Esmaspäev, 20. juuli 2009

24.06.09 Malaisia

Tervist jälle üle pika aja. Ameerikast sai uuesti Lõuna – Koreasse sõidetud. Vahetult enne kohalejõudmist, teatati meile, et ei jäägi sinna ankrusse vaid sõidame Singapuri. Koreas tuli meile uus vanemmehaanik ja 3-s mehaanik. Esimene korealane, teine ukrainlane. Sain jälle Busanis seigelda. Seekord otsisime meremeeste keskus.

Seekord ei viitsitud taksot oodata ja loodeti teepeal kinni püüda. Millegi pärast ei tahtnud keegi peatuda. Lõpuks olime sunnitud autotee mahasõidu äärt pidi minema. See kitsas üherajaline ja –suunaline keerav tee. Üks korealane ise vabatahtlikult peatus seal ja võttis meid peale (sest suht ohtlik oli seal kuna teed ääristasid kõrged müürid). Ta sõitis Samsung autoga. Ma ei teadnudki, et Samsung ka autosid teeb. Ta viskas meid kesklinnas maha, seal üritasime jälle taksot saada. Lõpuks õnnestus. Aga need kuradima taksojuhid ei oska inglise keelt. S.p. palusime tollis paberipeale kirjutada meremeeste keskuse aadress korea keeles. Taksojuht luges seda ja viis meid Texaco tänavale. Me ei tahtnud jälle sinna venelaste tänavale minna. Õnneks üks meeskonnaliikmeist oli ennem käinud seal meremeeste keskuses ja ta mäletasm, et see asus paralleel tänaval. Me siis üritasime sõnade ja kätega selgeks teha. Taksojuht helistas vahepeal oma keskusesse, need ka ei osanud või ei tahtnud aidata. Peale natike ekslemist ja kätega vehklemist, leidsime lõpuks selle keskuse. See oli kõige parem meremeeste keskus mida ma siiamaani külastanud olen (olen ainult ameerikas Oaklandis ja Long Beachis külastanud neid keskuseid). Ameerikas on need nagu ülepaisutatud putkad, Koreas aga oli korralik maja, kus sees restoran, bubi, suveniiri pood ja neti ruum nahk diivanitega. WC oli ka korralik ja puhas erinevalt amerikast.

Koreas laaditi kõik konteinerid laevalt maha. Lõpuks ometi oli mul vaade aknast. OK, enne oli ka vaade... konteinerite vaade... Nüüd oli 180 kraadine vaade niikaugele kui silm seletas või ilm lubas. Enamuse tee ameerikas Koreasse kas sadas või oli udu. Koreast Malaisiasse oli poolpilvine, väga niiske ja palav. Temperatuur väljas kesset merd oli kaugelt üle 30 kraadi. Merevesi ise on siin 32 kraadi soe. Seega merevesi aurstub ning õhk ongi niiske, mis omakorda paneb kergesti higistama, isegi kui päikest ei ole. Pidin ühte tööd väljas tegema ja mõtlesin, et võtaks natuke päikest kah samal ajal. Teadsin, et siin kõrvetab kõvasti, see pärast ei olnud palja ülakehaga eriti kaua. Kuskil 15 – 20 min. Sellest piisas, et järgmine päev oli selg punane ja villine. Ma küll üritasin olla sellises asendis, et kõht saaks rohkem päikest. Kuna päike paistab pea-aegu lagipähe, sai selg ikka suurema doosi. Üks hetk kui üritasin kõtut päevitada avastasin, et mu suur nina vari läheb piki kõhtu alla. Seega, Teie põhjamaa lumivalgukesed, olge ettevaatlikud kui siiakanti satute. See kliima ei ole meie jaoks. Liiga palav, lämbe ning kõrvetav.

Ameerikast lahkudes rääkisin vanemmehaanikule, et kui laev ankrusse läheb ning mu leping lõpetatakse, jään ma ka osast Erasmuse stipendiumist ilma. Kapten lubas kirja saata Londoni kontorisse, et nod mu teisele laevale saadaks. Seeaga viimased 3 nädalat olen oodanud vastust, mis must saab. Singapuri pidime jõudma 19.06. Jõudsime Singapuri lähedale samal päeval aga päev varem teatati, et jääme Malaisa rannikule ankrusse kolmeks päevaks, ning siis sõidame jõele oma ankrukohta. Ikka veel ei teadnud ma mis must saab. Ka enamus meeskonnast ei teadnud oma saatusest midagi. Jõudsime jõele, parkiseme ennast teise sõsarlaeva külge. Mul olid igaks juhuks kotid juba pakitud ning valmis minema. Õhtul siis sain teada, et mind saadetakse koju. Lootsin, et jõuan jaanilaupäevaks koju. Tutkit! Lend pidi väljuma 24.06 kell 22:50. Seega jaanipäev jääb mul pidamata. Loodan, et võtsite mulle ka ühe toosti ;) Sel ajal kui teie pidutsesite, mina magasin. Hommikul kell 7 (minu aja järgi) helistab Mihkel, arvates , et ma Eestis. Eelmine päev anti garantiilehed , et saaks Singapuri minna. Singapur on omaette linnriik, Malaisiast eraldi. Minu lennud: Singapur-> Amsterdam -> Prahha -> Tallinn. Seega kakkka kanti lendamist. Hommikul oli mul kõik valmis. Voodi varustus kokku pakitud, valmis stjuardile ära andma, puhtad riided seljas ning asjad pakitud. Koputatakse uksele ja küsiti miks ma tööl ei ole. Mul hämmingus nägu peas, ma pidin ju ära minema. Laevuke pidi meid hommikul ää viima, päev läbi Singapuris mölutama ja õhtul lennukile. 1 mehaanik ütles, et keegi ei lähe kuhugile ja ei tea millal minnakse. Seega meie minekud on teadmata ajaks edasi lükatud. Võite ette kujutada mis masendus peale tuli. Päev läbi tegin siis mingit tüütut tööd ja kirusin kompanid. Isegi praegu ma ei tea, kas mulle on olemas teine laev ja saadetakse peale paari nädalast Eestis viibimist uuele laevale nagu tavaliselt tehakse. Või ei saadeta mind enam üldse Eestisse. Igatahes ma ei tea mitte midagi ja see ajab vihale. Ma pean praktika päevikut täitma, selleks pean ma teadma kas ma pean lõpetama päevikuga või jätma ruumi uue laeva jaoks. Eile isegi võtsin päevikusse kaptenilt allkirja ja templi kinnitamaks, et ma täna lahkun laevast.


28.06.2009 Malaisia

Ikka pole kuhugi poole liikuma saanud ja uudiseid ka eriti ei ole. Kapten olevat kirja saatnud Londonisse, et nad mu APL Tokyo peale saadaksid. Vastust pole veel tulnud. See laev pidavat paari nädala pärast liinile minema. Hunnnikute sadamate hulgast, mis mulle ette loeati, jäi meelde Dubai, mille vahet ta pidi sõitma hakkama. See mulle meeldiks, jälle uued kohad mida külastada. Sellisel juhul näeksin pea pool maailma ära ühe suvega.

Täna aga õnnestus maal käia. See oli mõnus vaheldus laeval passimise vastu. Kell 12 tuli paat meile vastu. Mina, elektrik ja 2 motoristi turnisime paati (päris ohtlik tegevus oli, laeva trapp oli väga järsk). Paadiga viidi teisele poole jõe kaldale. Seal ootas meid vennike, kes meid auto peale korjas ja sõidutas kuhu soovisime. Elektrikul oli vaja mobiili interneti duunerit, kuna ta jääb siia ankrusse 5-ks kuuks. Nii on tal nett kogu aeg olemas, maksab iga kuu 20 dollarit kuutasu. Läksime siis kõige pealt seda duunerit otsima. Ühes kaubanduskeskuses ei teadnud keegi sellest midagi. Pidime siis teise linna kaubanduskeskusesse sõitma. See oli palju suurem kolme kordne suur lahmakas. Seal leiti see duuner, aga pidi ootama üle poole tunni kuni see kuskilt teise linna otsast kohale toodi. Ning siis veel igasugune kammaja lepingu tegemisega. Mina käisin vahepeal poodlemas. Ostsin mõned kingid, kunstnahast plätud, pärisnahas püksirihma ning kaks raamatut. Kuna kõik 105 filmi on vaadatud, pole õhtul midagi muud teha kui sudokut lahendada. Seda teen üldiselt magama jäämiseks. Nüüd on vähemalt mõneks ajaks õhtud sisustatud raamatute lugemisega.

Tundub et Malaisialastel ei ole siin kerge. Reklaamid ja kirjad olid malaisia, hiina, moslemi ja inglise keeles. Vaesed kassapidajad pidid vist pea kõiki neid keeli oskama. Põhiline religioon tundub siin olevat islami usk. Ka autojuht oli meil islamiusuline. Majad on siin üldiselt ühe või kahekordsed ja üksteise otsas. Oli ka mõningaid kõrgemaid korterelamuid. Kaubanduskeskus oli ise seest ilus ning konditsioneer loomulik asi. Uksest välja läksid, lõi lämbe ja palav õhk piki piilumist. Sõin seal keskuses ka saiakesi. Kokad valmistasid neid sinu silme all ja need olid tõesti väga maitsvad. Kahju, et Eestis peame sööma külme maitsetut jahukäkerdusi.

Ostud, ostetud hakkasime tagasi sõitma. Tegime ühes linnas veel peatuse. Ma passisin seal poekese ees kuni teised sees asju ajasid. Üks hetk käis selja taga kõva kärgatus. Ehmatasin korralikult J Esialgu mõtlesin, et kellegi kumm lõhkes või midagi. Pöörasin ümber, et vaadata kellel mis juhtus. Nägin oranži vestiga vennikest jooksmas puu poole. Kummardas ja korjas üles surnud varese. Jooksis sellega tagasi auto juurde, kus oli mees suure jahi püssiga. Kas õhupüssiga ei saaks neid lasta? Huvitav, kas ta on kellegile aknasse ka nii tulistanud? Lähedal oleva kohviku välisterrasil istunud vahtisid ka kõik ehmunud nägudega kogu tegevust. Nad sõitsid mõned sajad meetrid edasi ja jälle kärgatus. Nii moodi siis piiratakse vareste populatsiooni Malaisias.

Lõpuks sõitsime väiksesse külla, kust me reisi alustasime. Seal oli vee peale ehitatud restoran. Neil olid akvaariumid, kus ujusid kalad, vähid, austrid, krevetid jne. Kõik elusad. Inimene valis välja millist ta süüa soovib, see siis korjati välja ja tehti maitsev söök. Ma ei söandanud ise valida ja lasid ettekandjal ise asi ära korraldada. Tellisin endale vähi. Elektrik tellis krevetid. Krevetid on siinkandis väga suured. Eestis müüdavad krevetid tunduvad väikesed lapsukesed nende kõrval. Krevette valmistati ka oma moodi. Ma ei tea, kas nad köögis ka nendegsa midagi tegid, aga nad tulid meie juurde panniga, kus krevetid sees. Pannil kaan peal. Pann istus fooliumi peal, mis oli teisel pannile peale tõmmatud. Oletan, et fooliumi all olid hõõguvad söed. Ülemist panni keerutati fooliumi peale mõned korrad. Tõsteti kaas üles, lisati mingit kastet, suitsu oli oi kui palju. Pandi kaan peale ja keerutati jälle. Nii mitu korda. Lõpptulemus oli päris maitsev punane krevett. Vähki nii silme all ei valmistatud. Aga see eest oli see maitsev, eriti kaste mille sees ta oli.

Kogu see reis läks suhteliselt kalliks. Söök ja jook (õlu) läks kokku mulle maksma umbes 20 dollarid. Paadi- ja autosõidu eest küsiti 100 dollarit; $25 per nägu. Tegelt oleks saanud veel kaubelda, aga halbade asjaolude tõttu jäi kauplemine katki. Aga mul vahet ei ole. Ma õnnelik et sain vahepeal maal käia ja ma tõesti nautisin seda, eriti õhtusööki restoranis.

05.07.2009 Malaisia

Asjad on natukene vahepeal edasi arenenud. 30.06 maksti meile palk ära (seda tehakse tavaliselt kuu alguses) ning anti enamus dokumendid tagasi, välja arvatud pass ja meremehe teenistusraamat. Sellega oli selge, et midagi hakkab varsti juhtuma, aga keegi ei rääkinud midagi.

Järgmine päev kui hakkasin masinaruumi minema, ütles liftis teki praktikant, et kogu meeskond kolib APL Tokyo peal. OK... vähemalt saab siis varsti sõitma hakata. Muus osas läks hommik nagu tavaliselt. Enne lõunat sain teada, et APL Tokyoga peame juba järgmine päev ära sõitma. Selge... Me jälle kirusime, et meile teatati asjast viimasel minutil. Uudised sellega ei lõppenud. Lõunasöögi ajal tuli teade, et lootsid tulevad järgmise päeva hommikul kell 7. Seega pealelõunat läks kiireks. Oli vaja kogu söögi ja muu varu omalaevalt kõrvallaevale tassida. Paar tundi hiljem hakkasid millegi pärast APL Londoni meeskond oma söögid meie Hyundai Tacoma peale tassima. (Kõik laevad olid kõrvuti külg-külje kõrval; ääres Hyundai Tacoma-> APL Tokyo-> APL London-> Millenia Tower). Kuna Tokyo oli Londoni ja Tacoma vahel, siis hakkas seal kahesuunaline liiklus peale. Ma sattusin kärude peale, milledega piki kitsast dekki pidi sööki vedama. Päike lõõskab taevas, varjus oli üle 30 kraadi sooja, paras põrgu, eriti veel füüsilist tööd tehes. Kuna laevad seisid kõrvuti vastamisi, ehk ühe laeva ahter oli teis laeva vööriga koos, pidi paarsada meetrit tarima kaupa. Seega ühest otsast tõstsin söögid käru peale, teise otsas laadisin maha ja uued söögid peale ning tagasi algpunkti. Nii terve pealelõunat kuni pimedani (~19.00). Aru ma sellest ei saanud, et ühe otsaga viisin kärutäie ketšupeid ning tagasi pidin tooma teise laeva pealt pärit ketsupeid. Ehk kilplase tööd pidime tegema. Samal ajal valmistasid mehaanikud Tokyot ette. Seal kõik masinad ja süsteemid seisid. Söögi tassimise vahepeal pidi ka tööks vajalikke varustusi tassima, kuna Tokyo peal polnud praktiliselt midagi. Tokyo sai laevaehitus tehasest minema mai lõpus ning sõitis otse Malaisiasse ankrusse. Õnneks on Tokyo Tacoma sõsarlaev, kõik oli tuttav ainult tehase värviga ja tööristad ja kapid pilla-palla. Praegu ongi põhitöö laev korda seada. Õhtul pimedas tekkis võimalus oma kajutis kilinad-kolinad kokku pakkida ning teise laeva samasse kajutisse kolida.

Enne kajuti võtme üle andmist, pidi kajut puhas ja korras olema, WC steriliseeritud ning pott kilekotiga kinni pakitud. Nii on järgmisel meeskonnaliikmel hea sisse kolida. Kahjuks sama ei oldud tehtud Tokyo peal eelmise meeskonna liikme poolt. Peale kolimist koristasin põhjalikult oma vana kajutit ning hiljem oma uut kajutit.

Järgmine päeva hommikul sõitsimegi jõepealt välja eemale rannikule ankrusse. Nüüd passime siin ankrus, kuni 12 juulini. Siis sõidame Singapuri. Seal hakkame kõikvõimalikke vedelikke punkerdama (tõlge: laevale pumpama). Viimased 3 nädalat pole ma korralikku vett juua saanud. Puhas joogivesi sai varsti peale Koread otsa. Olin sunnitud jooma magestatud vett. Sellel oli vastik kummi järelmaik. Kui seegi otsa hakkas lõppema, lasti puhast magevett ainult kambüüsi (tõlge: laeva köök) ja paari joogiautomaati. Kajutitesse lasti ballast tankidest pärit magestatud vett. Kuna enne magevee ballasttanki pumpamist on olnud seal merevesi (mis on teatavasti soolane) on ka see magevesi nüüd soolase maitsega. Mitte küll nii soolane kui ookean aga umbes nagu meie Läänemeri. Seega joogiks kõlbmatu. Peame selle veega ennast ja hambaid pesema. Ah jaa... vett ka ei soojendata, kuna kütust peab kokku hoidma. Seega dužži vesi on suht külm (~30 kraadi). Põhjamaa kliimas oleks see juba päris soe vesi, aga siin, kus oled päev läbi ülekuumenenud, siis tundub see vesi väga külmana. Õnneks pole veel konditsioneeri välja lülitatud. Kui seda tehakse, ma vist suren küll palavuse kätte ära. Ma põhjamaa inimene, ma pole disainitud sellise kuumuse jaoks.

Saime ka oma sõidugraafiku kätte. Kuna seal on kirjas ainult sadamate nimed, siis ei tea täpselt milline sadam millises riigis on. Aga nii palju tean, et sellel liinil külastame Singapuri, Taiwaani, Lõuna-Koread, Hiinat ja Ühendaraabia Emiraate (Dubai). (Ema muidugi leidis, et Dubai on liiga lähedal Afganistaanile J ) Selle kahe kuu jooksul, mis mulle jäänud on, jõuan ma ainult ühe tiiru teha. Võib-olla on veel mõni riik, aga nagu ma ütlesin, ei tea ma veel täpselt mis riigile mingi sadam kuulub. Eks sõidu ajal saan teada. 4-ja kuuga näen pea-aegu pool maailma ära... J

Tahtsin veel rääkida raamatutest, mis ma ostsin Malaisiast;

1. „No turning back”, Joanne Lees

2. „The world according to Clarkson”, Volume 3

Esimene raamat põhineb tõsilool, mida autor on ise läbi elanud. Noorpaar oli ümbermaailma reisil, kui kesset Austraalia tühermaad neid rünnati. Mees lasti maha ja naist taheti vägistada. Autor räägib kuidas oli elu enne ja pärast rünnakut ja kuidas tal õnnestus põgeneda mõrvari eest. Väga huvitav raamat. Esimese õhtuga lugesin 130 lehekülge läbi ning kogu raamatu 4 õhtuga. Soovitan teistelegi seda raamatud, välja arvatud emotsionaalsetele ja nõrganärvilistele. Ta kirjeldab väga detailselt oma tundeid ja läbielamisi.

Teise raamatu sisu autor on Jeremy Clarkson. Raamat on kokku pandud Clarksoni kolumnidest ajalehes. Šotimaal elades lugesin sama seeria 2-st väljalaset, see on kolmas väljalase. Raamat koosneb lühikestest artiklitest ja on üsna naljakad. Ka seda raamatut soovitan teistele. Oleks hea kui sa raamatut lugedes loed seda Clarksoni enda hääle ja aksendiga. Nii tulevad need naljad paremini esile. Teisisõnu, sa peaks olema vaadanud nati Top Geari või muid saateid kus ta on esinenud ja kuulama mis moodi ta räägib.

20.07.2009 Lõuna-Korea

Singapuri sadamas käidud aga maale polnud aega minna. Ega pärast nähtud ei tikkunud ka üksi pimedas võõrasse metropoli. Nimelt punkerdasime seal ja ma lasin silmadel sadamat ja lähedal asunud rikaste asulaid uudistada. Üks hetk märkasin, et üks sadamatööline keris oma särgi üles nii et kõht punnitas välja. OK, ju tal on palav, mõtlesin ma. Järgmine hetk võttis oma kolleegi käest kinni. Vahtis kolleegi peopesa, üritas vist ennustada... siis hoidsid käsi, nagu armunud paarid tavaliselt hoiavad... mõtsin, et lõunamaa inimesed, äkki neil kombeks, et mehed üksteisel käest kinni hoiavad. Siis ta aga silitas kolleegi säärt. Enam mul mingit kahtlust ei olnud millega tegu. Ja igasugune soov maha minna kadus ära J.

Peale Singapuri hakkasime kündma Taiwaani poole. Seal mul õnnesus maal käia. Üürikest aega küll. Hommikul kell 8 jõudsime sadamasse ning kell 3 pealelõunat läksime ära ning lõunaks pidi laeval tagasi olema. Seega jäi paar tundi linna külastamiseks. Raha vahetamine linnas võttis mega palju aega. Peale nati ekslemist leidsime panga HSBC. Õues oli jube palav, aga pangas sees oli konditsioneer (mõnus). Enne meid oli kaks klienti ning kolm dellerit. Pidime ootama ligi tund, enne kui meie jaole saime. 40 dollari vahetamiseks küsiti dokumenti, millest tehti koopia. Pole ma kunagi näinud, et rahavahetus nii kaua aega võtab. Kohalik raha käes, oli meil alla tunni jäänud, enne kui pidime takso püüdma ning laevale tagasi minna. Aga see taksojuht ei teadnud kuhu minna, kuigi aadress oli kohalikus keeles paberi peal, mis me talle ulatasime. Takso sadamast linna tuli suhteliselt otsejoones, siis tagasi eksles see taksojuht vist pool linna läbi. Jõudsime lõpuks konteinerite juurde, ei osanud tema enam uhugi edasi minna. Sadam suur ja lai. Üks hetk keeras ta teele mis ma ära tundsin, me sõitsime linna suunas tagasi. Kuna taksojuht inglise keelt ei osanud siis vehkisin kätega talle et ta otsa ümber keeraks. Ülejäänud tee siis ma suunasin taksojuhti ise. Positiivne asi oli vähemalt see, et takso sai sadama territooriumile sisse sõita, otse laeva kõrvale.

Eile käisin 3-t korda Busanis (L-Korea). See kord oli teise kai ääres. Minu ainus soov oli netti minna. Pidin minema kesklinna meremeeste keskusesse, aga avastasin, et otse sadama väravate taga on ITF-i meremeeste väike keskus. Seal oma läpakaga kahjuks netti ei saanud. Pidi laua arvutit kasutama. Nii Windows kui ka kõik programmid arvutis olid korea keeles ehk heroglüüfides. Loogiline ju oleks, et arvutid, mis on mõeldud erinevast rahvusest meremeestele oleks inglise keeles. Seega kui mingi vea või hoiatus teade tuli, vajutasin nuppu mida arvasin olevat Yes. Vähemalt kastike kadus eest ära ja sain oma asju edasi teha. Sain seal olla nati üle tunni, kui teatas, et paneb putka kinni. Tagatipuks küsis veel 2 dollarit kah. Hea oli see, et ta vahetas raha. Vahetasin 20 dollarit 24 000 kohaliku raha vastu ning läksin omapäi ringi hulkuma. Poodidest ostsin süüa ja juua. Päris mõnus oli jälle üksinda jalutada ja musa kuulata. Juhtusin sattuma kultuuri keskuse juurde, mille ees oli park. Päris kena oli seal. Põhjamaades üldiselt inimesed jookseva trenni mõttes aga siin jalutatakse. Naljakas oli vaadata kus inimesed ringiratast kõmpisid, mõni kiiremini, mõni aeglasemalt. Mina aga kõmpisin edasi. Tegin künkale (meie mõistes mäele) tiiru peale ning laeva tagasi.

Kogu lugu...

Kommentaare ei ole: