esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Kolmas nädal















2008 aasta kolmandal lädalal midagi huvitavat ei toimunud. Tööpäevad olid nagu nad ikka on. Kõik õppused toimuvad inglise keeles. Aru saab väga hästi, sest tunde annavad inglased mitte šotlased. Šotlaste inglise keel on ikka kohutav. Kui nad räägivad, siis on tunne et nad on täis. Sõnad on nii libedad ja siledad, nagu nende keel oleks pehme. Ma ei hakka üldse rääkima, missugune see rääkimine siis on, kui nad ka tegelikult täis on. Kui meil käisid sakslased õpetamas, siis nende inglise keelest sai väga hästi aru. Üritas šotlane siis sakslasele midagi öelda.... sakslane pidi mitu korda paluma uuesti rääkida, ennem kui aru sai. Jõudsid nüüd need inglased siia õpetama, siis olles kuulnud ka šotlase ja inglase omavahelist vestlust, peab tõdema, et ka neil ei sujunud see vestlus väga hästi. Inglasel on muidugi parem aru saada šotlasest kui sakslastel või meil, aga pidi ka inglane enne jutule vastamist tegema lühikese pausi ja läbi mõtlema, mis šotlane ütles.
Nädalavahtusel erinevalt paljudest teistest otsustasin suht rahulikult mööda saata. See nädalavahetus oli viimane meil siin baasis. Kolmapäeva ja neljapäeva jooksul peaks terve meeskond laeva kolima. Ehk siis enam nii head elu ei ole. Paljud võtsid mis võtta andis nädalavahetusest. Mina aga koos vennaga (ta oli üks nendest kes võtsid viimast nädalavahetusest) läksime aga laupäeval Rosyth’ist jala Edingburgh’i ja tagasi. Üks ots võis olla umbes 25-30 km. Ehk siis terve päeva jalutamist. Jalutamine oligi meie põhi eesmärk. Ma kartsin, et ei suuda kogu teekonda kaasa teha, kuna mu põved pole veel täiesti terved plus veel lampjalgsete valud talla all. Talla alused hakkasid valutama, aga oma suutsin hoida valu talutavuse piires. Parem põlv hakkas ka valutama, aga seda hoidsin terve tee tagasi sirgena, nii et polnud see ka kõige hullem. Nägin välja lihtsalt, nagu oleks mul üks jalg puust. Teekond nägi ka ette üle suure rippsilla minemist. See oli omaette huvitav kogemus. Terve sild ikka värises jubedalt kui veokid üle sõitsid. Sild ise on ikka väga kõrge. Suured laevad sõidavad selle alt läbi. Üllataval kombel saime vennaga isegi väga hästi läbi terve tee. Tagasitulle tekkisid mul ei tea millest naerukrambid. Sellise mitte naljaka asja peale nagu venna kannavalu peale puhkesin ma naerma ning tegin seda vähemalt 5 min jutti. See ei olnud naljakas aga juba naeru pahvakas oli omakorda naljakas ja nii see lumepalli efekt lahti läks. Pärast arutasime, mis see nii nalja siis tegi. Kahtlustasin, et enne seda sõime tühja kõhupeale terve pika keeksi ära. Jumal teab mis keemiat seal sees oli. Öösel kell 12 jõudsime baasi tagasi. Vaatasin veel ühe osa sarjast Sõbrad ära ning uni tuli ülimagus. Magasin järgmise päeva kella 12-ni. Toanaabrid olid ka väsind ja magasid ka lõunani, nii et keegi eriti ka ei seganud und (kui välja arvata mõned inimesed kes tahtsid ikka aeg ajalt meie tuppa sisse saada hommikul). Nägin ka mingit tobedat und, aga ärgates tuntsin üle pika aja, et olen välja puhanud ja tuju oli kohe hommikul hea. Enda üllatuseks isegi põlv ei olnud enam hommikul valus ja tallaalused samuti. Samas tunnetasin ka, et ei tasu see päev erilisi pikemaid matkaid ette võtta kui sööklasse ja pesumajja. Ainukesed asjad mis hommikul valusad olid sääremarjad.
Sel nädalal on mul ja veel neljal mehel palju pinnaltpäästja õppused. Ma olen üks laeva pinnaltpäästja. Saab olema päris põnev käia jaanuarist märtsini Põhjameres ja Atlandi ookeanis ujumas käia. Nüüd hakkavad üldse põnevamad ajad pihta. Kui oleme laeva kolinud, hakkame merel õppustel käima. See tähendab, et on võimalus teha oma erialast tööd (relvastusmadrus ja pinnaltpäästja) ning vähem koristamist ja muud nüri tööd. Aga see võib-olla tähendab ka seda, et ei saa ena nii tihti netti. Eks näis, kas saame laeva netti, aga viimased pronoosid nii head ei olnud. Õnneks meil on pealehakkaja meeskond, kes ei keera ajateenijatele niisama s**ta ja teevad kõik võimaliku, et me ka vähemalt e-maile saaksime kasvõik kord nädalas saata.
Seda kirja kirjutamise hetkel hakkas mul mängima Pärt Uusbergi laul „Ma ei sure”. Põhi lause ehk ainuke lause terves laulus on: Ma ei sure teie kiuste. Pole seda laulu ikka väga ammu kuulnud. Iseenesest väga lihtna, samas väga tabav ja ka jube laul. Tihti peale enesetapjad tapavad end kellegi pärast. Aga kui teistpidi mõelda, siis.... teate isegi kuhu ma oma jutuga jõuda tahan; enesetapuga teed ainult haiget neile, kellele ei taha teha. Nüüd on siis olemas vastu lause neile, kes ikka aeg ajalt ütlevad mulle, mine lase ennast maha või tõmba oksa.
Teema tõmbas nüüd kuhugi kiiva ära. Ma siis selleks korraks lõpetan. Loen veel nati Merle käest saadud filosoofia õpikut ja juurdlen elu üle.
Järgmise korrani!
Mömmadimõmm!

Kommentaare ei ole: