Noh nii, lubasin siis midagi blogisse kirjutada… Aga mida ma siia kirjutama peaks? Mu naljad ei ole naljakad ja jutt ka mitte huvitav. Kes siiski viitsib selle igava kirjatüki läbi lugeda… edu teile!!!
Ärge mu kirjapilti eriti kriitilise pilguga vaadake. Trükkimisel tulevad ju ikka vead sisse ja alti ma ei viitsi neid ära parandada. Edu veerimisel! Ja kui teile ei meeldi ka minu sõnastus ja üldse kirja ülesehitus, siis teadmiseks, et eesti keel pole mul kunagi tugev olnud nagu muud keeledki.
Oma elulugu ma ei hakka ümber kirjutama, pealegi pidin ju rääkima mis ma siin Šotimaal teen. Kes siis ei tea, miks ma šotimaal olen, siis saagu teadma! Olen Eesti Mereväes ajateenija. Mulle makstakse, et ma seal olen. Nalja saab seal nabani, nagu ka rasket füüsilist ja vaimset koormust. Mereväkke võeti meid 2007 suvi 45 matsi. Enamus Mereakadeemias õppinud või muul moel merega seotud. Noorteajal saadeti kaks võitlejat hullumajja ja 3 koju (põvedega jamad kõigil). Mul ka põlved tuksis, aga koju ei saada keegi. Ega ma ei taha ka minna. Järelejäänud 40-st valiti 12 välja kes saavad siis Šotimaale uut laeva ära tooma ja mina olin üks nendest õnnelikest. Aga inglased ei anna laeva niisama ära. Nad nõuavad, et me nende koolitused läbiksime, et me suudaks ohutult laevaga kai ääres seista ja merel seilata. Nii ma olengi siis olnud oktoobris 1 nädal lõina inglismaal kursustel, millede pilte saate Orkutis vaadata ning kuu aega enne aasta lõppu Šotimaal. Jõulude ja uusaasta olin kodus puhkusel ja nüüd kupatati jälle siia…
Pühapäeva vara hommikul pidin kell 4 tõusma. Magama aga jäin sama hommiku kell 3, ehk siis olin ainult tund aega magada saanud. (Aasta vahetus ajab ikka unerežiimi sassi.) Lend pidi kell 7 väljuma Amsterdammi aga hilines pool tundi teadmata põhjustel. Tekkis jälle oht et me ei jõua oma järgmisele lennule. Aga siiski jõudsime õiigeks ajaks, et läksime ühest väravast teise. Ekraanidel aga vilkus et meie lennule on viimane kutse. Juu nad siiski meie järgi ka ikka ootasid. Ikkagi 30 inimest ei saa ju niisama maha jätta. Jõudsime kohaliku aja järgi kell 10 (Eestis oli siis kell 12) kohale. Juba lootsin et saan minna ühikasse magama. Lähen siis oma pagasi järgi. Ootan ja ootan, aga minu pagasit ei kuskil. Kui tädikesed lennujaamas nägid, et mingi punt passib ikka veel lindi ees ja ootavad kotti, siis öeldi translatsioonist; sellelt lennult ei ole enam kotte. Nii jäidki lõpuks 11 meie pundi meestest oma pagasist ilma. Ega ma väga puudust ei tundnudki seal olevatest asjades, aga terve see nädal olen pidanud teistel hambapastat laenama, rätikut jne. Samal päeval pidin ka uued tossud ostma. Sinna ka mu viimane raha läks. Lähetus raha ju pidi paari esimesel kohaloleku päeval jõudma. Nüüd siis öeldi, et uue seaduse järgi makstakse koos palgaga. Ehk siis paksin pea kuu ilma rahata olema. Vippii!!!! Ei saagi oma shopahooliku vajadusi rahuldada. Aga tehti juba avaldused ja äkki midagigi saame ennem ka. Lootsin et saan esimeste nädalavahetuste jooksul Londonis ära käia. Aga eks näis.
Ega suurt midagi ei olegi rohkem rääkida. Viimased 2 päeva olen trenni teinud peale tööd. Mõtlesin, et peaks mingi treening kava välja töötama. Et ka mul oleksid kikkis rinnad ja pesu laud kõhu asemel ning käed nagu täispuhutud õhupallid.
Oh seda õnne! Mu pagas just jõudis tagasi. Teile muidu teadmiseks, seda kirja kirjutan ma kolmapäeva õhtal. Mul on kõik asjad alles. Küll vähe muljutud, aga vähemalt alles. Ühel aga nii hästi ei läinud. Tal oli kotis lõhnaõli katki läinud. Kott on igasuguseid lipikuid täis, isegi üks kleeps oli peale kleebitud. Koti tõi vist kohale Lufthansa, kuigi ise lendasime KLM lennukitega. Hiljem mõned rääkisid, et kui me Tallinnast minema hakkasime, siis pagasi käru peale jäi terve hunnik kotte. Juu nende seas ka meie kotid olid, mis jäid Tallinna, kuna tõenäoliselt (mud loogilist seletust ei oska me leida) ei mahtunud kotid lennukipeale.
Mis veel? Ah jaa.. Täna (09.09.08) Oli UK-s torm. Juu see mõne päevaga ka teieni jõuab. Midagi hullu ta siin ei teinud, lõhkus puid, lennutas igasugu asju jne. Lennujaamad, sillad suleti ning mõned kiirteed ka kuna seal olid puud teel. Tekkisid lihtsalt mega ummikud. Raadiost kuulsin ühe mehe juttu, ta üritas tööle sõita, mis võtab tavaliselt 15 min aega. Raadiosse helistamise hetkeks oli ta juba 2 h ummikus istunud ja mõnedkümned meetrid liikunud. Ma kõiki tagajärge pole veel kuulnud, küll te oma uudistekanalilt saate rohkem teada. Meil siin telekat ei ole ju.
Tänane pave on üldse huvitav olnud. Hommikul ärgates kuulsin kuidas aknataka jubedalt vilistab. Peale hommikuhügjeeni ja hambapasta laenutust läksin sööma. Olin söömisega lõpetamas, kui hakkas mingi pinin tööle. Nagu ahi annaks teada, et söök on valmis. Selle peale kostus köögimuti raske tüdinenud ohe. Sekund hiljem sain aru miks. Tööle hakkas tuletõrje alarm. Eestis ei theta välja kui see tööle hakkab. Niikaua kuni keegi ei tule uksetaha sind välja ajama, tegutsed rahulikult oma asjadega edasi. Vähemalt kõikides mu koolides on nii olnud. Siin aga aetakse kõik välja. Mul Vedas, et jõudsin kõik ää süüa. Paljudel jäi söök pooleli ja mõni jäi üldse ilma. Tuletõrje oli ka imekiiresti kohal hoopis kõrvalmaja juures. Siiani pole kuulnud, et midagi ka tegelikult oleks põlenud, juu siis oli ikkagi valehäire.
Et alla dokki minna pidime puu alt läbi ronima ning muidugi oma mütsidest kinni hoidama, sest neile ei meeldinud kohe üldse peas püsida. Mõnda poissi pidin isegi lükkama, kuna tuul ei lasknud tal edasi minna.
See jutt on vist juba liiga pikaks veninud. On veel nõni hull kes ikka loeb? Igatahes tänan tähelepanu eest ja järgmise korrani!
Mömm on oma sõna öelnud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar