagi. Mõni tuli kohe mu külje
alla ning vaatas uudishimuga ja häbemata kõike mis tehti. Istekohta ma valida
ei saanud (ja hea oli kah!).
Malaysia Airlainer üllatas mind positiivselt. Lennuk oli
ilus, puhas, nahk istmetega, ekraan vastasistme seljatoel. Filmide, TV-de,
muusika valik suur. Kõrvaklapid töötasid (kuigi heli tasakaal oli ka neil
paigast ära). Neil oli ka kõige uuem film Ben Affleck’i „Argon“. Hakkasin kohe
seda vaatama. Kuna lend Bankokist Kuala Lumpurisse oli 2h, siis lõpuni ei
näinudki seda. Segelikult nägin ainult algust, sest varsti vajusin ma taas une
piirimaile. Süüa anti kah sellel lennul. Sain isegi valida, mida tahan.
Magustoiduks oli koogi tükike ja KitKat šokolaad. Seega mina olin õnnelik!
Kuala Lumpuris oli mul aega 7h ennem järgmist lendu. Ennem
pagasi võtteu otsustasin käia WC nr 2-l. WC-st aga leidsin poti asemel augi maa
sees (nagu meil nõuka ajal oli). Häda tegemine oli paras katsumus – kõikuda
seal varvaste peal kükitades. Asi oleks võinuv äga s*****i lõppeda. Pagas käes,
otsisin vaiksema nurga ning tühja pingi kuhu end siruli visata. Seal sain ka
3-4h vahelduva eduga magada.
19:25 pidi maanduma teiste reisikaaslaste lennuk. Kuna ma
nende lennu numbrit ei teadnud, oletasin et selleks oli 19:40 maandunud lennuk.
Ootasin neid saabujate värava juures. Neid aga ei kuskil. Ükshetk sain sõnumi,
et tulgu ma lennule. Lälsion siis ülesse kohalike lendude osakonna juurde.
Seal, näidates oma välja prinditud parda kaarti, öeldi, et see lennuk väljub
hoopis teisest lennujaamast. Minu lennuki väljumiseni oli 1,5h ning pagasi ära
andmiseni vähem kui 1h. Siis läks kiireks. Ruttu välja taksit otsima. Mingid
mustad autod olid reas, kollane sigrimigri uksepeal. Oletasin et on taksod.
Oletasin õigesti. Aga siin mail ei käi nii, et lähed ja võtad takso. Pead
minema lennu jaama, ostma sealt pileti ning tšekiga taksojuhi poole minema. Kui
mul oli kiire, siis selline lahendus oli suht halb. Teel tagasi lennujaama,
peatas kinni üks paksem mees. Ta huulilt tuli üks lause „taxi?“. Mina vastu et
jah. Näitasin oma parda kaarti, et vaja sinna lennujaama (kirjas oli ainult
lühend LCCT – ehk kohalike lendude lennujaam). Tema vastu 16RMS-i. Mina kiiruga
OK. Läksime siis üle tee. Tema helistas oma kutile, kes põrutas ette. Ütlesin
et mul kiire. Sõidu ajal tahtis juht mult raha saada. Antsin 59-se ning ootasin
ülejäänud tagasi. Tema aga ütles et 60 vaja. Mis mõttes 60? Nii me vaidlesime
nati hinna üle, kuniks ta helistas oma Bossile. Tema kinnitas mulle kah
60RMS-i. Kuna mul kaasas ainutl 50-sed olidki, küsisin, kas tal on tagasi anda
40 teisest 50-st. Ta vist sai valesti aru. Arvas, et tahan maksta 40RMS-i kogu
sõidu eest. Ütlesin siis et piisab Sulle kah 50-st. Lõpuks jäi ta nõusse ning
ta kihutas edasi. Jõudsin lennujaama, seal ennem kui mu pagas lubati kaalule
panna helistati kellelegi, kas nad saavad minu omale veel järele tulla. Said!
Vipii!. Nüüd kiiruga skänneritest läbi ja… Üks asi jäi mul mainimata.
Siselendudel oli pagasi piirangud teised. Kohvrile 20kg (norm maailmas on 23kg)
ning käsipagasile 7kg (norm 8kg). Minu käsipagas kaalus 8,9kg. Kuskil maailmas
pole ma näinud, et käsipagasit kaalutakse. Seal aga oli tõesti ennem skännerit
üks mehike kaaluga. Ta aga kontrollis pisteliselt. Tegeles parasjagu ühe
naisega, mina jooksin neist lihtsalt mööda. Lõpp hea, kõik hea. Jõudsin
lennukile. Sain reisikaaslastega kokku ning jõudsime Kota Kinabalusse.
Kui arvate, et sellega seiklused lõppesid, siis eksite. Lennujaamast taksot küsides öeldi et hinnaks
on 63RMS. Meie teadsime, et peaks olema 15 RMS. Vahe päris suur või mis?
Ametlikes kirjades on öeldud, et öösiti on taksode hinnad 50% kallimad. Tundub,
et minu matemaatika logiseb kõvasti, sest mina küll sellist protsenti kuidagi
ei saa. Aga mis teha. Kell oli öösel 00 ning me pikkadest lendudest väsinud (minul
oli kokku 32h reisimist). Ega taksot niisama lihtsalt ka ei saa. Selleks et
takso peale minna, pead ostma pileti lennujaamast. Tšekiga jooksed taksojuhi
juurde ning saad siis lõpuks oma teenuse.
Jõudsime taksoga oma motelli (või oleks õigem öelda
ühiselamu?) taha. Kobisime maja ette ning tilistasime kella. Keegi ei tee ust
lahti. Maja nurgal istusid lauas lääne inimesed. Nad tulid appi meile. Neilt
saime teada, et vastuvõtu laua töötaja oli juba koju läinud. Mis me siis nüüd
teeme? Kuhu läheme? Või lähme kolame tubades ringi, leiame tühja voodi ja
kobime sinna magama? Mingid teed pidi jõudsime motelli taha ühte teise majja.
Seal lubati meil öö veeta ning hommikul asjad klaarida. Nii sai ka tehtud. Üks
rootslane oli see suurim aktivist, kes meid aitas. Tema on üks huvitav sell.
Töötas kunagi Norras elektri seadmete paigaldajana. Hetkel teeb Malaisias
juhutöid. Meile tundub aga et ta elatub Norra pensionist, sest ta on kogu aeg
kas laksu all või vine all.
Hommikul aeti asjad korda nii, et jäimegi „ajutisse“ motelli
(või kuidas kutsutakse BackBackersite öömaja?). Tubades on konditsioneer. Algul
olime kõik eraldi tubades (välja arvatud tüdrukud), nüüd aga organiseeriti
meile ühine nelja voodiga (nariga) tuba. Toad on väikesed aga madratsid pehmed.
Meie oleme rahul! Maja taga on suur terass, mille sääsevõrk ümberringi. Seal
suur lameekraan telekas seinal, korralik heli süsteem, nahk tiivanid, toolid ja
lauakesed. Õhtuti on seal päris hea istuda. Samas on ka söögi tegemise võimalus
ja külmkapp. Teenindus on hea ja sõbralik. (http://www.agoda.com/asia/malaysia/kota_kinabalu/bunibon_lodge.html)
Käisin täna esimest korda avavees sukeldumas. Väga lahe oli.
Kahjuks nähtavus läks halvaks peale lõunat. Aga siiski nägin huvitavaid vee-elukaid.
Homme veel instruktoriga ning siis
peaksin saama ametliku litsentsi sukeldumiseks. Siis saan teistega ühineda.
Praegu olen kursustel mina ja üks poola poiss.