19.11.2010 Tšiili

Tervitusi kaugelt maalt! See järgmine lugemine venis väga pika peale. Vabandan selle pärast. Hetkel sõidan konteiner laevaga mööda Tšiilit lõuna poole. Aga ennem kui hakkan rääkima maailma reisist, lõpetan jutu Euroopa reisist.

Jutt jäi pooleli seal kus hakkasime Kajsamooriga Taanist Eesti poole tagasi liikuma. Sellel sõidul oli meri haruldaselt sile ja loomulikult tuule iiligi ei olnud. Ja oi kui hea oli Eestimaa pinnale astuda. Maabusime Sõrus, Hiiumaal. Sealt tegime kohalikele sõbusõitu ja puhkasime päeva-paar. Edasi liikusime Saaremaale, kus võtsime seltskonda peale ning edasi Kihnu, kus oli ka mingi merefestival. Mina sellest suurt osa, ei võtnud, kuna järgmine päev läksin praamiga pärnu ning sealt Tallinna.

Kuni augusti alguseni olime laevaga Eestis. Siis hakkasime taaskord Saksamaa suunas sõitma. Seekord oli eesmärk külastada Rostoki merepäeva. Olime seal pea nädala. Seal oli ka võimalus penži hüppeks, aga A.e ei täitnud oma lubadust ja ei läinud hüppama. Ma üksinda ilma tunnistajateta ka minna ei tahtnud. Rostokis oli mul üllatavalt palju tööd, see sõttu ma väga seda linna ei näinud. Hilis-õhtuti näpistasin endale natukene aega vanalinnas jalutamiseks. Euroopa merepäevadel on kombeks (vähemalt Saksamaal), et enne festivali algust kutsutakse laevade kaptenid õhtusöögile, kus nad saavad tutvuda teiste kaptenitega ning üldinfot festivalil toimuvast, navigatsioonist jne. Nii oli see Kiilis ja nii oli ka Rostokis. Aga Rostokis kutsuti eraldi laevade mehaanikuid õhtusöögile. (!) Üldiselt purjelaevde omanikud ei taha väga kõvasti rääkida, et nende laeval on mootor, mehaanikut ammugi mitte. Rostokis aga kutsuti mehaanikuid õhtusöögile. Ma olin ausaltöelda üllatunud ja meelitatud. Meie söögikoht oli samas majas kaptenitega, ainult nemad olid esimesel korrusel, mehaanikud keldris (?!). Süüa ja juua võis nii palju kui jaksas. Ma sattusin sakslastega ühte lauda, kes väga palju inglise keelt ei rääkinud. Aga nad olid sõbralikud ja aegajalt üritasid viisakat juttu ajada. Mingi hetk hakkasid mulle rääkima, et nad tellisid sellise joogi, millega peale kolmandat pitsi oled omadega lauaall. Ma siis ootasin huviga, mis ime jook see selline on, mis niimoodi niidab. Toodi siis imejoogid pitsis lauale. Oli läbipaistev vedelik, lõhnas nati viina järele aga mingi muu aroom oli ka juures. Võtsin siis julguse kokku ja kulistasin pitsi alla peale kokkulöömist. Seda jooki olen ma ennem ka pruukinud ning eestis müüakse seda minttu nime all. Tahtsin küll neile seletada, et see ei ole selline niiduk ja et ma olen seda tihti peale eel- või soojendus joogina joonud ning 3 pitsi kindlasti mind lauaalla ei aja, aga mis sa ikka umbkeelsetele seletad. Pealegi tundus, et neile piisas ühestki pitsist. Igatahes õhtu oli huvitav ning kõhu sai head sööki täis.

Rostokis oli veel rohkem purjelaevu kui Kiilis. Ning Rostoki kanal on palju pikem ja kitsam. Laeva tee oli nii kitsas, et kahe laeva möödumine oli väga lähedalt ja ohtlik. Laevad sõitsid tihedalt üksteise taga nagu rongi vagunid. Selle tõttu tekkisid ka mõned ohtlikud olukorrad. Paarist huvitavamast räägin teile järgnevalt. Üks purjelaev tuli ühest sadamast ja tahtis ka laeva teele saada. Kuna kõik laevad sõidavad suhteliselt tihedalt üksteise taga, ei olnud neil vahele saada väga kerge. Nagu autoga üritaks keerata kõrvalteelt tiheda liiklusega peateele. Kuidas sa autos käitud, et peateele saada? Ootad kuni mõni auk tuleb? Augud on nii väiksed, et sinna vahele sõites tekitad liiklusohtliku olukorra. Kiire ja võimsa autoomanikul ei ole sellisesse auku väga raske kiirendada. Aga katsu sa seda teha 100 000 tonnise puust purjelaevaga. Aga need hullud hollandlased seda tegid! Meie eestlased arad nagu me oleme, ei julenud kunagi teise laeva sabas väga lähedal sõita. Seega meie ees oli väike auk, aga mitte piisavalt suur, et hollandlaste suur laev jõuaks rahulikult ja ohutult vahele tulla. Nemad eemalt nägid seda auku, võtsid tuurid ülesse ja põrutasid risti meiega kokkupõrke kursil. Nähes neid hullumeelsena trulemas, võtsime kohe hoo maha ehk panime täis tagurpidi käigu sisse. Selleks ajaks kui nad laeva teele jõudsid meie ette, oli nende kiirus päris suur ja neil tekkis raskusi kurvi võtmisega sõidu suunas. Nad põrutasid vastas suunda ja ahtriga vastu laevatee poid (peale poid hakkas madal vesi). Peale kurvi pidin nad ka tagurpidi käigu sisse panema, et mitte eesolevale laevale sisse põrutada. Tagasikäigu pidid andma peale meie veel terve hunnik laevu meie taga ning laevad vastassuunast. Õnneks lõppes kõik hästi. Aga see oli huvitav vaatepilt, kuidas saja aastane purjelaev kihutab. Muidugist kihutasid nad mootoriga.

Teine intsident oli samal päeval kümmekond minuti hiljem. Väikestel jahtidel, optimistidel, kaatritel, purjelauduritel ja muudel tegelintskitel oli vaja ju laevade vahel seigelda sellel kitsal laevateel. Üks kahemehe optimist suutis end täpselt ühe laeva ees küllili keerata. Laev oleks neist äärepealt üle sõitnud. Järjekordselt pidi terve hunnik laevu avarii tagasikäigu andma, meie nende hulgas. Kuna nad aga ei saanud enam oma optimisti püsti, tuli kiiresti kuskilt punane kiirvalvepaat, kes üritas laevadele näidata kus oht on. Ning hakkasid optimisti laeva teelt ära pukseerima.

Ühel päeval ei saanud üks purjelaev teise purjelaeva poordi sildumisega hästi hakkama ning põrutasid oma pukspriidiga teise laeva vantidesse, tõmmates need ribadeks. Sellega oli ühe purjelaeva purjetamised selleks festivaliks purjetatud.

Kaptenid, kes on juba aastakümneid käinud Rostoki festivalil, rääkisid et see aasta oli imelikult vähe õnnetusi. Tavaliselt muutuvad sõidukõlbmatuteks rohkem kui üks laev ning surmaga lõppevad juhtumised pole väga haruldased sellel festivalil. Seega pole me veel midagi näinud. Järgmine aasta ehk uuesti vaatama, mis siis juhtub. ;)

Peale Rostokki läksime Bornholmi saarele Rønne linna. See oli meile väike puhkus peale seda festivali kära (kus muide meie laev seisis täpselt ööklubi ukse all). Rønne on armas suhteliselt väike linn. Mulle meeldib taanlaste arhidektuur ja nende tähelepanu pisiasjadele ning nende huumor avlikus ruumis. Et te aru saaksite, millest ma räägin, peate mu pilte nägema.

Peale Bornholmi purjetasime Karlskronasse Rootsi kuningriiki. Ka seal oli mingisugune festival. Pidavat olema vanade laevade festival, aga vanu laevu kokku üle kümne ei olnud. Ning enamus melust toimus lõbustuspargis. Meil ei olnud seal midagi teha, olime paar päeva ja läksime sealt varem minema. Küll aga jääb mulle paar asja meelde Karlskronast.

Üks õhtu peatas mind kinni vanem naisterahvas ja küsis midagi rootsi keeles. Ma vabandasin inglise keeles, et ei saa temast aru. Ta puterdas inglise keeles vastu, kust ma pärit olen. Kui ütlesin Eestist, hakkas ta kohe rõõmsalt minuga vene keeles rääkima. Ei oska mina ju vene keelt. Puterdasin talle vene keeles vastu, et ei oska seda keelt eriti. Tema ei teinud sellest suurt numbrit. Pea 45 minutit tema ainukesena rääkiski. Mina ütlesin vahest harva mõned üksikud repliigid vahele. Enamus jutust ma ei saanud aru aga nii palju mõikasin et:

• ta on pärit Kažastanist,
• vihkab jubedalt venelasi (sellest vist koosneski enamus tema jutu teema; a’la kui palju halba on venelased teinud maailmale ning millised matsid ja hirmsad inimesed nad on),
• eesti naised ei pidanud eriti ilusad olema tema sõbranna sõnade järgi, see eest eesti mehed küll (mina pidavat ta sõbranna sõnu kinnitama)
• mina olen skandinaavlase nägu

Lõpetuseks ta tänas mind, et olin nii kannatlik ja kuulasin teda ära. Ning läks oma teed. Ma tegin kiiremad sammud laevapoole.

Avastasime jäätise kohviku kus müüakse elusuuri jäätisi (elusuure hinnaga). Olen ennemgi palju jäätist söönud aga see oli midagi muud. Jäätis koosnes suurest vahvituutust (Eestis nii suuri ei ole olema), 3-st suurest jäätisepallist, terve hunnik pehmet jäätist pallide peal ning kõige tipus muud maiustused. Probleem oli selles, et see hakkas mega kiirusega sulama. Kui ei tahtnud, et enamus jäätisest maha sulaks, tuli elu eest seda õgida. Sõna otses mõttes õgida. Õues oli üle 20 kraadi sooja ja tuulevaikne aga me seal lõdisisime juba poole jäätise peal.