Kota Kinbalus jätsin kolmanda sukeldumise ära materiaalsetel
põhjustel. Aga seal oli kuni viimase päevani ka halb nähtavus (max. 10m). Aga
huvitavaid loomi ja taimi nägin sellegi poolest. Vaba päeva käisin põhiliselt
poodides ringi (ostsin ainult 2 T-särki). Enamuse ostlemise tegi reisikaaslane
ära. Õhtul käisime hiina restoranis söömas. Seal oli Hiina uusaasta tähistamise
tava näha. Restoran oli hiina perekondasid täis. Neil on kombeks vanaaasta
õhtul perekondlikult süüa ühise laua taga. See tõttu oli restoranis lauad
suuremaks tehtud ning iga laua taga istus kümmekond inimest. Esiotsa polnudki
meil kuhugile istuda. Aga väikse ootamise peale saime ühe suure laua nelja
peale. Söök oli hea (niipalju kui ma maitsta sain). Aga kallis. Iga õhtuga
läksid me söögikohad aina kallimaks. Lõpuks pidime tõdema et kõige esimesel ööl
söögi koht oli kõige odavam ja parem. Mis sest et nati räpane aga söögid olid
maitsvad ja head. Mina tellisin endale hiina restoranist kookospähkli. Sealt
jõime kookospiima/vett kõrrega. Maitse ei olnud kõige parem ja ühel
reisikaaslasel võttis see kõhu lahti.
Järgmine päev, ehk
siis pühapäeval 10 veebruaril läksime hommiku vara bussi peale. Taksojuhid
oskavad ikka raha küsida. Ma tellisin õhtul juba suure takso. Hommikul oli
kohal loomulikult väike takso. Kutsuti siis suur. Sõit maksab bussijaama muidu
20RM, siis nüüd küsiti 45 kuna oli ju uusaasta hommik !
Jõudsime bussijaama, olid taaskord kohalikud müügiagendid
hordides meie ümber. Nimelt käisime paar päeva varem bussipileteid ostmas, siis
küsiti minult kohe, kas meil on olemas reserveerin. Ma kohe vastasin jah, kuna
ei viitsinud nendega tegeleda. Ohvriks langes aga üks mu reisikaaslane, keda
sikutati lausa särgist igale poole. Iga müügimees tahtis meid saada oma kassa
juurde. Lõpuks saime piletid kätte 50RM-i eest (kuigi tavapilet on 75RM).
Hommikul bussijaama jõudes aga hakati meilt bussipileteid
käest ära võtma ning uusi vastu andma. Ma siis röögatasin nende peale et ei
anna. Selle peale jõudis jooksuga kohale neiukene, kes oli meile pileteid
müünud. Tema „Ok, It’s me“. Võttis müügimeestelt piletid ning andis meile. Tuli
välja, et roosa buss, millega minema pidi oli ära jäänud või vahetunud uue
bussi vastu. Küsisime kohe üle, et kas tingimused on samad: konditsioneer, WC
ja istekohad. Tütarlaps noogutas.
Bussisõit kestis 7:30 – 17:00. Nägime ilusat loodust ja
mägesid alguses. Aga enamust teest olid tee ääres ainult õlipalmi istandused. Tšunglit
ei näinudki praktiliselt. Ahve aga oli küll külluses.
Kohale jõudes ei olnud meil kedagi vastas, kuigi olime
palunud Scuba Junkie keskusel tulla. Kohe oli meil kannul üks mees, kelle suust
tuli korduvalt üks sõna „Taxi“. Ma siis ütlesin et oodaku, las me nüüd uurime
ja vaatame ringi nati. Aga kuna kedagi vastas ei olnud olime sunnitud selle
mehikese taksoga minema. Kuna tal taaskord väike auto, siis esimese satsiga
läks meie pagas ja üks reisikaaslane ning teise satsiga ülejäänud.
Oleme Sempornas. Jube linn. Nagu oleksime sattunud teise
riiki. Ka Kota Kinabalus ulpis prahti vees, aga võrreldes siinsete oludega…
Siin on prahti kõik kohad täis. Tänavad haisevad prügi järele. Hulkuvaid koeri
ja kasse on kõik kohad täis. Oleme Sukeldumisklubi Hostelis. Minu aknast
paistab kinnikasvanud hoov, mis on prügi täis. Tiik on kaetud ühtlase prügi
kihiga. Linnud ja loomad aga elutsevad seal.
Jätsin ka esimese sukeldumise siin ära. Päeval käisin
üksinda natukene ringi. Ei tahtnud väga käia. Lihtsalt nii jube koht oli.
Lisaks pea iga kolmas auto tuututas mulle ning mehikesed lehvitasid. Ma polegi
sellest veel hästi aru saanud, kas nad tahavad takso teenust pakkuda või
niisama tervitavad. Tänaval ka mehed ütlevad tere. Naised aga löövad silmad
maha (siin on moslemi usk domineeriv). Võib-olla on nad lihtsalt sõbralikud…
Samas mulle tekitab kõhedust.
Homme lähen sukelduma ainuüksi selle pärast, et pääseda siit
linnast välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar